(Algus Eesti Elus # 13)
Rahva võim uues riigis

Rahva ja riigivõimu vahekord tuli korraldada vabameelseima demokratismi vaimus. Maanõukogu vanematekogu otsustas koos maavalitsusega 7. detsembril 1917 määrata Eesti Asutava Kogu valimised 3. ja 4. veebruarile 1918 ja valitud kogu kokkutulemise päevaks määrati 28. veebruar 1918, mis aga sõja tõttu ei realiseerunud.

Võimude lahususe probleem

Maanõukogu ja maavalitsus pidid saama Eesti riigi kõrgeimateks seadusandliku ja täidesaatva võimu kandjateks. Maanõukogu hakkas tegutsema esialgu ühekojalise parlamendina, kuid algul koondus tema kätte kogu võim riigis. Maanõukogu istungite vaheajal pidi kõrgemat võimu edasilükkamatu riikliku vajaduse korral teostama maanõukogu juhatus, vanematekogu ja maavalitsus. Nende aktid tuli esitada kokkuastunud maanõukogule kinnitamiseks.

24. veebruaril 1918 avaldas maapäeva vanematekogu „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“, millega algas noore Eesti riigi arengu teine etapp. See lõppes 4. juunil 1919 provisoorse põhiseaduse vastuvõtmisega.
Eesti riikluse ajaloos on olnud algusest peale üheks keerulisemaks küsimuseks riigipea institutsiooni defineerimise küsimus. Presidendi instituuti esialgu ei tunnistatud. Kõrgemaks täidesaatvaks (täitvaks) organiks sai kollegiaalsel põhimõttel tegutsenud maavalitsus. Maanõukogu vanematekogu asutas 19. veebruaril 1918 erakordsete volitustega varustatud 3-liikmelise päästekomitee (Konstantin Päts, Jüri Vilms, Konstantin Konik), kes moodustasid 24. veebruaril 1918 esimese Eesti Ajutise Valitsuse (K. Päts, J. Vilms, J. Poska, J. Kukk, J. Raamot, F. Peterson, V. Maasik, P. Põld).

Teisest eelkonstitutsioonist kolmandani

„Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ sai Eesti riigi teiseks eelkonstitutsiooniks. See rõhutas kõigi kodanike üheõiguslust ja võimaldas kõigile ühtlast kaitset kohtute ja seaduste ees. Rahvusvähemustele deklareeriti, et kindlustatakse kultuuriautonoomia, kõigile kodanikele aga usu-, sõna-, trüki-, ühinemis- ja streigivabadus ning isiku- ja kodukolde puutumatus.

Manifest lahendas ka võimude lahususe küsimuse. Maanõukogu pidi jääma riigi kõrgeimaks seadusandlikuks organiks, teostades parlamentlikke funktsioone. Riigi valitsuseks pidi jääma maanõukogu ametisse määratav Ajutine Valitsus. Riigipead ei mainitud aga ka manifestis. Parlamentlik vabariik pidi juhinduma oma tegevuses parlamentarismi põhimõtetest. Riigivormi lõplik määramine jäi Asutava Kogu (AK) hoolde.

25. veebruaril 1918 marssisid Saksa okupatsiooniväed Tallinna. Et Saksa okupatsioon Eestis kestis kuni 11. novembrini 1918 ja juba 22. novembril 1918 algas Eesti-Vene sõda, oli AK valimine raskendatud. Maanõukogu võttis AK valimisseaduse vastu 24. novembril 1918, kuid selle liikmete üldarv määrati lõplikult alles 6. veebruaril 1919.

AK valimisseadus määras kindlaks põhimõtted, mis esimeses Eesti põhiseaduses võeti üle parlamendi valimiseks. Valimised toimusid 5.–7. aprillini 1919. Oma esimeseks istungiks kogunes AK 23. aprillil 1919.
4. juunil 1919 võttis AK vastu Eesti provisoorse põhiseaduse, millega lõppes Eesti riikliku iseseisvuse arengu teine etapp ja algas kolmas.

Kolmandast eelkonstitutsioonist põhiseaduseni

Vabadussõja ajal loodi Eesti Vabariigi ajutine valitsemiskord ekstreemliberalistlikel põhimõtteil. See hakkas kehtima 9. juunist 1919. Kliimann nimetas seda Eesti kolmandaks eelkonstitutsiooniks.

Kui võrrelda seda konstitutsiooni varasematega, siis märkame, et viimane on läinud kaugemale kahest eelnevast, millest kumbki on tegelnud riikliku sõltumatuse küsimusega: 1917. a. eelkonstitutsioon pani aluse Eesti riiklikule iseseisvusele; 24. veebruari 1918. a. eelkonstitutsioon (manifest) määras lähemalt Eesti riikliku iseseisvuse astme.

1919. a. eelkonstitutsioon normis nii riiklikku iseseisvust kui sõltumatust. Selle järgi kuulus kõrgeim võim riigis rahvale, kelle nimel pidi teostama kõrgeimat (seadusandlikku) võimu AK. Viimane oli Kliimanni väljendit kasutades permanentne seadusandlusasutis, tegutsedes ühekojalise parlamendi süsteemil.

Et AK esimees oli ühtlasi vabariigi sise- ja välisesindajaks, tuleb Kliimanni väljendit kasutades öelda, et eraldi riigipea instituut puudus.

Kogu eraldas oma liikmeskonnast legislatiivse erikolleegiumi. Asutava Kogu kui riigi esimese parlamendi istungite vaheaegadel oli see instants õigustatud välja andma dekreete. Sama õigust evis ka valitsus, mille dekreedid tuli 2 nädala jooksul esitada AK-le. Vastasel korral kustus nende kehtejõud automaatselt.

Täidesaatev ja kohtuvõim

Valitsus tegutses kollegiaalsuse põhimõttel. Et tema volitused kestsid ühe aasta, oli AK ja valitsuse vahekord rajatud dualismi printsiibile. Kuna aga valitsus oli aruandekohustuslik AK ees, ei pääsenud dualism siin kehtima kinnise printsiibina. Seetõttu arenes Eesti Vabariigi ajutises valitsemiskorras dualism kiiresti parlamentarismiks.

Kõrgema kohtuvõimu teostamiseks lõi AK riigikohtu, millele alates 21. oktoobrist 1919 allutati kõik jurisdiktsiooniliste funktsioonidega tegelevad asutused ja ametnikud. Eesti Vabariigi kodanike õiguste ja vabaduste tagamiseks oli seega võetud suund, et kodanike vahekord riigivõimu esindajatega oleks rajatud õigus- ja kohturiigi põhimõtteile.

Kolmanda eelkonstitutsiooni järglaseks sai 15. juunil 1920 vastu võetud Eesti Vabariigi esimene põhiseadus, mis jõustus tervikuna 21. detsembril 1920. See oli aga meie riigi Põhiseadus, mis vaatamata oma teatud puudustele omas siiski sedavõrd suurt tähtsust, et Eesti Vabariigi 1992. a. Põhiseaduse väljatöötajad kasutasid paljusid selles põhiseaduses kirjapandud ideid ka meie kehtiva põhiseadusliku korra reeglite alusena. Seega on tegemist meie tänast igapäevast elu (vähemalt osaliselt) mõjutava tekstiga.

Märkmed: