Euroopa teadusnõukogu grandi hoidja etnobioloog Renata Sõukand (43) puhkehetkel, käes mahlatops. | FOTO: Jan Seepter
Raimu Hanson
14. detsember 2017
https://pluss.postimees.ee/434...
Eesti kirjandusmuuseumis tekkis direktor Urmas Sutropi ja folkloristikaosakonna teaduri Renata Sõukandi vahel nii äge konflikt, et direktor vallandas 22. mail teaduri ja ka tema elukaaslase, samas osakonnas assistendina töötanud Raivo Kalle. Muuseumist lahkudes viis Renata Sõukand kaasa talle eraldatud 1,5 miljoni euro suuruse projektitoetuse, eelmisel nädalal aga vastas kõige sellega seotud küsimustele.
Kuidas on käinud teie käsi pärast maikuud, kui te olite sunnitud lahkuma Tartu kirjandusmuuseumist?
Kuigi tekkinud olukord sundis mind lahkuma nii kirjandusmuuseumist kui ka Eestist, sain ma väga palju toetusavaldusi endistelt kolleegidelt ja teistelt nii kodumaa kui ka väliseesti teadlastelt ning teadusvälistelt inimestelt. Olen neile kõigile südamest tänulik.
Olen tänulik ka haridus- ja teadusministeeriumile kokkuleppe vahendamise eest töövaidluses, mis oleks muidu võinud jääda vinduma tänini, ja see oleks kindlasti kahjustanud projekti üleviimist.
Kuhu te olete selle projekti üle viinud, kus te olete saanud rakendada oma granti ehk Ida-Euroopa etnobotaanika keskuse asutamiseks Euroopa teadusuuringute nõukogult saadud 1,5 miljoni euro suurust toetust?
Valisin oma grandile uueks koduasutuseks Ca’ Foscari ülikooli Veneetsias. Koostöö pakkumisi oli palju, otsustavaks sai, et Ca’ Foscari ülikooli loetakse kõige rohelisemalt mõtlevaks ülikooliks Itaalias või kohati isegi Euroopas.
Pealegi, kuna ma olen hariduselt semiootik, on minu eeskujuks olnud Itaalia semiootikud (minu doktoritöö juhendaja Kalevi Kull on öelnud, et maailmas on kaks riiki, mis on semiootikasse sügava jälje jätnud: Eesti ja Itaalia). Seega oli see vaimne õhustik valikut tehes määrav.
Kas olete Veneetsias juba tähele pannud midagi sellist, mis oleks hea Eestiski tarvitusele võtta?
Ökofilosoofia praktilisi rakendusi ja ka sügavat huvi rohelise mõtteviisi vastu tavainimeste tasandil olen siin selle lühikese aja jooksul enda ümber sageli tundnud. Massiturismi sihtkohana on Veneetsia eriti haavatav ja see võib-olla paneb inimesi rohkem mõtlema oma keskkonna ja kultuuri säilitamise peale.
Eestlastelgi tasuks siinsetelt inimestelt õppida kogukonna hoidmist ja oskust oma kultuuri väärtustada, näiteks spontaansete rahvahääletuste korraldamise toel ja nende kaudu poliitikutele surve avaldamisega.
Eestis on rahva tahte avaldamisega lood aga üsna nutused, näiteks ütleb Kaido Kama 5. detsembri Päevalehe artiklis väga teravalt, et «kunagi varem pole korraga olnud päevakorras sedavõrd palju meie elukeskkonda ulatuslikult ja pöördumatult muutvaid ettevõtmisi. Ja inimesi, kes nende pöördumatute muutuste pärast südant valutavad, naeruvääristatakse ja mõnitatakse avalikult, kasutades selleks riikliku propaganda vahendeid».
Millal küll Eestis algatatakse keskkonnaalane spontaanne rahvahääletus, survestamaks poliitikuid ja otsustajaid …
Mulle sümpatiseerib Itaaliast alguse saanud liikumine slow food, mis ühendab traditsiooni ja teadmise, et toit, mida sööd, mõjutab nii keskkonda kui ka sind ennast. Terminil slow food pole head eestikeelset vastet, aga see tähistab seda, kui saad jälgida toidu liikumisest oma toidulauale iga lüli ja teha selle järgi otsuseid, ning sisaldab õiglast tasu toidu eest kõigile, alustades väiketalunikust kuni pagarini või müüjani välja.
Mis on teie tänavused peamised uurimissuunad ja tähtsamad teaduslikud saavutused?
Euroopa teadusnõukogu ehk ERC (European Research Council) projekt on edukalt käivitunud tänu Ca’ Foscari ülikooli tugevale administratiivsele toele ja vastutulelikkusele, sest tavaliselt nii suuri projekte nii kiiresti üle ei tooda. Uues kohas ma sellist kõlavat nime nagu Ida-Euroopa etnobotaanika keskus kasutada ei saa, aga sisu on sama.
Vahepeal on ilmunud kaks teadusartiklit. Üks nendest käsitleb Valgevene kodulähedast rahvameditsiini: selgus, et see on palju vaesem kui looduslike taimede samaks otstarbeks kasutamine. Teine suve lõpus ilmunud artikkel jätkas Ukraina väikerahvaste taimekasutuse kajastamist ja võrdlust. Jõudsime järeldusele, et looduslikud takistused, nagu näiteks mäed ja orud, aga samuti erinev dialekt on taimekasutusele väiksema mõjuga kui ühe etnilise grupi lahku löönud riigipiir.
Springeri kirjastuses välja antava Euroopa etnobotaanika raamatusarja kaastoimetajana on mul hea meel teada anda: ilmunud on sarja esimene pääsuke, mis on pühendatud Kaukaasia etnobotaanikale.
Kas on oodata, et ilmub midagi ka eesti keeles?
Olen saanud uusi koostööpartnereid, näiteks väga entusiastlikud Läti keskkonnalahenduste instituudi noored etnobotaanikud, kellega mul on koostööprojekt kaardistamaks Läti rahvapärast taimekasutust ja selle võimalikku rakendamist. Kui andmed kord analüüsitud ja artikkel ilmunud, kirjutan sellest ka eestikeelse populaarteadusliku artikli.
Kuigi meie keel on erinev, on meie taimekasutus paljuski sarnane ja nii mõnigi arhailine komme, mida meil viimati koguti arhiivi 50 ja rohkem aastat tagasi, oli Lätis senini säilinud. See oli nagu kohtumine pärimustekstidest loetud ajalooga elavas esitluses.
Detsembri esimeses Sirbis ilmus intervjuu rektor Volli Kalmuga. Muu hulgas ta ütleb, et TÜ pakkus teile võimalust minna tööle ülikooli ja jäi mulje, nagu te oleksite selle pakkumise ära põlanud. Kuidas kommenteerite?
Eestis oma grandi täitmine oli mu prioriteet. Kui nägin, et isegi peale lepingu sõlmimist näitas kirjandusmuuseumi administratsioon äärmist passiivsust projekti suhtes, küsisin kahelt Tartu ülikooli esindajalt, kas ülikoolil oleks huvi minu projekti vastu. Sain vastuseks, et «Urmasele see ei meeldiks» ja et see oleks reetmine.
Arvestades kogetud ebaõiglust, tegin otsuse jätkata teadustööd väljaspool Eestit. Kolme nädala jooksul, mil olin töötu, jõudsin käia Ca’ Foscaris intervjuul, kus tulevased kolleegid ja rektor isiklikult näitasid üles sügavat huvi minu teadustöö sisu vastu, ning allkirjastasin nõusoleku taotleda tenuuri ametikohta, mida ERC grandi hoidjatele tavapraktikana antakse.
Ajakirjanduse sekkudes pakkus Tartu ülikool mulle tõesti lahkelt koostöövõimalust, et projekt ikka Eestisse jääks. Tänasin pakkumise eest, kuid jäin oma otsuse juurde.
Kus veedate jõulud?
Jõulud veedan ikka perega, sedapuhku siis Itaalias, kuigi igatsus sõprade ja koju jäänud lähedaste järele on sel ajal kindlasti tugevam kui töistel hetkedel. Aga see ei ole midagi erakordset, sest on tuhandeid eestlasi, kes on samal ajal kodust kaugel.
Kommentaar
Taivo Raud, Haridus- ja teadusministeeriumi teadusosakonna juhataja
Eesti kirjandusmuuseumi ja selle kahe töötaja vahel tänavu kevadel aset leidnud töökonflikt on väga kahetsusväärne. Haridus- ja teadusministeerium on seisukohal, et asutused peavad looma oma teadlastele, eriti tippteadlastele, hea ja toetava töökeskkonna, et neil ei tekiks vajadust ega soovi lahkuda. See tähendab ka vajalikku tuge suurte ja keeruliste projektide haldamisel.
Küsimus ei ole ainult rahas, vaid ainulaadses kompetentsis, mida iga tippteadlane esindab. Teadlaste hoidmine ja heade tingimuste loomine on laiemalt teadussüsteemi ja kitsamalt teadusasutuste oluline ülesanne.
Võttes arvesse kaalukat rahvusvahelist mainekahju seoses Euroopa teadusnõukogu grandi hoidja vallandamisega ning ebakorrektset asjaajamist, tegi ministeerium kirjandusmuuseumi direktorile Urmas Sutropile ametliku hoiatuse ning soovib asutuselt edaspidi korrektsemat asjaajamist ja tööõhkkonna parandamist.