Järelkajasid filmi „The Singing Revolution“ linastusele James Tusty ja Maureen Castle Tusty filmi „The Singing Revolution“ on näidatud Põhja-Ameerikas juba mõnda aega. See tänuväärne linateos on Eestit ja eestlasi aidanud ehk pareminigi tutvustada kui raamatud, meedia ja poliitikud on suutnud seda teha. Meile, eestlastele, on filmi iga kaader kõnekas ja mõistetav. Aga mida arvavad põhja-ameeriklased?
Sel nädalal näidati filmi Torontos, kus siinsed kriitikud ja eksperdid seda vaatasid ja oma arvamuse ajalehtedes välja ütlesid.
25. aprilli Globe and Mail’is ilmunud artiklis „Estonia's songs of freedom“ käsitleb Liam Lacey Eesti „Laulva revolutsiooni“ sündmusi ning annab lugejale adekvaatse ja informeeriva ülevaate, põimides kirjutisse meie ajaloo olulisi fakte.
Artiklis on juttu nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisest, mida autor nimetab „kaasaegse poliitilise teatri tähelepanuväärseimaks momendiks“.
Edasi mainitakse 2 miljoni baltlase moodustatud 600 km pikkust inimketti, millega tähistati Molotov-Ribbentropi kurikuulsa salapakti 50. aastapäeva; samuti spontaanseid öölaulupidusid, kontserte jm.
Lacey informeerib lugejat ka Eesti kaugemast ajaloost – kuidas teda on okupeerinud küll skandinaavlased, sakslased ja venelased. Okupatsioone lahutas vaid lühike vabadusesõõm kahe maailmasõja vahel.
Edasi tutvustatakse 1869. a. alguse saanud eesti laulupidude traditsiooni, mis oli alati survatud rahva rahvusliku kultuuri järjepidevuse fookuses. See puhkes õide 1987. aastal, kui tuhanded inimesed kogunesid lauluväljakule laulma nõukogude ajal keelatud isamaalisi laule.
Asudes analüüsima filmi nendib autor, et James and Maureen Tusty dokumentaalfilm kujutab endast harivat, inspireerivat ja vahetut linateost, milles sulanduvad ühtseks tervikuks arvukad arhiivikaadrid ning tänaste poliitikute ja kultuuritegelaste arvamused. Viimastes peegeldub Lacey hinnangul rahvuslik uhkus, mida on säilitatud aastakümnetepikkusest inimõiguste rikkumisest hoolimata.
Filmist selgub ka, mida iseseisvus eestlastele tõeliselt tähendab ja millist hinda on selle eest makstud.
Kanada meediat ühendava CanWest’i ülevaates
A little country with a great big voice (28.03.08) nendib Katherine Monk tabavalt, et eestlaste vahendiks vabadusvõitluses oli muusika, mitte relvad. Muusikas peitub eriline vägi ja vaieldamatu emotsionaalne potentsiaal, mis viis lõppkokkuvõttes poliitiliste muutusteni Eestis.
Monk peatub oma artiklis samuti meie traagilisel ajalool ja rahva raskel saatusel ning käsitleb venestamist ja eestlaste-venelaste suhteid, tuues filmist esile sellekohaseid mõjuvaid momente. Eesti tõestas, et ilma tilkagi verd valamata on võimalik saavutada iseseisvust, kirjutab Monk imetledes ja nimetab meie riiki „väikeseks maaks, mis on leidnud võimsa hääle“. Ta lisab, et film on hoolikalt tehtud ja sobib isegi klassiruumis õpilastele näitamiseks.
Erineva lähenemisega oli kirjutatud Mark Medley artikkel 25. aprilli National Post’is, kus autor irooniliselt mainib, et väikesest Eestist on vaevalt keegi midagi kuulnud ja vähesed oskaksid seda ehk maakaardil üles leida. Temagi peatub lühidalt, ent kuidagi kuivalt ja pealiskaudselt Eesti ajalool.
Rõõm oli lugeda järgmise päeva Post’is ilmunud Tarvo Toomese suurepärast vastust sellele artiklile lugejakirjana, mille lisame siia muutmatul kujul:
„I apologize to the reviewer, Mr. Mark Medley, that Estonia is such a small country that he had difficulty finding it on the map. What completely escaped Mr. Medley, is the almost inhuman restraint exercized by the Estonian people, since freedom from 45 years of Soviet occupation was obtained without a single drop of blood having been spilled. This despite the fact that hundreds of thousands of Estonians suffered torture, summary executions and long years in the Siberian Gulags where many died. Perhaps if there had been violence and bloodshed, which would have brought the movie closer to the Hollywood products of murder and mayhem, a more benign review would have resulted.“ Aga veelgi suurem rõõm on edastada neljapäeva hommikul toimetusse saabunud teadet, et tänu erakordselt soodsale vastukajale (seansid on olnud pidevalt täiesti välja müüdud) jätkatakse „Laulva revolutsiooni“ näitamist Cineplex Odeon Carlton’is kuni 8. maini. Rohkem infot leiate selle kohta võrgulehelt http://www.cineplex.com/Movies...
Lõpuks peaks veel lisama, et „Laulva Revolutsiooni“ kohta on põhja-ameerika pressis ilmunud hulgaliselt artikleid – enamus nendest kiitvad ja positiivsed; kahjuks puudub kõigi nende refereerimiseks ruum. (EE) 