Läbi pehme lume sammusime tuttava restorani poole. See oli pühapäeval, 26. veebruaril.
Seekord oli meid koos 19 inimest. Suureks rõõmuks oli näha seltsi esimeest Ants Lübekit taas meie keskel.

Kokkutuleku aktuse osa algas A. Lübeki avasõnaga. Ta juhtis tähelepanu sellele, et Eesti on olnud vaba ainult 37 aastat, sest 51 aastat on olnud me maa okupatsioonide ja sõdade tallermaa.
Helgi Männiste esitas kaks luuletust. Üks oli mälestuseks me sõdalastele, Endel Elmi „Mäletad soomepoiss?“, teine pagulasluuletaja Ilme Ivandi igatsus oma kodu järele - „Videvikujutt“.

Udo Sillavere oli aktusekõneleja. Ta selgitas nii enese kui oma relvavendade osa võitluses kodumaa eest, öeldes et Eesti sõdur võitles alati ainult Eesti vabaduse eest, ka siis, kui oli sunnitud kandma okupantide vormi. Eesti sõduri ainuke ideoloogia oli armastus oma kodu, väikese Eesti vastu. Kõneleja arvas, et oli väga tähtis püstitada ausammas kõikide Eesti vabaduse eest võidelnud langenute auks, et ka järgnevad põlved teaksid austada me rahva vabadust. Ta lõpetas Eerik Purje luuletusega „Vanemate haual“, mis liigutas meid kõiki.

Järgnes Ellen Otti oma luuletus igatsusest ta Lõuna-Eesti lapsepõlvekodu järele, mis on aastakümneid kestnud okupatsioonide tõttu täiesti kadunud.

Herman Kirs jutustas loo oma rindekogemustest 1944. a, katsest punaarmee voolu takistada ja esimesest langenud kaaslasest. Kuigi selle langenu nimi pole kusagil kirjas, andis ta oma elu me vabaduse eest. Austasime kõiki langenuid leinaseisakuga.
Ants Lübek tänas kõiki kohalolijaid ja palus meid alati eestlasteks jääda. Aktus lõppes Eesti hümni laulmisega.
Järgnes lõunasöök jutuvadina ja veini saatel. Igaüks rääkis, mis südamel oli. Üks kurvastas, et meid jääb järjest vähemaks ja kusagilt ei tule järelkasvu, sest noortel pole siin linnas tööd. Lohutasin teda sellega, et me noored on laiali üle terve maailma ja täidavad vastavalt oma haridusele ja oskustele vastutusrikkaid kohti, kus neist peetakse lugu ja teatakse, et nad on eestlased. Nende kaudu tuntakse ka meie kodumaad ja selle kannatusi.
Arutasime lapsepõlve mängukaaslasega Petserimaa küsimust. Oleksime veel vanadena tahtnud minna oma kodudesse, kus olime õnnelikud. See pole aga võimalik, sest kodud on kingitud me oma taasvabanenud Eesti valitsuste poolt Vene Föderatsioonile, kes aga lükkas kingi tagasi.

Meile jääb arusaamatuks, miks ei hoitud kinni piirist, mille me esivanemad olid Vabadussõjas vere hinnaga kätte võidelnud ja mis oli Tartu rahuga kõigi poolt tunnustatud?
Nüüd võivad meiesugused kodutud ja terve setu rahvas vaid igatseda oma kodu, aga ei saa kunagi sinna, sest me kodud ei kuulu ei Eestile ega Venele, vaid on ikka okupeeritud ala kunagise Nõukogude Liidu poolt, sest kusagil pole piiri...

Väljas hakkas jälle pehmet lund sadama ja me hakkasime lahkuma, et õhtul veel olümpiamängude lõpu tseremooniat vaadata. Ja nägimegi veel kord Eesti kahekordset kuldmedalivõitjat, Kristinat, uhkelt Eesti lipuga lõpupidustusele sammumas.

Märkmed: