Head sõbrad!
Austet keelerahvas!

Meil on rahvusriik riigikeelega. Oleme oma keele säilitamise ja kaitse kohustuse kirjutanud oma põhiseadusesse. Meil on keele arengut suunav strateegia, lisaks veel mitmed väiksemad plaanid. Seega näib nagu oleks riik teinud riigikeele hoidmiseks ja arendamiseks enam-vähem kõik, mis reeglite kehtestamisel üldse teha saab.

Küsimus ja kõhklus aga jääb – kas see on ka tegelikult piisav?

Veel enam, meie ühiskonnas kostub alatihti kaaluka arvamusjõuga inimeste kahtlusi, kas sel kõigel on üldse mõtet. Jätan täiesti välja need, kes liimivad eesti rahva, keele ja ka riigi ette omadussõna „väljasurev“ või „hääbuv“. Nonde teiste hulgast ütleb üks, et eduka äri aluseks on Eesti ettevõtetes inglise või vene keele eelistamine. Teine kõneleb sedasama kõrghariduse ja teaduse kohta. Selleni, et parim eesti ilukirjandus peaks olema kirjutatud mõnes teises keeles kui eesti keeles, pole veel õnneks jõutud.

Asjaolus, et väikerahvas peab hästi oskama mitmeid võõrkeeli ja olema paindlik nende kasutamisel, pole midagi taunimisväärset. Hoopis halvem, kui emakeele kõrvalesurumise ettekäändeks tuuakse vabandus, et eesti keele väljendusvahendid ja –võimalused olevat ebapiisavad moodsa maailma kirjeldamiseks või mõtestamiseks.

Huvitaval kombel väideti seda sama Euroopas 14.-15. sajandil, kui sageli kasutati teiste keelte asemel ladina keelt. Tänapäeval me oskame erinevaid Euroopa keeli, aga kui paljud oskavad ladina keelt?

Olen sellele varemgi osutanud, kuid kordan üle. Ärkamisajast, mil talupoegade keel polnud veel täisväärtuslik teaduskeel, on siiski möödas poolteist sajandit. Nüüd on meie kultuuriline miinimumnorm, et eesti keeles peab saama kõigest rääkida täpselt ja selgelt. Kui puudub sõna, siis leiutame selle. Et kõik nii ka päriselt oleks, on kogu meie rahvusliku haritlaskonna töö ja kohustus, mitte vaid keeleteadlaste, keelekorraldajate ja keeleõpetajate eraklik kutsumus.

Igaüks peab olema keelemees või keelenaine ja keelelooja valdkonnas, mida kõige paremini tunneb. Loomulikult annavad viimase lihvi ja lõpliku läike uusloomingule keeleala professionaalid. Toorainet ja pooltooteid peab ammutama kõikjalt, kus on sisulist teadmist või vajadust.

Teadlane, aga samuti arst, insener, tehnoloog, ärijuht, ametnik ja igaüks, kes vajab oma töös kaasaegset, korralikku eesti keelt, ei pea oskama ainult oma tsunftis ja oma ametivendadega eesti keeles rääkida, mida teeb ja mida mõtleb. Ta peab seda kõike suutma arusaadavalt seletada ka võhikumatele ning mis veel oluline – suutma tutvustada oma alal mujalgi maailmas toimuvat.

Kohati olen näinud vastupidist toimumas: meie mõttekojas kasutavad erialateadlased eesti keelt vaid sidesõnana ja räägivad inglisekeelsete terminitega. See on teadlaste omavaheline vestlus. Peame aga püüdlema selle suunas, et emakeeleski saaks rääkida oma erialast arusaadavalt.

Mõistagi seab see kõrgendatud nõudeid ka varasemalt suure mõjujõuga keeletoimetajate kui vahendajate ja väravavahtide kaitseliinile. Nende mõju meie heale keelele on paraku kahanenud võrdselt online-meedia pealetungi kiirusega.

Võin kiita neid, kes võtavad halva eesti keele kasutamise osas online-meedias ja sotsiaalmeedias sõna. Igal juhul tahan tänada meie keelevalvureid ERR-ist ja Postimehest, proua Egle Pulleritsu ja Maris Jõksi. Aitäh!

Nimetasin professionaalide olulist osa lõppviimistluses. Jah, see on ülitähtis. Me ei kujuta ette laulupidu ilma üldjuhtideta, mis sest, et üksi ja seltskonnas laulmine on pea igaühele jõukohane. Kuidas saaks see keeleelus teisiti olla?

Küllap on paljud kogenud, kuidas ja kui kiiresti võib kaotada mingi väiksema rühma, näiteks riigis õigust loova ametnikkonna keelekasutus üldist arusaadavust ja jääda aina kitsama rühma nii öelda salakeeleks. Meenutagem, kui suur südameasi see oli kadunud akadeemikule ja rahvaesindajale Uno Merestele, kelle algatus kahjuks tänaseni on seadusandjal realiseerimata.

Siin tahan meenutada majandusteadlase ja keelesõbra Mereste mõtet Wiedemanni keeleauhinna vastuvõtmisel: „… püüdes väljendada lühidalt juhtmõtet, mis on taganud eesti keele püsimise läbi aegade ning tänapäevaseks kultuurkeeleks saamise, võiksime selle sõnastada järgmiselt: olla avatud, aga mitte allaheitlik!”

Meie keele avatusega on mõistagi seotud ka professionaalsed tõlkijad. Vabas maailmas, kus elame, võistlevad haritud inimese tähelepanu ja tema aja pärast ka paljud võõrkeelsed, mitte ainult lugeja emakeelsed tekstid. Eriti, kui võõrkeelsed tekstid on kodumaistest sisukamad. See tähendab, et kui meie enda raamatute ja ajakirjanduse tekstid pole tasemel, siis otsib hea lugeja vaimutoitu mingis võõrkeeles – just sisu poolest. Kitsa teema erialakirjandus jääb võõrkeeleseks niikuinii, kuid iga vähegi laiemale ringile suunatud tekst peaks olema eesti keeles võrdselt sisukas sellega, mis ilmub inglise, saksa, prantsuse või mistahes kultuurkeeles.

Me ei jõua kõike ja kõigest ise kirjutada. Me ei ole jõudnud kaugeltki kõike ka tõlkida. Eriti ilukirjandust. Kuid seda on võimalik teha hoopis rohkem ja süsteemsemalt kui siiani, lootes vähem turule – see on end me oludes puudulikuna juba tõestanud. Liiga vähe Aristotelest ja liiga palju Barbara Cartlandi, söandan ma öelda. Mingil määral vahendavad olulisi välismaiseid kõrgetasemelisi ajakirjanduslikke tekste Eesti kultuuriajakirjad, kuid seda on vähe, see valik on üldpildina juhuslik ja pärineb valdavalt inglisekeelsest kultuuriruumist.

Iga eesti keeleruumi lisanduv tõlge rikastab meid ja on oluliseks lõiguks meie rahvusliku vaimse julgeoleku müüris. Hea tõlge rikastab ja hoiab värskena ka eesti keelt.

Head sõbrad.

Eesti keelel on elujõudu, kui see on üldarusaadav terves me keeleruumis, kogu Eesti territooriumil ja ka kõikjal mujal maailmas, kus eestlased asuvad. See on eriti oluline, et eestlastel välismaal – neid on vähem, kui me viriseme – oleks võimalik olla kursis läbi eestikeelse interneti Eestis toimuvaga. Seda suurem on meie kohustus hoida oma keelt ilusana. Mõelgem näiteks lastele, kes elavad Brüsselis ja kelle keel sõltub paljuski Eesti ajakirjanduses ilmunust.

Meil kõigil tuleb mõista ja tunnistada: Eesti ja eestlaste usuks ja ühtehoidjaks on just eesti keel, seda erinevate aegade kiuste. See on aidanud meil püsima jääda, see on meie koondidee. See aitab meil edasi kesta ja meid koos hoida.

Ja selle põhimõtte järgi soovingi teile edukat üldjuhtimist siia täna kogunenud üldjuhtidele.

Kui töö on hea, küllap tulevad ka tammepärjad. Kui ei tule, oleme ikka tänulikud teie pühendumise eest. Mul on hea meel, et teie tegelete Eesti keelepoliitikaga.

Tänan teid!

Märkmed: