Eesti Vabariik 93 aastane
Eestlased Kanadas 26 Feb 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Suomi Koti 26 II 2011 Toronto Paavo Loosberg

Armsad kaasmaalased, lugupeetavad koosviibijad!

Tervitan teid Eesti Vabariigi 93. aastapäeva puhul! See on traditsioon ja hea taba, et 24-ndat veebruari tähistatakse kui Eesti vabaduse päeva. Oleme tänulikud Suomi Koti’le, et saame seda tähistada nüüd, siin oma emakeeles.

Eesti rahvas on aastasadu pidanud kannatama võõra võimu all. Läbi mitmete, mitmete põlvede on meie esiisad ja esiemad pidanud varjatult edasi kandma meie kultuuripärandit ja meie kustumatut tungi olla ise oma peremees, oma iseenese maal ja omas kodus. Rahvaste ajaloolise arengu ülimaks saavutuseks on riiklik iseseisvus. Valitsedes end ise, võib rahvas luua endale kõige soodsamaid võimalusi oma kultuurilise ja majandusliku elu arendamiseks kõikidel aladel.



Ürgselt ja ajalooliselt vaba rahvana arenenud eestlased alistati sõjaliselt Saksa, Taani, Rootsi, Poola ja Vene võimudele, kes valitsesid meie maad seitsme sajandi kestel. Eestlaste vanemad ja nende paremad mehed hävitati kavakindlalt, eriti pärast 1343. aasta Jüriöö vabastuskatset. Maa juhtimine läks võõrrahvusest aadlimeeste ja vaimulike kätte. Kaotanud juhtiva osa omal maal, kaotas eestlane järkjärgult ka vaba inimese õigused. Kuigi selgi raskel ajal hoidis eesti rahvas ometi alal oma kangelasvaimu, keele ja muu rahvusliku omapära.

Eesti rahva majandusliku ja kultuurilise uuestisünni aluseks oli tema vabanemine pärisorjusest 19. sajandi esimesel veerandil. Saanud isikliku vabaduse, asus eesti talupoeg visalt võitlusse oma eluõiguse eest. Võitlus arenes terve 19. sajandi kestusel ja lõppes alles Vabadussõjaga. Rahva majandusliku jõukuse tõusuga käis kaasas ka hoogus kultuuriline areng, mida viljeles rahva hulgast tõusnud haritlaskond Jannseni, Kreutzvaldi, Fählmanni, Koidula ja Hurda eestvõttel. Eestlaste sotsiaalsete ja poliitiliste õiguste eest astus julgelt välja meie rahva esimene tõeline poliitiline juht Carl Robert Jakobson. 19. sajandi lõpul meie kultuurielu tähtsamateks keskusteks olid kujunenud Tartu ja Tallinna linnad. Tartus sai eesti rahvusliku töö kandjaks ajaleht “Postimees” Jaan Tõnissoni juhtimisel, Tallinnas täitis sama ülesannet “Teataja” Konstantin Pätsi juhtimisel.

20. sajandi algul aitas meie rahvuslikku elu hoogsamalt edasi viia 1905. aastal puhkenud Vene revolutsioon. Äpardunud Vene-Jaapani sõja tagajärjel nõrgenes isevalitsuslik keskvõim Venemaal. Eesti rahva majanduslik ja kultuuriline uuestisünd täienes nüüd veel poliitilise “ärkamisega”. Päevakorrale kerkis koguni Eesti autonoomia mõiste. Esimeseks sammuks Eesti riikliku iseseisvuse suunas oli omavalitsusliku autonoomia saavutamine 1917. aastal. Maailmasõja kaotuste ja raskuste tagajärjel nõrgestati sisemiselt tsaari võimu kindlam tugi – sõjavägi. Kuna tsaar oli uuenduste vastu, siis kukutati ta 27. veebruaril 1917 ja võimu riigis võttis enda kätte Riigiduuma poolt moodustatud Ajutine valitsus.



Revolutsiooni teel Venemaal tekkinud vabamat olukorda kasutasid eesti rahva juhtivad tegelased selleks, et läbi viia ja maksma panna Eesti omavalitsusliku autonoomia seadust. Vene Ajutine Valitsus oli sunnitud 30. märtsil 1917 kinnitama esitatud Eesti autonoomia seaduseelnõu. Eesti rahvuslik maa-ala, mis senini oli jaotatud Eesti- ja Liivimaa kubermangude vahel, ühendati üheks kubermanguks. Kubermangu asjaajamine anti valitsuse poolt määratava kuberneri kätte. Moodustati maakondade ja linnade esindajate poolt valitav Maanõukogu. Maanõukogu valis endale juhatuse ja moodustas Maavalitsuse, kelle esimeheks sai Konstantin Päts. Kubermangu komissariks kinnitati Jaan Poska. Igas maakonnas valiti maakonna nõukogud, linnades linnavalitsused ja valdades vallavalitsused.

