Torino taliolümpia on naelutanud kogu Eesti telerite ette. Olümpiaprogramm kestab ETV ekraanil varahommikust kuni hiliste öötundideni ja huviga vaadatakse kõiki võistlusi.

Räägitakse isegi, et taliolümpia ja suuremate võistluste ajal näitab statistika, et rohkem on viirus- ja külmetushaigustesse nakatunuid.
Loomulikult pole tegu ei epideemia ega ka tõsise spordipalavikuga. Ju kasutatakse sagedamini tervisepäevi ning minnakse ka kergema külmetusega perearsti juurde. Põhjuseks ikka see, et olümpia ajal ei suuda telerita elada ka see eestlane, kes muul ajal spordist suurt lugu ei pea.

Eestlaste esinemisega jääb rahule ka kõige suurem pessimist. Kolme olümpiakulda ei julgenud keegi Eesti sportlastele enne olümpiat ennustada. Kristina Ðmiguni kaks kulda oli suur saavutus. Kui lisandus Andrus Veerpalu kuldmedal 15 kilomeetri klassikasõidus, siis tähendas see väikesele Eestile juba tõelist kullasadu. Need on sündmused, mis ei jäta praegu kedagi ükskõikseks.

Tribüünidel lehvitasid Itaaliasse sõitnud ja muidu nii vaoshoitud eestlased rahvuslippe ja elasid oma sportlaste võidule häälekalt kaasa. Seda, et teleri ees kullavõitu vaadates rõõmupisaraid silma tulevad, julgevad tunnistada vist kõik inimesed. Ootused on praegu 24. veebruaril, kui Kristina Ðmigun taas starti läheb. Intervjuudes kordab Kristina ise vanasõna, et ega kaks ilma kolmandata jää. Eks vaikselt loodavad ju kõik, et Kristina toob olümpialt koju kolm kuldmedalit. Olümpiamängudel saab ka väike riik end tunda tõeliselt suurena. Eesti on end juba suurena näidanud. Need on positiivsed hetked ja emotsioonid, mida me kõik nii väga vajame.

Märkmed: