Eesti Põhiseaduse preambulas on välja toodud Eesti riigi põhiline funktsioon ja eesmärk: tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Loodetavasti säilib rahvuskultuuri osana ka sümfoonilise muusika traditsioon, hoolimata praegustest aegadest ja poliitilistest valikutest.

Siiski on juba sündinud ja üha süvenemas korvamatu kahju – professionaalse muusikakultuuri ja muusiku elukutse ümber on viimasel ajal loodud üldine negatiivne foon, mis omakorda mõjutab väga põhjalikult muusikakultuuri järelkasvu, so muusikaõppeasutusi, neis õppivaid lapsi, lapsevanemaid, nende motivatsiooni ja tulevikuplaane.

Praeguse kultuuripoliitika korvamatu ja veel aastate pärast tuntav kahju on seotud perspektiivitunde hävitamisega noorte muusikaõppurite jaoks.

Motivatsioon professionaalseteks muusikaõpinguteks on laste ja perede seas on muutumas enneolematult madalaks. Kahetsusväärselt on nii muusikaõppurite kui perede reageering ERSO ümber toimuvale olnud üsna ühemõtteline: muusiku elukutsel ei pruugi olla Eesti Vabariigis tulevikku.

Kultuur ei ela abstraktselt muuseumites ja betoonehitistes, seal võib elada ainult mälestus kultuurist. Kultuuri kandjateks, elushoidjateks ja edasiandjateks on ikka ja ainult inimesed ja kui inimesi ei hoita ega väärtustata, ei hoita ega väärtustata ka kultuuri.

Antud hetkel ei ole kindlasti küsimus rahas ega muusikute palkades. Ka kõige kasinamates ja kitsamates tingimustes on võimalik kasutada erinevaid võimalusi loomeinimeste ja kollektiivide tunnustamiseks, eelkõige on selleks mõistev ära kuulamine ja hea tahte ilmutamine.

Mitte miski (ei rahapuudus, kärped jms) ei kahjusta Eesti kultuuri rohkem kui 100 tippmuusiku avalik kiusamine. Tuhanded lapsevanemad teevad täna kõike seda vaadates oma laste tulevikku puudutavaid otsuseid, mille tagajärgede all kannatab Eesti kultuur veel aastakümneid.

Praegu toimuv 100 tippmuusiku psühholoogilse ja majandusliku survestamise läbi ERSO direktori lahkumise väljapressimine (sest kuidas teisiti mõista kultuurministri viimase aasta suhtumist ERSOsse ja suhtlematust ERSO juhtkonnaga) on kindlasti mänginud rolli ka selles, et käesoleva hooaja alguses lahkus meie kollektiivi kolm juhtivat interpreeti tööle raja taha.

Kui praegune suhtumine Eesti esindusorkestrisse jätkub, on suur oht kaotada parimad muusikud, ilma kelleta pole ERSO aga enam see orkester, mida nõustus kunstiliselt juhtima maailmakuulus Neeme Järvi.

Ka ERSO mõlemad kontsertmeistrid võivad olukorras, kus nende missioon Eestis ei väärtustu, lahkuda lõplikult Euroopa tipporkestritesse, kus nad paralleelselt ERSOga juba töötavad.

Põhjus, miks ERSO muusikud toetavad oma tegevjuhti Andres Siitanit, on seotud eelpool kirjeldatud olukorraga. Meie ei leia episoode, kus direktor Andres Siitan oleks ebaõiglaselt kahjustanud orkestri kui kunstikollektiivi või üksikute muusikute huve. Direktori langetatud otsused ja valikud on olnud kooskõlastatud muusikute esindajatega ning seeläbi olnud töötajate jaoks läbipaistvad ja põhjendatud.

Me ei oska hinnata, kui mõistetavad ja põhjendatud on olnud kultuuriministeeriumi poolt planeeritud muudatused ja langetatud otsused, sest kahjuks ei ole neid viimase poolaasta jooksul ilma pressi vahenduseta meile tutvustatud.

Üldtunnustatud tõsiasi on see, et Andres Siitani administratiivse juhtimisperioodi ajal on ERSO läbinud väga suure kunstilise arengu. Oluliseks on osutunud direktori oskus koondada oma eriala tippmuusikud toimima ühtse kollektiivina, kes tahab ja suudab vastutada iga kontserdi kunstilise resultaadi eest iga muusiku individuaalsel tasandil.

Selliste protsesside loogilise tulemusena on kontserdisaalid täitunud publikuga ja tagasiside orkestri tööle ning kunstilisele tasemele on nii muusikaarmastajate kui professionaalsete kriitikute seas väga kiitev.

Lõpetuseks tuleb mainida tõsiasja, et ühe maailma tunnustatuima ja nõutuima dirigendi Neeme Järvi tagasitoomine Eesti orkestri peadirigendiks on eeskätt Andres Siitani suur töövõit.

Läbirääkimisteks Neeme Järviga volitas Andres Siitanit ERSO. Kahjuks on orkester jäänudki ootama, et koos nendega tunnustaks veel keegi Andres Siitanit tema töö eest, mille tulemusena on ERSO peadirigendiks üks maailma muusikakultuuri tippe ning ERSO koosseis on läbi aegade kõige tugevam ja ühtlasem.

Tunnustuse asemel lahkuma sundimine tuleneb direktor Andres Siitani jätkuvast soovist hoida orkestrit iseseisvana ning seeläbi tugeva ja kunstiliselt tipptasemel oleva Eesti esinduskollektiivina. ERSO kui iseseisva kollektiivi arengu tagamine ongi meie hinnangul ERSO direktori otseseks tööülesandeks ning Andres Siitan on sellega suurepäraselt hakkama saanud.

Oleme veendunud, et ERSO kunstilise arengu järjepidevus ja jätkusuutlikkus langeb kokku Eesti Vabariigi kultuuripoliitiliste eesmärkidega. Samuti oleme veendunud, et on võimalik saavutada mõistlik ja emotsioonidevaba kokkulepe, mis ei välistaks ühegi aastate jooksul oma tööga hästi hakkama saanud inimese töökohustuste jätkumist ja tagaks sümfoonilise muusika edasise aengu praeguses läbi aegade parimaid võimalusi pakkuvas situatsioonis – ERSO peadirigendiks on üks parimaid dirigente.

MTÜ ERSO AÜ juhatuse liikmed
Mihkel Peäske
Peeter Sarapuu
Jaanus Teiva
Rain Vilu

ERSO usaldusisik
Tarmo Velmet

Märkmed: