Eesti Töörahwa Kommuuna terror Narvas 29.11.1918 – 18.01.1919
Ajalugu 29 Feb 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
VILLU JÜRJO

Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamise eel demonteeriti Narvas monument massimõrvaritele. Nende ohvrite mälestus on aga jäädvustamata.

Narva Muuseumi direktori Andres Toode hinnangul on kujunenud olukorra põhjuseks ükskõiksus, huvipuudus ja kesised ajalooteadmised. Narva Aleksandri Koguduse õpetaja Villu Jürjo poolt kirjutatud artikkel olgu mälestuspärjaks neile inimestele.

10 käsku = enamlaste 10 püssitikku

„Lahkusin oma perekonnaga viimase rongiga, mis veel eraisikuid peale võttis, 25. novembri õhtul. Et see põgenemine mitte põhjuseta polnud, tõestasid enamlaste manifestid 22. novembrist ja 5. detsembrist 1918. a., milliste järgi Eesti Ajutine Valitsus, kõik tema agendid ja toetajad, kõik mõisnikud ja pastorid on väljaspool seadust ja linnupriid. Igaüks, kes Eesti Ajutise Valitsuse või tema agentide käskude täitmist nõuab, tuleb samas paigas maha lasta. Seda manifesti juhtnööriks võttes hakati kohe verist hirmu- ja vägivallavalitsust teostama, mille arvurikaste ohvrite hulgas olgu nimetatud lugupeetud ja kohusetruu koguduse vöörmünder Johannes Miller, kes 2. detsembril 1918. a. maha lasti põhjusel, et ta valla volikogus oli nõu andnud Eesti valitsust toetada. Narva Aleksandri kirik muudeti rahvamajaks, kus Anvelt, Pöögelmann, Vallner ja teised kõnesid pidasid, seletades, et Jumal ja tsaar olevat surnud ja 10 käsku olevat enamlaste 10 püssitikku. Õpetaja elukorteris põletasid nad ära 13 suurt Piiblit ja 95 Uut Testamenti. Sellest verisest hirmuvalitsusest pääsesid Narva elanikud, kui 1919. a. 18. jaanuari õhtul hulljulge ja surmavapper salgake, mis koosnes eesti ja soome vabatahtlikest, linna sisse tungis, kogu öö mitme vene polguga võitles ja juba järgmise päeva kestel linna vaenlastest puhastas. Suure rutuga põgenedes jätsid enamlased palju lippe ja ühe suure pärja, mis langenud punaste mälestuseks oli muretsetud, kirikusse, kus õpetaja Inglise konsuli sekretäri saatel 26. jaanuaril neid käis vaatamas. Lippude pealkirjad andsid tunnistust enamlaste verejänust.“

Nii esitab oma mälestusi tookordne Narva Aleksandri koguduse õpetaja Jakob Jalajas („Narva Aleksandri kiriku 50. aasta juubelipäevaks“ Narva 1934). Lisaksin vaid, et Johannes Milleri vangistamiseni 30. novembril jäi veel aega, kui iga hukatava kohta viitsiti nimekirja terve rida kirjutada: süüdistuseks on kirjutatud „Spion“ ja hukkamise kuupäev 2. XII 18.

Ed. Laaman (Eesti Töörahva Kommuna) kommenteerib: „Kuna sõjavägi oli Vene ülemjuhatuse käes, siis jäi Eesti Töör. Kommuna võimu ainukeseks tõeliseks funktsiooniks – terror. Eesti Töör. Kommuna juhid olid arvamisel, et kui teisalt elanikke maha lasta, siis võib mistahes ühiskondliku korra maksma panna. Terror ei olnud nende käes mingi ekstsess kodusõja ägeduses. See oli kainelt ette arvestatud, manifestides väljakuulutatud ja plaanikindlalt läbiviidud valitsemissüsteem, mis elanike vere tarretama pannes pidi igasuguse vastupanu juba ette võimatuks tegema. /…/ Kui enamlased Eestist välja kihutati, leidsid nad, et nad veel liiga vähe on tapnud. /…/ Meie tarvitame punast terrori. See on paratamata tarvilik. Peame hävitama oma vaenlasi, muidu hävitavad nemad meid.“ („Tööline“ 25.märts 1919).

Punane terror möllas

Hukkamistest annab mingi pildi „Eesti kontrrevolutsioniga võitlemise kommisjoni Narwa osakonna poolt arresteritud isikute nimekiri“. See ei paista silma aga täpsusega.

Hukkamiseks meeldis jõuluaeg, nii luterlik kui õigeusu oma! Vanus ja elukutse on kirja pandud umbes poolte hukatute puhul. Elukutsetena esinevad: endine urjadnik ja valgekaartlane, Eesti polgu ohvitser, militsioner, vabriku meister, mustatööline, tööline, rättsepp, kingsepp, vene papp, raudtee tööline… Süüdistuse lahter on värvikam: Eesti ohvitser, varas ja hulikan, röövel, spion, kahtlane isik, valgekaarde, valge, saksa nuuskur, sakslastega libustamine, (muide, tegemist on meesterahvaga, keegi Eduard Luts.).

