Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamine Kitcheneris
Eestlased Kanadas 29 Feb 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
VIRVE JÕGI

Kitcheneri eestlaste väike ühiskond püüdis tähistada Eesti Vabariigi 90. aastapäeva koos eesti kirikuga 17. veebruaril 2008.a. Meil aga ei ole olnud õnne viimastel kuudel; meie üritusi on seganud temperamentne ilmastik lumetormide ja jäävihmaga. Jõulukiriku ja jõulupuu lastele pidime tühistama 16. detsembril suure lumetormi tõttu. Õpetaja Hannes Aasa oli küll valmis tulema Hamiltonist, kuna aga paljud meie eestlaskonnast elavad väljaspool Kitcheneri-Waterloo linna, ei julgenud nad pikemat sõitu ette võtta.

Jõuluteenistuse pidasime siiski nädal hiljem, 22. detsembril suures St. John’i kirikus, aga laste jõulupuuks ei olnud enam võimalik ruume saada. Jõuluvana aga ei hoolinud lumetormist ja oli laste jõulupakid siiski kohale toimetanud; nii said vanemad need hiljem kaasa võtta ja lastele jõulurõõmuks koju viia.

Vabariigi aastapäeva tähistamise palveteenistusega seisime jälle sama probleemi ees — ilmastik! 17. veebruari varahommikul hakkas sadama jäävihma ja paari tunniga olid teed muutunud liuväljaks. Sooja temperatuuri tõttu ennustati ka suurt vihmasadu ja üleujutusi teedel. Kõik ettevalmistused olid tehtud, aga jälle pidime otsustama, mida teha. Kui aga õp. Aasa kindlameelselt teatas, et tema tuleb, siis otsustasime selle ürituse siiski läbi viia nendega, kes julgesid välja tulla.

Eesti Selts Kitcheneris tõi kohale lipud, lilled ja sini-must-valged küünlad altarile. Üksikuid saabujaid kabelisse tervitasid mahedad kandlehelid; meie kanneldaja-meister Tiit Kao oli kohale tulnud Fergusest, kaunistama meie jumalateenistust kaunite kandlehelidega. Ka meie noor organist Kara-Lis Coverdale saabus Londonist, seega võisime alata jumalateenistusega.

Õp. Hannes Aasa oli meisterlikult sidunud kokku jumalateenistuse Eestis salvestatud „Eesti Vabadussõja loo“ katkenditega Hillar Palametsa ja Kuku Raadio poolt. Pühakirja ja koraalide vahel kuulsime salvestust Eesti Maapäeva tegevusest ja Eesti Päästekomiteest. Eesti iseseisvus 1918. aastal ei saabunud kergelt — see saabus väga suurte kaotustega sõjas kommunistliku Venemaa, Läti Kütipolkude ja Saksa Landesveeri vägede vastu. Lõuna-Eestist rööviti vagunite viisi toiduaineid ja põllusaadusi, samal ajal kui eesti rahvas pidi läbi ajama piskuga ja linnades sageli nälgima. Ka kuulsime väljavõtteid ajalehtedest ja inimeste kirjadest nende kannatusaastate kohta. Aga meie esiisade visadus ja vabadusearmastus jäi siiski võitjaks ja meile saabus iseseisvus 24. veebruaril 1918.

Vahepalana laulis ja mängis Tiit Kao Rene Eespere pala „Ärkamisaeg“. Õpetaja esitas kohalviibijaile küsimuse — miks ja mis ajast peale hakati Eestit kutsuma Maarjamaaks? Kahjuks ei osanud me selle kohta mingit vastust anda.

Viimane väljavõte andis ülevaate peale Vabadussõja lõppu toimunud pidulikust kokkutulekust Tallinnas Estonia teatri saalis. Seal viibisid kõik meie vabariigi esiisad Asutava Kogu avamisel esmakordselt välismaiste diplomaatide osavõtul.

Peale õp. Aasa kõnet laulsime kandle saatel langenute mälestamiseks „Hoia, Jumal, Eestit“.

Viimase palana mängis Tiit Kao meile kõigile armsaks saanud A. Renniti „Mu meelen kuldne kodukotus“. Palveteenistus lõppes Eesti hümni viimase salmiga „Su üle Jumal valvaku“. Siis siirdusime kohvile ja kergele einele, viites tunnikese hubases ringis.

Suur tänu teile Tiit, Hannes ja Kara-Lis!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus