Eesti teatri fenomen
Eestlased Saksamaal 04 Nov 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2014/11/43484_001.jpg

Mis on eesti teater? Mis on eesti teatri omapära? Miks eestlased meelsasti ja palju teatris käivad? Nendele ja veel paljudele muudele küsimustele said 1. novembri õhtul vastuse Karlsruhe Muusikaülikooli auditooriumi nr. 7 kogunenud kuulajad. Kõnelejaks oli Eestis hästi tuntud ning edukas näitekirjanik, tõlkija ja näitleja Martin Algus. Tõlked saksa keelde tegi Kristiina Jessen ja muusikalist vaheldust pakkus pianist Rasmus Andreas Raide, kes õpib sellest semestrist alates prof Kalle Randalu klaveriklassis.

Òhtu sissejuhatuseks esitas Rasmus kaks Mart Saare klaveripala ning seejärel sai sõna Martin Algus. Oma ettekannet alustas ta provokatiivse väitega, et müüt, mille kohaselt eestlasi laulurahvaks peetakse, ei pea paika. Meil on küll suured ja uhked laulupeod ja eestalsed laulsid end kommunismikkest vabaks jne. Aga Alguse sõnade järgi on eestalsed hoopis teatrirahvas, seda tõestavad nii statistilise näitajad kui ka see, et teater on eestlastele ürgomane, ülivana rituaal olnud. Meenutame vaid ühist koosolemist shamaanitrummide rütmide taustal vanas hiies, tammepuude all. Seda võib ju ka teatriks nimetada. Martin Algus: „See (teater) on atmosfäär sõnade taga. See on paus. See on elusolemise tunne. Selle kõrval on teater oluline teema ja sisu poolest. Teater on dialoog – dialoog ajastu ja inimese vahel. Teater on aga ka sügavalt isiklik asi. On kogemus.“

 - pics/2014/11/43484_004.jpg
Eestis oli ja on kooliteater väga populaarne nähtus. Täna koooliteatrile tekkiski M. Algusel huvi teatrimaailma vastu. Ta õppis Viljandi Kultuurikolledzis näitlejaks ning töötas seejärel seitse aastat Viljandi teatris „Ugala“. Töötades „Ugalas“ hakkas ta tegelema tõlkimistöödega, algul inglise keelest, hiljem ka vene keelest. Vajadus värske repertuaari järele oli suur ning ainus võimalus oli ise tõlkida. Selle lugemis-ja otsimisprotsessi käigus tekkis Algusel mõte, et peaks proovima ka ise näidendeid kirjutada. Juba kooliajal oli ta kirjutanud mitmeid tükke, aga need jäid küll vaid sahtlisse. Arenemisprotsessi käigus jõudis Algus arusaamisele, et ainult ühte ja õiget näidendi vormi pole üldse olemas.

Peale 7 aastat edukat näitleja- ja tõlkijatööd, otsustas Algus oma elutees ette võtta muudatuse: ta lahkus teatrist ja alustas tööd reklaami alal. Otsust mõjutasid nii lapse sünd perre kui ka teatud mugavuse aste. Töö näitlejana oli ennast ammendanud ja kõik oli muutunud liiga lihtsaks.

Kuid ka turunduse temaatika ei tundunud Algusele see õige olema, sisemine tunne ütles, et näidendite kirjutamine on tema kutsumus. Peale esialgseid katsetusi tulid juba pakkumised televisioonist tekstide kirjutamiseks seriaalidele ning asi toimis edukalt.
Tagasi tulles statistika juurde mainis Algus, et Eestis on 1,3 milj elanikku ja 1 miljonit teatrikülastust aastas, kusjuures viimane on aastate jooksul stabiilne püsinud. 2013. aastal käis iga päev teatris 3.000 inimest.

Omadramaturgia osakaal eesti teatris on suur ja seda hinnatakse kõrgelt. Omadramaturigia osakaal on keskmiselt 30% ja tendents on kasvav. Igal teisel aastal, alates 1995. aastast, korraldatakse omadramaturgia konkursse, kuhu laekub ca 80-90 tööd. Lisaks sellele toimuvad veel temaatilised konkursid nagu nt laste- ja noorte näidendite konkurss jne.

Varem ei saanud Eestis näitekirjanikuks õppida, aga nüüd on loodud eriala, kus saab õppida teatrikirjanikuks.

Järgnevalt nimetas Martin Algus teemasid, millest räägib eesti näitekirjandus: argipoeesia, identiteedi küsimused, laste- ja noorteteater, mälu- ja pseudoajalugu, poliitiline teater.

2013. aastal oli Eestis 41 etenduse asutust, lisaks veel nn projektiteatrid ning populaarsust koguvad kõikvõimalikud suveteatrid. Ei ole kadunud ka veel nn harrastusteatrid, nt Pimedate Ühingu teater „Tera“. Uueks nähtuseks on monoteater ehk nn stand up teater. Ei tohi unustada ka meie ooperiteatrit, mis eriti Tallinnas väga armastatud on, k.a. meie põhjanaabrid, soomlased.

Teater Eestis ei ole eliidi või suurlinna eelis, teater on igal pool ja kättesaadav igale ühele. Kättesaadavusega tegeletakse pidevalt, selleks on nn teatribussi projekt. Projekt toimib kahesuunaliselt: teatriinimesed sõidavad kohapeale ja annavad etendusi kohalikes väikestes kultuurimajades või teatrid organiseerivad väiksemate maakohtade elanikele bussid, et inimesed teatrisse saaksid sõita (bussid finantseeritakse riiklikust eelarvest).

Eesti teatril on ka üks suur väljakutse – suhe välismaailmaga. Selle üheks kõige suuremaks takistavaks teguriks on meie armas emakeel, mis välismaalastele kui mingi salapärane kood tundub olema, keel, mida keegi ei mõista. Probleemi lahendusena pakutakse välismaailmas teatritükkide ettelugemsi koos parallelselt jooksva tõlketekstiga.

Enne küsimuste juurde asumist esitas Rasmus Arvo Pärdi klaveripala Alinale.
Üllatav või ka positiivne oli, et enamus küsimustest tuli sakslaste poolt. Ju oli Martin Alguse ettekanne huvi tekitanud ja just seda saavutanud, mida eesti teater hetkel väljakutsena näeb – suhe välismaailmaga, enda tutvustamine.
Lõpetuseks jõuti ühiselt tõdemuseni, et eestlased on nii laulu- kui ka teatrirahvas, mitu protsenti just ühte või teist - see on subjektiivne.

Meeli Bagger
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus