Eesti Vabariigi 94 aastapäevalt President Toomas Hendrik Ilvese kõne
Eestlased Eestis 24 Feb 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2012/02/35328_001_t.jpg


Toomas Hendrik Ilvese kõne täismahus:

Armsad kaasmaalased,


Meie üheskoos oleme Eesti. Tänasel päeval ja tänasel õhtul, nagu 24. veebruaril alati, on aeg nii tunda uhkust kui ka arutleda oma riigi üle igas Eesti kodus ja samuti siin saalis. See on aeg küsida: kuidas läheb meie riigil, ühiskonnal, igal inimesel.

Ärgem pidagem Eesti sünnipäeva vaid üheks rituaaliks, kus riiklike traditsioonidena näeme lipuheiskamist, paraadi ja päeva lõpul kuuleme kantslist manitsusi. Nii peavad pettuma need, kelle ootus on täna presidendi suu läbi üht ja teist lõplikult hukka mõista. Ei, tänases päevas olgu tavalisest enam soovi mõtelda ja mõista, mis on see maa, mis on see meie Eesti elu.

Kas Eesti on vaid koht, kus elatakse, sest siia juhtumisi sünniti? On see pelk äritegemise koht? On see äkki edasise karjääri ajutine ja lahkumisootel platsdarm? Või siiski midagi enamat, millel ka oma äratuntav – heas mõttes äratuntav – asjaajamise, ellu- ja teistesse suhtumise viis? Või lihtsalt kodu?

Meie küsimustest õhkub sageli kahtlust nii enda valikute kui ka riigi suhtes. Ses rahulolematuse talves vaevab meid kasvav ebakindlus: mis meist saab? Sest sadamad, kuhu oleme pürginud, on osutunud ise samuti tormidele valla olevaks.

Mis meist saab, kui Euroopa tulevik ei ole kindel, või kui meile seda ebakindlust igalt poolt korratakse?
Mis siis saab, kui euro peaks lagunema?
Mis juhtub, kui Ameerika Ühendriigid tõmbuvad Euroopast välja?
Mis meist saab, kui inimesed kolivad Eestist mujale?
Mis saab elust maal, kui sinna jääb aina vähem inimesi?

Mis saab meie Eesti elust?


Ma olen mures, et oleme läinud liiale oma riigi ja enda valikute mahategemisega. Nõudlikkus riigi, võimulolijate ja iseenda suhtes on absoluutselt kohane. See on lausa vältimatu, ja siin ei tohi grammigi järele anda. Ent see nõudlikkus peaks olema õiglane ja mõistuslik.


Sõbrad,

alustagem Euroopast.


Euroopa Liidu tulevik on 500 miljoni inimese jagatud mure. Lihtne tõde, et laenude ehk tuleviku arvel elamine ei ole kestlik, on lõpuks ja õnnetul kombel jõudnud paljudele kohale. Sest see, mida kunagi peeti tulevikuks, on saanud olevikuks ja tasumise tund on käes. Ainult, et pole seda, millega tasuda, sest tulevikutõotused on devalveerunud.

Me tunnetame ebaõiglust seal, kus need, kes on vastutustundlikult käitunud ja pealegi on vähemalt näiliselt vaesemad, peavad vastutustundetute võlad kasvõi osaliselt kinni maksma.

Kas aga on solidaarsuse ammendumine Eesti huvides? Kerge on näidata näpuga ja öelda: nemad seal. Õigustatud nördimus on magus. Aga kas pikemas perspektiivis ka kasulik? Tõenäoliselt mitte.

Kas meil oleks kuidagi parem, kui seisaksime Euroopa sündmustest kaugemal? Vaevalt.

Mõelgem alternatiivile. Euroopa Liiduta poleks me täna NATOs. NATOta poleks nii kindlalt tagatud meie julgeolek. Eurota poleks meie majanduse taastumine ja kohandumine olnud sugugi nii kiire, nagu see on olnud. Poleks nii palju investeeringuid, kahtlused rahvusvaluuta püsimises oleks kordades kõrgemad ning intressid teised. Nii maksab kodulaenuklient meist otse lõunas oma laenuraha eest umbes neljandiku võrra kõrgemat hinda kui siin. Ettevõtlussektorit võrdlemata.

Euroopa kriis ei ole olemuslikult rahasüsteemi kriis. See on riikide rahanduspoliitika kriis, mille lahenduse võti on probleemsetes riikides. Eesti ülesanne on osaleda jõuliselt sellise süsteemi kujundamises, kus sarnased kriisid enam korduda ei saaks.

