Sügis on täies ilus ja uhkuses Eestimaale jõudnud ning metsad on täis seenelisi, kes kannavad sealt välja enneolematult suuri korvitäisi puravikke ja riisikaid.
Väiksem ei ole saak ka kultuuri vallas. 11. septembril 75 aastat tagasi sündis Paide linnas poiss, kelle koolitee kulges Rakveres ja kellest on praeguseks nii oma loomingu kui ka elupaikadega saanud maailmakodanik, kes on aga ikka eestlaseks jäänud. Loomulikult on jutt Arvo Pärdist, keda Neeme Järvi enne pühapäeval Rakveres dirigeeritud sünnipäevakontserti võrdles sümbolina soomlaste Sibeliusega.
Igasügisesele saagikogumisele Tartusse kogunesid teatrisõbrad: 6.-12. septembrini peeti ülikoolilinnas järjekordne Eesti teatri festival „Draama 2010“, mille juhtlause oli seekord „Mööndusteta teater“.
Valitud etendused Tänavu oli mõnigi asi teisiti. Kui varasematel aastatel valis iga teater ise lavastuse, millega Tartusse tulla, siis nüüd koostas põhiprogrammi kuraator. Selleks oli valitud noor intelligentne teatrikriitik Madis Kolk, ajakirja „TeaterMuusikaKino“ peatoimetaja. Lisaks koostas kõrvalprogrammi „Autoriteater Eestis“ Tartu teatrimees Ivar Põllu.
Kokku toodi publiku ette ligi 40 etendust.
Madis Kolk on nii kena inimene, et võib ette kujutada, kui raske tal oli mõnda teatrit kõrvale jätta. Siiski sai ta sellega hakkama. Tänu sellele võis põhiprogrammi valitud kaheksa lavastuse heale tasemele kindel olla. Ta ise ütles iseloomustuseks, et tegemist ei ole mingil juhul paremusjärjestusega, isegi mitte subjektiivse paremusjärjestusega, vaid Eesti teatripüramiidi tipuga, mis peaks andma ülevaate kogu alusehitisest. Ka ei jagatud tänavu kohti ja auhindu, oli lihtsalt teatri pidu.
Kaks säravat tähte Kõiki lavastusi ei olnud parima tahtmisegi korral võimalik vaadata, sest ajad kattusid. Oli ka neid, kuhu pääsemine osutus liiga keeruliseks.
Madis Kolk ütles Eesti teatrit iseloomustades, et praegu ei paista see silma erilise uuenduslikkusega, olles pigem heas mõttes konservatiivne.
„Eesti teatri põhiülesanne on meie rahva identiteedi säilitamine,“ lausus ta.
Heal tasemel emakeelne teater on ju kultuurrahva esmane tunnus.
Alati on teatrimaastikul mõni eriliselt andekas lavastaja, kelle nimi afišil on kindel kvaliteedimärk. Praegu on Eestis selliseid kaks: Elmo Nüganen Tallinna Linnateatris ja Tiit Ojasoo NO99-s. Küllap mäletavad paljud Kanadas elavad eestlased Nüganeni Tammsaare „Tõe ja õiguse“ lavastusi Vargamäel. Huvi nende vastu oli ka kaugel suur ja mõnigi huviline jõudis Torontost Albu valda etendusi vaatama.
NO99 tõi festivalile Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“. Ojasoo oli suutnud paljumängitud ja kuulsa filmi (Elizabeth Taylor ja Richard Burton!) aluseks olnud tekstile anda oma vaatenurga. Näitlejad Hendrik Toompere jr (külalisena Eesti Draamateatrist), Marika Vaarik, Sergo Vares ja Mirtel Pohla olid suurepärased. Etenduselt lahkudes oli mõte, et midagi paremat vaevalt näha õnnestub.
Suurmeister Nüganen Ometi. Järgmisel õhtul mängis Linnateater Tartu Ülikooli üliõpilasmajja üles ehitatud Põrgulaval (ka see väärib märkimist, et reeglina vaid oma kodus mängiv eliitteater lõpuks tõsise festivalile tuleku ette võttis) mullu Eesti teatri parimaks lavastuseks tunnistatud Jean-Luc Lagarse’i „Meie, kangelased“.
1995. a siitilmast 38-aastasena lahkunud ja üha suuremat populaarsust koguv kirjanik on oma teksti kirjutanud dialoogis Franz Kafka „Päevikutega“. Rändnäitlejate trupi elu kujutav näidend on mitmekihiline, eeldades Euroopa kultuuriloo tundmist ning andes võimalusi tõmmata paralleele ajaloosündmustega, tungides samas inimolemuse sügavustesse. Edasi sõltub lavastajast ja näitlejatest, kas sellest saab lihtsalt farss või vapustav teatrielamus.
Nüganen pakkus oma trupiga viimast. Sellel sügisel Tartus „Kangelastele“ midagi vastu panna ei olnud.
Näitlejana parem Eesti ametliku esindusteatri, Tallinna Draamateatri „Kirsiaed“ oli lihtsalt ilus ja efektne lavastus, mille võis lõpuni vaadata. Selle lavastaja Hendrik Toompere jr suurem loominguline saavutus oli kindlasti George’i roll „Virginia Woolfis“.
Lõpuks tahan mainida veel ühe asja, mis mulle Tartu teatripeol väga meeldib. See on tark ja tundlik publik, kes reageerib arusaavalt laval toimuvale. Eriti oli seda tunda tipplavastuste puhul.
Tuleval aastal möödub esimesest festivalist 15 aastat, nii et väike juubel.
PÕHIPROGRAMM • „Kes kardab Virgina Woolfi?“ – NO99
• „Kirsiaed“ – Eesti Draamateater
• „Toatüdrukud“ – Rakvere Teater
• „Eesti meeste laulud“ – Von Krahli Teater/Nargen Opera
• „Kevade“ – Vanemuise balletitrupp
• „Mässajad“ – Endla
• „Meie, kangelased“ – Tallinna Linnateater
• „Pea vahetus“ – NO99
Allikas: korraldajad
