Eesti Vabariigi President emadepäeval Estonia kontserdisaalis 11. mail 2014
Eestlased Eestis 11 May 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kallid emad ja vanaemad ja vanavanaemad.

Kõigi poegade, tütarde ja meeste ja lastelaste nimel soovin teile ilusat emadepäeva ja ütlen südamest aitäh. Selle eest, et te olemas olete. Et te meid alati toetate ja jäägitult armastate. Et te toetate ja lohutate meid ka juhul, kui meil midagi viltu läheb. Juhul, kui kiituse asemel vääriksime ehk isegi laitust.

Sel vanemlikul, sel emalikul armastusel ei ole võrdset. See teeb meid relvituks.

Teeb meist paremad inimesed.

Sest tegelikult on ju emade murel alati põhjus. Sageli jääb see välja ütlemata, see jääbki hääletuks, vaid aimatavaks etteheiteks. Meie kohus, õigemini võrdväärne vastus sellele armastusele ja toetusele saab väljenduda vaid paremaks saamises. Ja selle mõistmises, mis on halvasti. Selle mõistmises, mis paneb ema südame muretsema.

Mistõttu kasutan ka täna – nii, nagu pea igal aastal – just seda päeva ja kohta selleks, et öelda välja asju, mis emasid kurvaks teeb. Tahan rääkida asjadest, mida me inimeste, kodanike ja riigina peaksime edaspidi palju paremini tegema.

Hea Eesti rahvas.

Miskipärast on meil Eestis nii, et juttudesse sugude võrdõiguslikkusest suhtub suur osa ühiskonnast nagu lapse tüütusse jonni. Hakkavad kõlama üleolevad naljad, et ettevõtte nõukogu liikmete hulgas peaks olema kaks ja pool naist. Et naiste nappus Riigikogus olevat naiste endi süü. Räägitakse mingist “Lääne poliitkorrektsusest”, kui samal ajal tunneme vajadust Lääne väärtuste järel, praegusel äreval ajal eriti tugevalt. Ja nii edasi.

Aga vaatame numbreid. Neid me ju usume ja armastame. Nagu ka edetabeleid.

Naiste positsioon Eestis vaatab kiretult vastu statistikaameti andmetest. Naised on keskmisest palju õiguskuulekamad, nad on palju haritumad, naisi on ühiskonnas rohkem... Ja nad teenivad palju vähem. Sama töö eest.

Kuigi teemaga justkui tegeletakse, siis palgalõhe meeste ja naiste vahel mitte ei kahane, vaid kasvab. Ka sooline hariduslõhe mitte ei kahane, vaid kasvab – ehkki teistpidi. Vähem haritud saavad oluliselt suuremat palka. Maal, kus on väärtustatud haridust peaaegu kultuslikult, ei väärtustata haritumaid.

Sellise, kaugeltki mitte paratamatu olukorra tagajärjed vaatavad vastu meie rahvastikunäitajatest. Eesti elanikkond kahaneb, väljarännanute hulgas moodustavad suure osa noored, haritud naised – suur osa neist peatsed emad.

Riik, mis, nagu alati, olla selles süüdi, on tegelikult üks väheseid tööandjaid,

kelle juures palgalõhe ei evi erilist soolisust. Mis on siiani olnud meie vastus sellele olukorrale? Vastuseks on olnud järjekordne konverents. Pealkirjaga „Miks Eesti naine ei sünnita?“ Selge – vastutaja on paika pandud.

Aga mis oleks, kui selle asemel, et vastutus naistele veeretada, hakkame hoopis küsima ja konverentse korraldama nii:

- mida teeb Eesti mees selleks, et naisel oleks turvaline luua oma kodu, pere ja tulevik just Eestis;

- miks Eesti tööandja, olgu naine või mees, ikka pahatihti naisalluva tööd mehe omast vähem väärtuslikuks peab;

- miks Eesti mees ei hooli oma tervisest, vaid joob, sööb, töötab, istub, kukub või sõidab end surnuks ja jätab oma lähedased üksi. Mida näitab meie oodatud eluea statistika, kus naised on peaaegu samal tasemel kui nende suguõed Põhjalas, aga meeste eluiga on ikka idaeuroopalik;

- miks jätavad isad lapsi unarusse, nii et riik, ega ammugi lastega jäänud ema ei suuda isalt lastele elatisraha kätte saada;

- kuidas saame teha rohkem aitamaks neid üksikemasid, kes kasvatavad last või lapsi ja peavad samal ajal tööl käima, mille eest tasutakse vähem kui sama tööd teinud mehele.