See on juhuslik valik. Erilise „süüteoga“ sai hakkama aga keegi Kaarel Möller, kelle kohta pole muid andmeid kui süütegu „röövel“, et ta on „mahalaskmise juurest ära põgenenud“. Ju ta siis jäigi maha laskmata. Kuigi säilinud on kaks hukatute nimekirja, kumbki umbes 130 nimega, leidsin neis vaid viis naisenime. Kuid nende seast mitte ema ja tütart, kelle väljakaevamisest kõneleb allpool toodud lugu. Meestel oli aga ka üks huvitav valikuvõimalus: mitme kohta on märkus, et vangistatud isik asus vabatahtlikult teenima Viljandi 2. kommunistlikus kütipolgus. Täielikult jääb aga teadmata nende paljude inimeste saatus, kelle vangistamise põhjuseks on märgitud „pantvang“. Tähelepanuväärne on aga akt 141, 10. detsembrist 18: „Kontrrewolutsioniga wõitlemise komisjon teatab, et 9. detsembril järgmised isikud on aresteeritud ja wangimajasse saadetud: 1) Aug. Mihkli p. MESILANE, meie Komisjoni komissar ametikohustuste wastu eksimise pärast;…“ Kellel mõnest inimesest kahju hakkas, see kommuunile ei kõlvanud!

Kommuuni ohvrite saatus

Milline pilt kommuuna võimust maha jäi, seda kirjeldab kõige paremini A.Tõnuristi „Sõjapõgeniku päevaraamat“. 29. jaanuar 1919: „Paemurru metsa lõunapoolses otsas asub Joala (Kreenholmi) vabriku mustuse väljaveokoht, mida rahva keeles „sibiauguks“ nimetatakse. Seda on kaks sügavat auku, nagu neid terve Paemurru mets täis on. Peterburi linna ehituse päevil, umbes 200 aastat tagasi, viidi siit laevadega paasi Venemaa uue pealinna ehituse jaoks. Mustuse augud olid kahe väikese tiigi suurused ja õige sügavad. Osalt olid nad pealt jääs, osalt aga oli nende pind lahti murtud. Kunst on siit veel midagi välja kaevata. Ometi oli siin juba kaevamise tööd tehtud. Kallastel, aukude ääres reas maas pikutasid igasuguses poosis rida muumiataolisi kujusid. /…/ Kui palju neid õnnetuid siit juba välja kougitud ja ära viidud, ning kui palju neid veel nende aukude põhjas puhkab, on teadmata. Ja raske on uskudagi, et neid kõiki sealt välja saab tuua. Surnukehasid, mis mina nägin, oli augu kaldal umbes 30. /…/“

Mõrvarite saatus kommunistlikus paradiisis

Õpetlik oleks teada saada kommuuni juhtide endi saatused kommunistlikus paradiisis:

Jaan Anvelt – ETK Nõukogu esimees ja sõjandusasjade juht – 11. detsembril 1937. a. peksis Nõukogude Venemaal uurija ta ülekuulamisel surnuks.

Viktor Kingissepp – siseasjade juht – 3. mail 1922 lasti maha Eestis ja laip heideti merre.

Hans Pöögelmann – Rahvamajanduse valitsusjuht, hukati represseerituna, ütleb teatmik. Ta lasti maha 27. jaanuaril 1938. aastal.

Artur Vallner – rahvahariduse juht – 1936. a. vangistati Leningradis pol. põhjustel ja saadeti 10 aastaks Siberisse. „Troika“ vaatas tema, samuti ka NKVDlase Aleksander Jea, Punase Kütidiviisi komissari Mart Laiuse, EKP Keskkomitee liikme Georg Teiteri asja veelkord üle ning „igaks juhuks“ lasti nad koos veel 21 „fontannikust kaasosalisega“ 14. veebruaril 1938. a. maha.

Johannes Käspert – asjaajaja, punase terrori ja tsensuuri eest vastutaja, tegelikult ka V. Kingissepa esindaja, kelle allkiri on ka hukkamisnimekirjal – hukati 4. novembril 1937. a.

Sõjanõukogu liikmed, kunagine Kütidiviisi juht Palvadere ning Reinhold Isak uputati 114-liikmelise „fontannikute-terroristide“ rühma koosseisus Neeva jõkke.

Issanda veskid jahvatavad aeglaselt aga kindlalt. Näib, et vanadussurma ei õnnestunud Eesti Töörahva Kommuuni juhtidest surra kellelgi. Kommentaarid on liigsed.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus