Punaste okupatsiooni ajastutel oli E.Ü.S.-i maja loomulikult üle võetud, ning kasutatud mitmete Punaarmee vajaduste tarbeks, kaasa arvatud Punaarmee küüditajate staabiks. Hiljem kasutati saali võimlana ning majja paigutati muuhulgas ka Tartu Ülikooli sõjalise algõppe kateeder.
Taasiseseisvumise järel 1991. aastal tagastati ajalooline maja Eesti Üliõpilaste Seltsile, sealjuures aga vajas see põhjalikku kapitaalremonti. Käesoleva aasta septembrikuu keskpaigas pandigi majale viimased pintslitõmbed, et seda taas pidulikult avada ja kuulutada kestvaks E.Ü.S.-laste koduks.
Pidustused algasid reedel, 13. septembril veel E.Ü.S.-i ajutistes ruumides Tartu Vanas Anatoomikumis seltsi üldkoosolekuga. Laupäeva hommikul aga avati E.Ü.S.-i maja veel värvist lõhnavad uksed seltsi liikmetele ja Tartu linnale, kus hiljem toimus pidulik avamiskoosolek maja taaspühitsemisega. Külalisraamatusse oli kirjutatud üle 400 nime, nendest üle poole külalised.
E.Ü.S.-i maja avamiskoosoleku alguses leidis aset hoone taaspühitsemine, kus teenisid peapiiskop auvil! Udo Petersoo Kanadast, assessor praost vil! Thomas Vaga Ameerika Ühendriikidest ning vaimulikud kodumaalt praost em. vil! em. Herbert Kuurme ning õp. em. vil! em. Valter Vaasa. Auvil! Petersoo tuletas meelde minevikuvõitlusi sini-must-valgete värvide rahva ette toomisest aastal 1882 kuni tänaseni, kus need vaatamata kõigele jällegi võivad vabalt lehvida, ning pühitses maja taas Eesti Üliõpilaste Seltsi koduks ja õnnistas koosviibijaid.
Pärast üldist avamiskoosolekut avati majas ka Soome tuba, kinnitades sõpruslepingut E.Ü.S.-i ja Helsingi Ülikooli Pohjois-Pohjalaise ning Etelä-Pohjalaise üliõpilasosakondadega. Toa seintele on jäädvustatud ka tänu Vabadussõjas võidelnud soomlastele ja austus nende ohvritele, samuti E.Ü.S.-i liikmete nimed, kes võitlesid JR 200 koosseisus Soome vabaduse ja Eesti au eest. Nende hulgas on ka umbes 10 torontolast.
Pärast ühist õhtusööki lõppes päev väga maitsekalt korraldatud balliga, kus öeldi ka hulganisti tervitusi nii Eesti riigi ja Tartu linna esindajate kui ka — asutamisaja järjekorras — kõikide Eesti akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide poolt. Lisaks sellele oli loomulikult tervitusi ja õnnesoove soomlaste poolt.
Pühapäeva hommikul teenis peapiiskop Petersoo, kaudselt seoses E.Ü.S.-i pidustustega, Tartu Pauluse kirikus. Hiljem sõideti laevaga Emajõel, nautides üliõpilastele traditsioonilist hapukapsasuppi.
Ülimalt meeldejäävaks vahepalaks oli autotäiele Toronto vilistlastele sõit Otepääle, kus Otepää koguduse õpetaja vil! Jüri Stepanov avas E.Ü.S.-i lipu muuseumi uksed ja tutvustas seintel väljapandud põhjalikku lipu ajalugu; kus oli välja pandud E.Ü.S.-i originaalse lipu koopia ja ehitatud ka replica peidukohast punaste ajal, kus lippu raudkastis ahju seina müürituna oli hoitud pea 50 aastat. Originaallipp on praegu hoiul Eesti Rahvusmuuseumis.
EÜS-info
*
E.Ü.S.-i maja sajandal sünnipäeval käis ka „Eesti Ekspressi“ esindaja Ene Läkk, mille järel ilmus ajalehe kultuurilisas Areen pikem kirjutis sellest hoonest ja ajaloost koos mitme fotoga selle ruumidest. Alljärgnevalt väike refereering.
Mart Laar algab oma ajaloolist kõnet aastast 1902, kui augustikuus hakkab Tartus Viljandi ja Kastani tänava nurgal valmima üks imelik hoome — pidavat olema Eesti Üliõpilaste Seltsi maja. „Uues ehitises nägid ühed inimesed mingit ebaõnnestunud hirmutist, teised leidsid päris lääne-euroopa maitse produkt olevat, kolmandad aga pidasid seda eesti stiili esindajaks,“ tsiteerib EE tolleaegse ühiskonna- ja seltsitegelase Johan Kõpu kirjutatut, jätkates, et sedasama E.Ü.S.-i maja, mille kavandas noor eestlasest ehitusinsener Georg Hellat ja mis valmis 1902, loetakse Eesti arhitektuuri esimeseks tähiseks — seda on tõdenud kunstiajaloolased.
Edasi on juttu, et kui alguses äratas hoone linnakodanike seas suurt tähelepanu, siis mõne aja pärast sai maja seltsiliikmete tuliste vaidluste objektiks: juba jäid ruuumid kitsaks ja hakati arutama maja laiendamise plaane. E.Ü.S.-i vilistlaskogu esimees Margo Lemetti tõdes, et igal vilistlasel, kes nagu tunneks arhitektuuri, on oma arvamus, ja need on tihtipeale väga vastakad. Nii telliti hoonele kokku kümmekond juurde- ja ümberehituse projekti; suurem juurdeehitus tehti Artur Kirsipu projekti (1929) järgi. Viimane projekt, mille autoreiks arhitekt Raul Vaiksoo ja sisearhitekt Kalju Palo, valmis möödunud aastal; selle järgi nüüd ümberehitus teostatigi.
Miks oli vaja hoonet ümber ehitada? Maja oli seltsile kitsaks jäänud — kui selle pühitsemisele kogunes 100 aastat tagasi 59 vilistlast, siis nüüd, aastal 2002 umbes kümme korda rohkem. Ja vilistlaskogu esimees selgitab maja tähtsust seltsiliikmete jaoks: kui ikka veedetakse lõviosa oma ajast selles majas, siis see koht on oluline.
Ehituse käigus tuli leida ka kompromisse. Arhitektide projekti nimetatakse julgeks; osade ruumide vaheliste seinte lammutamisega tuli majja rohkem avarust, valgust ja õhku.
Artikkel kirjeldab veel ruume, nende sisustust ja värvilahendusi, andes hea ülevaate sellest ajaloolisest hoonest, mille kohta öeldakse, et konkreetselt selle majaga algab Eesti rahvuslik arhitektuur. (Lüh.ref.EE)