14. juunil 1917 astub kokku rahvapoolt juhitud Maapäev. Eestisse kogutakse Vene väes teenivaid sõjaväelasi. Oktoobris 1917 teostavad kommunistid Petrogradis revolutsiooni. Tänu valitsevale korralagedusele õnnestub neil okupeerida valitsusasutused ja üle võtta võim. Kartes, et enamlased rikuvad Ajutise Valitsuse poolt antud autonoomia lubadust, kuulutab Maapäev enda 28. novembril 1917 kõrgeimaks võimuks Eestis. See on tegelik Eesti iseseisvaks tunnustamine, kuigi vormiline samm järgneb kolm kuud hiljem. Välismaale saadetakse Eesti välisdelegatsioon Jaan Tõnissoni ja Ants Piibu juhtimisel. Detsembris luuakse Eesti Diviis Johan Laidoneri juhtimisel.

Aga I Maailmasõda on veel täies käigus ja eestlastel õnnestub I Maailma-sõja lõppaasta segaduses kasutada avanevaid võimalusi ja teostada viimaste aastate jooksul ikka kindlamaks kasvanud soov – saavutada riiklik iseseisvus.

1918 jaanuaris on enamlased, Vene sõjaväelaste abiga, võimu Eestis üle võtnud. Aga Saksa väed, kes juba oktoobris olid Saaremaa ja teised saared vallutanud, tungisid veebruaris “suurele maale” ja enamlased põgenesid Venemaale. Lühikeses võimuvaakumis kuulutas Maapäeva vanematekogu poolt loodud kolmeliikmeline Päästekomitee, koosseisus Päts, Konik ja Vilms, 24. veebruaril 1918 välja Eesti Vabariigi. Seda loetakse Eesti Vabariigi alguseks ja selle väljakuulutuse ajal etteloetud iseseisvuse manifesti me täna tähistamegi. Algava Saksa okupatsiooni tõttu jäi see manifest ainult paberile paremat aega ootama.

Saksa väed okupeerisid Eesti 1918. a. veebruari lõpus. Nad tegutsesid vägivaldselt, vedasid välja toiduaineid, arreteerisid Eesti rahvuslikke poliitikuid ja saatsid laiali Eesti sõjaväe (diviisi). Saksa okupatsiooni positiivseks küljeks oli, et Eestist põgenesid suurearvulised demoraliseerunud Vene väed.
Soomes olid jaanuaris 1918 puhkenud võitlused valgete ja punaste vahel. Tekkis kodusõda, kus vene kommunistid abistasid Soome vasakpoolseid ja Saksa väed abistasid parempoolseid. 3½ kuud kestnud karm vennatapusõda lõppes “valgete” võiduga ja veel enne I Maailmasõja lõppu sai Soome hakata oma sõjahaavu siluma.

Baltisakslased katsuvad saada Balti kubermange Saksamaa ülemvalitsuse alla, tahtes luua Balti hertsogiriiki, aga see ei õnnestu, sest puudub kõlapind eesti rahva seas. Novembris 1918 kapituleerub Saksamaa lääneliitlastele ja Saksa okupatsiooniväed hakkavad Eestist välja tõmbuma. Taganevate Saksa vägede kannul tungivad Eestisse kommunistlikud väeosad. Narvas kuulutatakse välja Eesti Töörahva Kommuun Jaan Anveldi juhatusel.

Noore Eesti Vabariigi olukord on alguses halb. Taganevad sakslased ei anna eestlastele relvi. Maa valitsemine tuleb üle võtta ajal, mil enamlased ründavad maad. Paljudel eestlastel pole veel usku oma riiki ega usaldust valitsuse vastu. Kodused kommunistid meelitavad ja ähvardavad inimesi. Suurte raskustega suudetakse jalule seada ühiskondlik distsipliin. Organiseeritakse sõjavägi, mille tuumikuks on Venemaalt koju tulnud eesti sõjamehed ja innukad vabatahtlikud koolipoisid. Õnneks jõuavad detsembris Inglise laevastikuga kohale kerged relvad ja Inglise laevastik, risteldes Soome lahes, kaitseb Eesti vägede vasakut tiiba. 1918/19 aastavahetuse ümber on enamlaste väed ainult ~35 km. Tallinnast. Aga Soomest saabub umbes 2000 vabatahtlikku, inglastelt saadud varustus jõuab rindele ja organiseeritakse soomusrongid, mis oma kahurite ja rünnakrühmadega tõid pöörde sõjakäiku. Inglased võtsid venelastelt kaks miiniristlejat ja andsid need Eestile. Jaanuari alguses alanud vasturünnak oli nii edukas, et Vabariigi esimeseks aastapäevaks olid enamlased Eesti piiridest välja aetud. Vabastatud Eestis korraldati rahvahääletus ja aprillis 1919 astus Tallinnas kokku Asutav Kogu, mis hakkas kiiresti uut Põhiseadust välja töötama. 9. mail 1919 astus ametisse esimene Otto Strandmanni valitsus.

Juunis 1919 ründas Eestit uus vaenlane lõunast. Baltisakslastest, Lätimaale jäänud saksa sõduritest ja Saksamaal asuvatest värbamispunktidest formeeritud Landeswehr ja Rauddiviis, mille sihiks on baltisaksa võimu taastamine Baltimail, ei pöördu itta kommunistide vastu. Landeswehr ründab enamlaste vastu sõdivaid eestlasi. 1919 Jaanipäeva eel põrkavad väed kokku Võnnu lahingus. Raske ja verise lahingu võidavad eestlased. Sakslased taganevad Riia suunas. Lääneliitlaste esindajate nõudel sõlmitakse vaherahu eestlaste ja sakslaste vahel juuli algul.

Nüüd kaldun teemast kõrvale ja nimetan kahte huvitavat seika:
1. Kogu Vabadussõja aja võitles Põhja Eestis, Eesti vägede ridades, balti sakslastest koosnev Balti pataljon. See üksus näitas pidevalt üles suurt vaprust ja teenis Eesti väejuhatuse tunnustuse.
2. Nüüd – aastal 2010/11 leidub Eestis ajaloolasi, isegi ülikooli õppejõude, kes õpetavad ja publitseerivad, et “Landeswehri “ sõda ei tekkinud mitte sellest, et sakslased tungisid eestlastele kallale, vaid et eestlased olid need, kes “rahumeelse” sakslaste väeülema kindral von der Goltzi eestlaste kallale provotseerisid, seega takistades teda “rahumeelselt” Eestis hertsogiriiki luua.

Nüüd tagasi ettekande juurde:

Detsembris 1919 algasid rahuläbirääkimised eestlaste ja venelaste vahel, mis lõppesid Vaherahuga 3. jaanuaril 1920 ja Rahulepinguga 2. veebruaril 1920. Eestlased olid võidelnud vabaks oma isade maa. Vabadussõda kestis 13 kuud. Eestlased kaotasid surnutena üle 2000 oma parema poja ja ligi 14 000 meest said haavata.

Nüüd, oma eluõhtul, istudes siin Suomi Kotis, vast aitavad need mälestused iseloomustada teatavat ajajärku eesti rahva elus ja elustada mõningaid kuivi aja-loolisi fakte. Meie oleme omal pikal elueal, millest ja millele eelnevast olen praegu kõnelenud vaid paari aastakümne ulatuses, näinud ja läbi elanud nii mõndagi, niihästi vana ja tuntut kui ka uut ja tundmatut. On tulnud olla tunnis-tajaks muutustele, sõdadele, ülesehitamisele ja hävingulegi.

Elu, tulles igavikust ja suundudes igavikku ei seisata hetkekski paigal vaid voolab otse määratu jõena, mis korrati laieneb, korrati kitseneb ja mis haarab enesega kaasa inimesed, ühed lühema, teised pikema perioodi vältel. Kui ühed neist rändajaist kaovad, astuvad teised asemele ja rännak jätkub väsimatult lõppsihi poole, mis kõigile meile on lõppeks ühine, hoolimata sellest, et püütakse muuta oma samme ja sihtigi. Aga niikaua kui kestab meie teekond, üldise ja ühise töö ja mure, igatsuse ja lootuse, usu ja armastuse saatel, on sellel käimisel ka oma sügavam mõte, kuigi me ise, alatised otsijad, võib olla alati sellest teadlikud ei ole ja teadlikuks ei saagi. Ja kõik “mälestuste rajad” on käidavad selle mõtte selguse suunas.

Ja nüüd — olgu teil päikest südames, minnes tagasi oma igapäevaste askelduste juurde!


p.s. Käesoleva ettekande koostamisel on kasutatud August Traksmaa, Arvo Mägi ja Johan Kõpu teoseid.

 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus