Toimetas Lauri Laugen
www.DELFI.eeArtikkel:
http://www.delfi.ee/news/paeva...Islandi parlamendi liige Birgitta Jónsdóttir kirjutab ajalehes Guardian, et USA justiitsministeerium nõudis Twitterilt tema isikuandmete avaldamist, mis olevat vajalik WikiLeaksiga seotud juurdluses.
Enne seda ei olnud Jónsdóttir kordagi mõelnud, millistest õigustest ta loobub, kui nõustub Twitteri kasutustingimustega. Tekst on tavaliselt pikavõitu ja juriidilises keeles, mida paljud ei mõista. Väga vähesed inimesed loevad kasutustingimusi ja veel vähesemad mõistavad juriidilisi tagajärgi, kui tegelikus elus tahetakse neid nende vastu ära kasutada, kirjutab Jónsdóttir Guardianis.
Paljud interneti kasutajad ei ole Jónsdóttiri sõnul teadlikud, et nende käitumist internetis jälgitakse. Google'il ja Facebookil on tohutud andmebaasid, kus registreeritakse iga tegevus, et näidata meile reklaame meie huvialade alusel. Me oleme nende jaoks vaid tarbijad, kellele surutakse peale kaupu. Meid ei peeta kodanikeks kodanikuõigustega.
Seda arusaama tuleks Jónsdóttiri sõnul muuta. Keegi ei teadnud, kuhu me vaid mõne aastaga suundume: ei meie, kasutajad, ega ka ettevõtted, mis kasutavad meie isiklikku informatsiooni kasumi teenimiseks. Väga vähesed kujutasid ette, et valitsused, mis nimetavad end demokraatlikeks, võtavad ära meie internetiprivaatsuse, hoolimata põhiõigustest, mis meil tegelikus maailmas olema peaks.
Probleem ja dilemma, mille ees me seisame, on see, et ei ole olemas korralikke standarde, alusseadusi, mis käsitleksid peamist küsimust: kas meid koheldakse internetis tarbijate või kodanikena? Pole olemas rahvusvahelist hartat, mis ütleks, et meil peavad olema samad kodanikuõigused nagu võrguvälises maailmas.
Meie õigussüsteemid on internetimaailma arenguga võrreldes aeglased, kirjutab Jónsdóttir. Koos sotsiaalse meedia plahvatusliku arenguga on paljud inimesed pannud andmebaasidesse väga tundlikku informatsiooni iseenda ja teiste kohta, mille puhul pole neil õigust seda kaitsta valitsuste eest. USA föderaalkohtuniku otsuse järgi on need õigused antud valitsusagentuuridele sel hetkel, kui me nõustume meie andmeid säilitava ettevõtte seatud tingimustega. Isegi kui seda informatsiooni ei hoita USA serverites, peab ettevõttel vaid olema USA-s kontor ja USA võimudel on õigus nõuda informatsiooni avaldamist.
Seega peame me usaldama näiteks Amazoni, Facebooki, Google'it ja Twitterit meie huvide eest seismisel. Alati ei ole aga nende huvides meie eest seista.
Põhjus, miks me sõlmime rahvusvahelisi lepinguid ja kirjutame alla deklaratsioonidele inimõiguste kohta, on see, et ühel hetkel leppisime me kokku, et teatud õigused on pühad ja universaalsed. Me peame rakendama samu õigusi ka internetis, kirjutab Jónsdóttir.
Kui valitsustel on liiga lihtne pääseda ligi informatsioonile, mida säilitatakse internetis, on seda ligipääsu ka liiga lihtne kuritarvitada. Kui keegi tahab läbi lugeda meie tavaposti, peaks ta selleks saama läbiotsimisloa. Jónsdóttiri Twitteri juhtumi puhul midagi sellist ei olnud. USA justiitsministeeriumi teatel ei ole Jónsdóttir kriminaaljuurdluse all, kuid sellest hoolimata nõudsid ametnikud, et Twitter annaks välja kõik tema isiklikud sõnumid ja IP aadressid ilma tema teadmata. Suure Venna jaoks pole kunagi olnud nii lihtne saada kätte kõik meie salajasimad andmed, ilma et me ise seda teaksimegi.