Siin on oluline, et Eesti hääl selles debatis jääks kõvasti kõlama. Ärme unusta, et euroalas on täna vaid neli riiki, kelle krediidireiting on Eestist kõrgem. Me pakume usaldusväärsust, me oleme näide sellest, et Euroopa reeglitel pole viga midagi: neid järgides probleemidesse ei satuta.

Vastastikune usaldus, mis on Euroopa Liidus kõvasti kannatanud, kuna mõni liikmesriik on usaldust kuritarvitanud, tuleb taastada. Kogu Euroopa Liidu ulatuses. Kui see ei õnnestu, siis kogu ühenduse lagunemisest oluliselt tõenäolisem on selle koondumine nende riikide ümber, kus vastastikune usaldus on endiselt olemas.

Euroopa ühinemine pole toimunud mitte majandusliku loogika vastaselt, vaid sellest johtuvalt. Siit tuleneb mu veendumus, et usaldust mitte kuritarvitanud riigid elavad praeguse pikalt kestnud Euroopa kriisi ka üle.

Eestil on võimalus kasutada tänast seisu võtmaks veelgi tugevamat rolli Euroopa Liidus, näiteks IT valdkonnas. Olgem ausad, Euroopas on vähe neid riike, kus asjatundlikkus sellistes küsimustes nagu internetivabadus või e-teenused oleks nõnda suur. Me ei pea tingimata arvama, et teised on meist selles vallas targemad. Mõistagi, et meie asjatundjate häält mujal võimendada, tuleb neid ka kodus ise enne hoolikamalt kuulata.

Räägime turvalisusest.

Euroopa julgeolekupilt on 20 aastaga oluliselt muutunud. Ameerika Ühendriigid vähendavad oma kohalolekut Euroopas ja Euroopa riigid ei panusta kaitsesse samapalju kui varem, aga loodavad ometi, et Ameerika tuleb neile appi nagu viimase 70 aasta jooksul. Eesti valik täita kohustust kulutada riigikaitsele kaks protsenti SKT-st on üks põhjustest, miks NATO jäi toetama Balti taeva õhuturbemissiooni. Ja see otsus polnud sugugi nii kerge tulema, kui me tahaksime ette kujutada.

Mõelgem, rõhutatult just siin ja täna, meie noortele naistele ja meestele, kes kaitseväelastena teenivad NATO missioonil Afganistanis, kes on kandnud ränki kaotusi. Ja mõelgem nüüd NATO põhimõttele kaitsta vastastikku oma liitlasi. Eesti julgeolekule on NATO asendamatu.

Ja nüüd räägime kodust.

Mis meist saab, kui aina rohkem inimesi kolib Eestist mujale? Peame endale aru andma, et kui piirid on lahti, siis inimesed liiguvad. See on vabaduse paratamatus, tunnetame seda või mitte. Kaasaegne, vabaduses elav inimene ei tunnista sunnismaisust, jõuga kedagi kinni ei hoia. Vulgaarmarksistlik käsitlus, nagu oleks asi vaid palgas, ei ole samuti absoluutne.

Olen korduvalt toonitanud, et meie enda suhtumine kaasmaalastesse pole teps mitte väiksem häda. Vigade otsimise ja rõhutamisega, kadeduse ja õelusega ligimese vastu, ei jõua kaugele. Ka riik ei ole tihti lahkem: jäik suhtumine saabuvate ja naasvate inimeste probleemidesse, olgu see siis lapse koolitee jätkamine, lasteaiakoha leidmine või välismaalasest abikaasale elamisloa andmine, pärsib inimeste tagasitulekut. Süsteem peab kohanema inimeste muutunud käitumisega, mitte püüdma inimesi süsteemile kohaseks kujundada.


Mu daamid ja härrad,

mis saab meie Eesti elust väljaspool suuri linnu?.


Olen tõesti mures, sest osaliselt heast soovist teha asju ratsionaalselt, optimeeritult ja säästlikult, kipub kahe silma vahele jääma, et riik kolib maalt ära. Ja presidendi asi on seda küsimust tõstatada.

Toon ühe näite. Paide. Eesti südames.

Kui Paide elanikul on asja päästekeskusse, politseiprefektuuri, keskkonnainspektsiooni, ringkonnaprokuratuuri, maakohtusse või maksu- ja tolliametisse, peab ta sõitma Pärnusse.