Ehk ongi tegelikult nii, et Eesti rahva kestmise põhiküsimus pole: miks Eesti naine ei sünnita, vaid hoopis: miks Eesti mees ei vastuta? Iga ema, iga naine ootab kindlustunnet. Ja selle tunde osa on usaldus. Teadmine, et inimesed ei vea alt.

Sestap ma loodan, et emadepäev kujuneb natuke teistsuguseks päevaks. Selliseks, mis on enam kui lihtsalt üks kahest päevast aastas, mil mehed on naiste vastu kenad. Päevaks, mil mõeldakse ja arutatakse, kuidas sellest tupikust välja tulla. Et tulevikus oleks meil rohkem emasid, keda austada.

Head emad, head kuulajad.

Nagu vihjasin varem, aasta 2014 kevad on ärev aeg. Meie poliitikud, riigiametnikud ja diplomaadid töötavad pikki päevi selle nimel, et meil oleks tugevam julgeolekuline heidutus, et NATO oleks Eestis nähtavam. Meie pikaajaline pühendumus kaitsekulutuste hoidmisele kokku lepitud, ette nähtud tasemel kannab nüüd vilja. Ajad on ärevad, aga me oleme oma kodutöö teinud.

Kuid miks siis ajal, kui eestlane tunnetab üle pika aja taas oma rahva väikest arvukust
ja sellega kaasnevat kaitsetust; vajadust, et meil oleks sõpru ja mõistjaid, tegeleme riigi sees viha külvamise ja sallimatusega? Miks me eristame omaenda riigi sees inimesi, tõrjume neid, et meil oleks veelgi vähem, keda “omaks” pidada?

Läinud nädalal kirjutas ajakirjanik Rain Kooli järgmist:
“Kui eestlase käest küsida tulumaksu solidaarsuse, alkoholi müügipiirangute, veebikommentaaride või ühistranspordikaardi isikustamise, rahvastikuregistri andmete tegelikule elukohale vastavuse ning paljude muude isikuvabadusi ja -õigusi puudutavate teemade kohta, on ta maailma suurim liberaal. Kuuldes aga sõnu homo või samasooliste kooselu, kaevab suur hulk eestlastest kusagilt oma hingesügavusest välja presenti mässitud konservatiivi ja hakkab rääkima juttu, mis on tuttav muu hulgas vanameelsete vaimulike jutlustest, Kremli propagandast või vihkamisgruppide foorumitest.”

Aastaid olen ma kirjutanud, kõnelenud, vaielnud selle nimel, et Lääne-Euroopa ei käsitleks meid teisejärgulise Euroopa Liidu või NATO liikmena. Et meid võetaks võrdväärsena. Et meie oleme just nagu teie olete. Või kas oleme? Ajal, mil me tahame nii väga tunda end osana sellest Läänest, kuhu me peame end kuuluvaks ja mida hurjutatakse Kremlist ta sallivuse ja pehmuse pärast, näitame oma sallimatusega kuuluvust hoopis sallimatute leeri.

Mida tehakse seadustega, otsustatakse Riigikogu saalis. See on nende pädevuses. Mind teeb ärevaks see, kuidas neid asju arutatakse väljaspool seadusandliku võimu saali. Mõelgem sellele omaenda pere suhtes just sallivaimale inimesele – emale – pühendet päeval.

Jah, meil on arvamuste vabadus. Meil on õigus välja öelda, kui miski ei meeldi. Aga meil ei ole õigust kedagi alandada ega hirmutada. Kindlasti mitte emasid. Ega peresid, mis on meie enda omast erinevad. Õigus teha oma eraelus vabu valikuid on meie vabaduse alus. Kui selle aluse oma jalge alt mistahes põhjusel või ettekäändel kaotame või isegi seda kõigutame, saab meist hoopis teistsugune riik ja teistsugune ühiskond ka paljudes muudes küsimustes. Me näeme sellist riiki liigagi lähedal.

Ja uskuge mind – selline riik, ega sallimatusele rajatud ühiskond, ei ole ei õnnelikum, kestlikum ega jõukam. Sallimatust ühiskonnast lahkutakse, sealt põgenetakse rohkem kui kusagilt mujalt. Ja sealt põgenevad just hakkajamad ja taibukamad; need noored, keda vajame just siin.

Me võiksime, õigemini peaksime küsima emadelt rohkem nõu ka neis asjades,
mis kujundavad meie Eesti ühist ja kodust õhkkonda. Siis oleks targemaid otsuseid enam ja muret vähem.

Mistõttu küsime neid küsimusi täna kõigilt emadelt. Ja mõtleme vastuste üle hoolikalt järele. Me ju saame aru, mida ema silmas peab. Ka siis, kui see vastus on hääletu, kui see on vaid ema silmades ja südames.

Aitäh veelkord ja ilusat pidupäeva kõigile.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus