Kiri, Jüri Toomepuu,
www.DELFI.ee Evolutsiooni käigus on säilinud need olevused, kes oskavad tunda hirmu ja hirmutundele õigesti reageerida. Eestlastel on põhjust tunda hirmu. Meie põlisvaenlased idanaabrid on järjekordselt kasutanud toorest jõudu oma naabri, seekord Gruusia vastu.
Juutide legendid kirjeldavad rahva põgenemist Egiptuse orjapõlvest tõotatud maale. Meie rahval ei ole võimalust põgeneda ei kõrbesse ega tõotatud maale ning Jehoova ning NATO aitavad peamiselt siiski vaid neid, kes aitavad ennast ise.
Meie tõotatud maa on Eesti. Iseseisev Eesti on see ainus maa, kus saame elada peremeestena. Olukorras, kus Putin on lubanud taastada Vene impeeriumi “hiilguse” — teadagi siis varem impeeriumi poolt ikestatud riikide taasikestamise arvel –, jääb meile ainult kaks valikut.
Üks on alistumine koos uue okupatsiooni ja siis juba lõpliku venestamise lainega, millele saab järgneda ainult meie rahvuslik häving, nagu on osaks saanud kõikidele meie hõimudele, kes on jäänud venelaste tallata. Teine on valmistumine võitluseks, mis annab võimaluse, kuigi ei garanteeri püsimajäämist peremeestena oma kodumaal.
Enne Teist maailmasõda ei tundnud meie riigijuhid kahjuks küllaldaselt hirmu Stalini maailmavallutamise plaanide suhtes, et õigel ajal võitluseks valmistuda. Nad vist arvasid ka, et alistumise alternatiiv pakub eesti rahvale suurema võimaluse püsima jääda — kuigi orjapõlves.
Õnneks varises kommunistlik Vene impeerium kokku. Ent uue hirmuäratava impeeriumi loomine juba käib ning uus tsaar kaebab, et kommunistliku Vene impeeriumi lagunemine oli tohutu geopoliitiline katastroof. Ta ilmselt peab seda vajalikuks hüvitada ning õigustab Stalini kuritegusid kooliraamatutes.
Kuigi venelased on kogunud arvukalt vägesid meie idapiiri lähedusse, usun et NATO liikmena ei ole meil karta sellist piiriületavat tankirünnakut, nagu sai osaks Gruusiale. Kartuseks on aga põhjust küllaldaselt, sest on oht Eesti Vabariigi püsimisele riigina, kus valitsevad eestlased ja mis paikneb Eesti piirides.
Ohu meie rahva ja riigi püsimisele moodustab Eestis paiknev Eesti Vabariigile vaenulik viies kolonn, mille põhiosa moodustavad Stalini ümberrahvustamise poliitika alusel Eestisse asustatud pool miljonit venelast koos oma arvukate, kiiresti paljunevate järeltulijatega.
Selle viienda kolonni rõhuva enamiku soov ei ole mitte saamine lojaalseteks Eesti Vabariigi kodanikeks, vaid okupatsiooniaegse ülemvõimu ja privileegide taastamine. On põhjust uskuda, et nende käsutuses on hulgaliselt relvi.
Ent kaks kolmandikku teenistuskohustuslikest — eesti noorte paremik — hoidub teenistusest. Teenistusse astuvad peamiselt need, kes paistavad silma madala hariduse ja viletsate võimete poolest. Kogu Eesti Vabariigi kaitseväe tegevteenistuse koosseis on vähem kui 5000 kaitseväelast.
Umbes kolmandik ajateenijatest on venelased ja suur osa neist ei oska sõjaväeliseks asjaajamiseks isegi küllaldaselt eesti keelt. Sellises olukorras on kerge ette kujutada musta stsenaariumi, mis kulmineerib valitsuse vägivaldse ülevõtmisega meie riigis asuva viienda kolonni poolt.
Sellise siseriikliku võimuvahetuse puhul ei oleks meil loota realistlikku abi meie NATO liitlastelt. Kui riigipöörde tegijad panevad valitsuse juhiks mõne eestipärase nimega poliitiku, kelle soontes voolab vene veri ja kelle meelsus tõestab ütlust, et veri on paksem kui vesi — näiteks Savisaare —, ja too siis deklareerib, et nüüd on inimõigused Eestis kaitstud, raugevad meie liitlaste protestid.
Järgmine samm oleks SRÜ-ga ühinemise palve, kodakondsuse nullvariandi ja venekeelsuse kehtestamine ja veelgi vene immigrante. See viiks lõpusirgele Stalini poolt alustatud Eesti ümberrahvustamise.
Kõigele sellele vaatamata väitis president Ilves, et “meil pole mingit põhjust tunda hirmu või ebakindlust,” sest meie “julgeolek on kaitstud“. Kui ta nii tõesti arvab, siis ta peaks asendama oma praegused nõunikud ja kõnekirjutajad sellistega, kes olukorrast vähegi aru saavad ja ka talle seda suudavad selgitada. Kui ta aga peab vajalikuks sellise jamaga rahvast lollitada, siis peaks ta tõsiselt kaaluma ametist loobumist.
Meie julgeolek ei ole kaugeltki kaitstud. Eesti kaitsevägi ei ole praegu võimeline meid kaitsma ei välis- ega sisevaenlase vastu. Aga usun, et Eesti riigikaitse olukord ei ole siiski päris lootusetu. Kuigi kaitsevägi on kaitsejõudude peamine osa, kuulub kaitsejõudude alla ka kaitseliit, kes on usutavasti võimeline meid isegi ülekaaluka riigisisese vaenlase vastu kaitsma.
Kui meie riigijuhid selgitaksid eesti rahvale ausalt ja avameelselt Eesti riigikaitsetuse olukorda ja hakkaks lõpuks ometi probleeme nende salgamise asemel lahendama, siis on veel võimalik luua kaitsejõud, mis koosneb võitlejatest, kes tahavad, oskavad ning suudavad meie rahvast ja kodumaad kaitsta.