Kui tal on asja sotsiaalkindlustusametisse, pensioniametisse, keskkonnaametisse või terviseametisse, on tema keskus Tallinnas. Aga maanteeameti ja kaitseväeteenistuse küsimustes on regionaalne kontor hoopis Jõhvis.

See kõik kokku on paradoks, mis osutab, kuidas iga ametkonna soov teha oma asju endale kõige ratsionaalsemalt, kaotab riigi keset riiki justkui ära. Ja Paidesse, muide on jäänud vaid töötukassa kontor.

Mida peavad aga inimesed tundma, kui riik kolib nende juurest minema? Siin pole tegemist ei valdade piiride muutmisega ega eelarve mahtudega, vaid lihtsalt sellega, kuidas me organiseerime oma riiki ja kas me arvestame oma kodanikega.

Enamgi veel: kui haldusreformi ei soovita teha süsteemselt ja juhitult, siis elu paratamatus viib selle läbi ikkagi ja juhitamatult, kusjuures silmas ei peeta mitte kodaniku, vaid kõikvõimalikke ametkondlikke huve.

Või teine näide. Hiljuti sain kirja ühe maakonna ettevõtjalt, kellele teatati, et seitsme kilomeetri kaugusel kõrgepingeliinist maksaks elektrivõrguga liitumine firmale ligi pool miljonit eurot. Seda küsib kodumaiselt ettevõtjalt tema riigile kuuluv aktsiaselts Eesti Energia.

Ja siin on arutluse koht. Mis on riigi strateegiline huvi, kas kohalik ettevõtlus või Eesti Energia dividendid? Kas tõesti kuulutame Eesti valmisolevaks olemasoleva jaevõrgu raames?


Hea Eesti rahvas,

see kõik viib küsimuseni, milleks meile oma riik?


Loomulikult on ratsionaalsem, optimaalsem ja kõike muud, kui me teeme nii, et miski eriti palju maksma ei lähe. Ehk oleks veelgi odavam üldse mitte oma riiki ülal pidada. Poleks vaja saatkondi, kaitseväge, oma politseid ja päästeteenistust, emakeelset ülikooli...

Kolhoos on odavam kui oma talu. Mittehoolimine on palju odavam kui peremeheks olemine. Eestikeelsed kooliõpikud on kallimad kui mõne suure keele õpikud. Üle Eesti ulatuv korras teedevõrk pole ehk ka majanduslikult ratsionaalne. Meie oma riik ongi kallis, kallim kui sulandumine suuremasse, aga seda me oleme kogu aeg teadnud. Nagu oleme teadnud, et oma riigita jäämise hind on kordades ja tuhandetes eludes veelgi rängem.

Eesti vajab tõsist ja laia arutelu, milleks me oma riiki vajame, ja kas kõike, mis seotud omariiklusega, saab mõõta vaid läbi majandusliku ratsionaalsuse.

Väiksem on kallim. Aga usun südamest, kui see väiksem on hästi hoitud, on ta meile väga kallis. Hindamatu. Hindamatut ei tohi müüa.

Mu daamid ja härrad,


Oleme vist kõik ülemaailmse majanduskriisi viienda aasta künnisel pisut rabedaks muutunud. Varasemalt lastetoas õpitu kipub ununema, või tundub hoopis, et viisakusest pole enam kasu, sest ilma saab ka ja saab lihtsamalt. Ning kitsikuses tundub sageli, et keegi saab teise arvelt paremini ja rohkem, kui peaks. Palka, tööd, Euroopa Liidu raha, ehituslubasid, ja palju muud. Ning riigi kohustus oleks kõike kõigile anda.

Valjul häälel nõutakse suurt lisaraha toimetulekutoetuse, töötutoetuse, õpetajate, politseinike, päästjate palkade tõstmiseks, kultuuriobjektide ehituseks, ja seda kõike kindlasti õigustatult.

Me teame, et liikluses on surma või viga saanud väga palju inimesi ning et kiiruskaamerad paaril maanteel ei asenda likvideeritud liikluspolitseid. Teame ka, et uusi õpetajaid eriti ei lisandu, kui nende palgad ei tõuse. Me teame, et maal elavate inimeste arv kahaneb ja kusagil pannakse jälle kool kinni. Ja ikkagi peame ainsaks väljapääsuks vaid seda, et riik annaks rohkem raha.

Tõesti, on palju probleeme, mille lahendamiseks tahaksin minagi näha, et riik kulutaks rohkem maksuraha. Kui koduses majapidamises proovime esmalt lahendada asju, mis meid enim häirivad, siis ometi anname endale aru oma võimalustest. Kas me aga mõistame, et riigi võimalused on meie endi raha? Ei enamat.

Juba praegu kulub riigieelarvest kolmandik sotsiaalkaitsele, 12% kulub haridusele, 13 % kulub tervishoiule. Kui siis küsida, kust võtta lisaraha, näidatakse tihti riigikaitsele. Aga kas te teate, et riigikaitsele kulub alla viie protsendi meie eelarvest?

Võrreldes keskmise Euroopa riigiga ei kuluta Eesti ühele või teisele valdkonnale ülemäära palju või liiga vähe.

Kust siis raha juurde võtta?

Kui kodus on jahe, ei tõmba ju kaaslaselt tekki ära, et endal oleks soojem. Samamoodi ei saa ka riigis lahendada ühe valdkonna probleeme teise arvelt.

Kas aga on õigus neil, kelle arvates saab riik üle rahapuudusest vaid kelleltki laenates või makse tõstes?

Lõuna-Euroopa poole vaadates näeme, kuidas sotsiaalkulutuste katmine laenurahaga ja võlgade maksmise edasilükkamine järgnevatele põlvkondadele lõpeb krahhiga.

Aga need, kes laenasid raha, et meeldida valijaile ja saada tagasi valituks, kes meeldimiseks kehtestasid 13. ja 14. kuupalga või viisid pensioniea peaaegu alla keskea, oli väga populaarsed valitsused. Sellise populaarsuse nimel ei saa riiki hukatusse juhtida.

Maksukoorem on valik. Valija valik. Nüüd aga tuleks küsida endalt, oma vanematelt, oma naabrilt, kas ollakse valmis ise kõrgemaid makse maksma, koos kõige sellega, mida selline otsus endas kätkeb.

Mina ei saa ette kirjutada, milline on õigem valik. Veelkord, see on valija valik. Seni aga ütlen, et ärgem süüdistagem riiki, et tal puudub võluvits, millega rahuldada kõikide soove olemasolevate vahenditega.

Ja nüüd kõige tähtsam.

Iseseisvus ongi ise seismine. Demokraatia ongi enda valitsemine. Ja nähkem, kuidas elu Eestis pakub meile valikuid. Valikuid, mis on meie endi teha.

Selleks, et jõuda ühisele arusaamale, tuleb pidada nõu, tuleb arutleda ja diskuteerida erinevate osapooltega, laua taga ja respekteerides teisi seisukohti, mitte neid tõrjudes ega minema marssides.

Meenutagem, kümmekond aastat tagasi ei mänginud kodanikuühiskond erilist rolli meie seadusandluse ja üldse elu kujundamisel. Nagu aga nüüd järjest enam näeme, riskib seadusandlik või täitevvõim vabakonna eiramisel omaenda autoriteediga. Kui oleme aastaid rääkinud kaasamisest, siis täna tahabki vabakond olla kaasatud ning võtta osa vastutusest. Minu meelest on see vaid hea märk ühiskonnale, isegi kui kellelegi tundub ebamugav, et inimesed hoolivad, kuidas meie seadusi tehakse ja kuidas need meid lõpuks mõjutavad.


Mu daamid ja härrad,

Oluline on vastastikune austus.


Roomlased ütlesid: Quod licet iovi, non licet bovi, ehk: mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Tänases demokraatias on asjad vastupidi: mis on lubatud härjale, pole lubatud Jupiterile. Selles peitub peamine erinevus meie riigikorra ja mittedemokraatlike režiimide vahel. Valitud, kõrgemal positsioonil olevatelt nõutakse rohkem. Peame nõudma ka meie.

Me teame, kui sobimatu ja riivav on sageli avalik sõnakasutus, kuidas meie poliitiline sõnaruum on tigedusest ja kurjusest risustunud. Mulle tundub, et ühiskond on üle võtmas anonüümsete kommentaariumite õelust ja lahmimist.

"Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on
ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on
kergem."

See oli Betti Alver.


Sõbrad, prooviks nüüd asjast rääkida sõimamata, solvamata, ironiseerimata, kirumata. Asjalikult. See kehtib kõigi puhul. See käib nii poliitikute, ametnike, parlamendiliikmete, põhiseaduslike institutsioonide esindajate kui ka meedias ilmunud tekstide kohta. Lahendame probleeme, ärme tekita neid juurde läbi solvangute ja solvumiste, läbi sõimu ja sõimamise.

Jahutagem oma emotsioone. Mõelgem oma sõnapruugi üle. Järgigem Immanuel Kanti: kas see, mida me peame endale sobivaks, sobib ka siis, kui nii teevad kõik.

Kui lärmi on vähem, kuuleme häirekella paremini, kui see ühel hetkel päriselt kõlama hakkab.


Mu daamid ja härrad,

Üks häirekell Eestis, mille kõla kuuleme imelikult vaiksena, on arusaam eetikast. Kas me tõesti arvame, et kõikelubatavus on osa vabadusest? Või tuleneb ükskõiksus eetika suhtes sellest, et me pole enam suured kirikuskäijad? Mõni aeg tagasi võis lugeda ajakirjast Akadeemia, et me pigem usume üleloomulikesse jõududesse. Aga nende moraalikoodeks on senini mõistatus.

Kahetsusväärselt laialt on levimas arusaam, et seni, kuni mingi tegu pole kohtus, suisa Riigikohtus karistuse saanud, siis on see lubatud. Et ebaeetilisele käitumisele ei tohiks anda hinnangut. Pidage meeles, süütuse presumptsioon tähendab seda, et enne kohtuotsust ei mõista me inimest süüdi, aga meil on õigus ja kohustus taunida ebaeetilist käitumist.

Kui ilma kohtuotsusteta ei suudeta eetikas orienteeruda, läheb elu Eestis väga raskeks. See on pahelise legalistliku eetika kõrgeim aste: juriidilisi nippe kasutades suudab keegi kedagi petta ja see pole taunitav.

Varastatud kirjavahetus võõras kabinetis, parlamendiliikme kahtlane äri, katse seadusevastaselt rahastada erakonda – on see kõik lubatud, kui kohtuotsust ei ole? Ja kas sa ütled oma lapsele, et kõik on elus lubatud, kui kohtust puhtalt välja tuled?

Sama loogikat kasutades võime jõuda absurdini, väites, et kuni kohus pole otsustanud, et Eesti oli okupeeritud, ei saa me okupatsioonist rääkida. Ja veel hullem: kuni kõik küüditajad pole kohtupingis süüdi mõistetud, ei saa anda küüditamisele moraalset hinnangut? Siin võib lõpetada.


Head kaasmaalased,

Olgem enda suhtes ausad. Masust räsituna, ärme ometi unusta noid algväärtusi, millele toetub töötav ja edukas demokraatia. Kodanikud tajuvad mööndusi nende väärtuste suhtes teravalt ja valusalt, nii see peabki olema. Pidagem empaatiast, viisakusest, teiste seisukohtade austamisest lugu ka siis, kui me ise pole nende arvamustega nõus.

Me vajame iga inimest, kes Eestis elab. Keegi meist ei ole üleliigne ja keegi ei tohi end üleliigsena tunda. Meid on liiga vähe, et olla kaaskondsete vastu ükskõiksed. Liiga vähe, et olla õelad.

Keegi ei pea kannatama, et ta elab Tallinnast, Tartust või Pärnust kaugemal. Aga tema võimalused peavad olema sama head nagu kõikjal Eestis.

Keegi ei pea siin häbenema, et tema kodune keel ei ole eesti keel. Mina tean, mida tähendab elada teise rahvuse esindajana põlisrahvuse keskel ning olen olnud uhke oma vanemate ja iseenda juurte üle, austades seda maad, kus elan.

Eesti on riigina tubli olnud. Aga ainult sellest ei piisa. Eestil läheb vaid siis tõeliselt hästi, kui kõigil meie inimestel läheb hästi.


Armas sõber,

Sa võid täna tulevikku vaadata jätkuvalt teadmisega, et just meie saame elu Eestis paremaks teha. Me pole ära tarbinud oma homset. Me pole hüvede tagaajamisega jõudnud ummikusse, kust on pea võimatu väljuda. Meie ees on rohkem valikuid kui kunagi varem. Me ise oleme need võimalused loonud, rajanud ja avanud.

Ilse Metsamaa vastas minu küsimusele, miks on Eestis hea elada, järgmiselt: "Meil on väike riik, kus igaüks loeb ja on oluline. Me ei ole siin anonüümsed, meie kõigi panus on märgatav. Ma olen siin tähtis, hoidmaks seda kõike."

See on meie kodu.

Elagu Eesti.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus