Eesti riigil pole piisavalt raha, et mind tagasi osta DELFI
Kuumad uudised 24 Oct 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Katrin Lust-Buchanan, kolumnist, London, www.DELFI.ee

Taas on Eestis tõstatatud pseudoprobleem: kuidas meelitada koju välismaal elavaid eestlasi.

President Ilves algatas septembri lõpus kampaania teemal „mis sunniks eestlasi tagasi kodumaale naasma?“ Selle järel on otsitud mitmel pool vastust küsimusele, millega pälvida mujale rännanute tähelepanu. Räägitud on isegi rahalisest toetusest, parematest karjääritingimustest jne.

Tuntud keskerakondlane Evelyn Sepp küsis hiljuti sotsiaalvõrgustiku kaudu oma sõpradelt, kas nad on läinud viimase paari aasta jooksul välismaale püsivalt tööle ja elama põhjusel, et neil pole kodus toimetulekut või väljakutseid võimaldavat töökohta. Sepp süüdistab peaminister Ansipit, kes on justkui sundinud inimesi meie riigist lahkuma.

Mina kolisin kodunt ära kuu pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga (2004. aasta mai) ja selle sammu taga ei olnud kindlasti Andrus Ansip, vaid mind kihutas takka noore inimese kirg avastada maailma. Tahtsin reisida ja näha kohti, mida minu vanematel ei olnud võimalik külastada Nõukogude Liidu karmi korra tõttu.

Mind hämmastab Eesti poliitikute mure lääneriikides kanda kinnitanud inimeste pärast ajal, kui nende kaasmaalased on enne euro tulekut depressioonis, hinnad toidupoodides on hüpanud lakke, lapsed koolides kukuvad kokku ja eestlane tunneb üle pika aja sõna otseses mõttes nälga.

Kas tõesti on tänases Eestis vähe probleeme, mida arutada, et nüüd tuleb südant valutada eestlaste pärast Londonis ja New Yorgis?

Kas hetkel ei oleks mitte õigem pöörata pilk kodumaa nigelale olukorrale?

Mujal alustada pole kunagi kerge. Polnud ka minul! Ometi on mul tunne, et läänes elav eestlane saab praegu oma eluga paremini hakkama, kui see, kes on jäänud truult kodumaale. Karjääri on välismaal raskem teha, aga rahalises mõttes on seal kindlasti kergem.

Pealegi on meie inimene üldjuhul kolinud riiki, kus on parem elatustase: Suubritanniasse, Soome, Norrasse, USAsse jne. Nendes riikides on võimalik hästi ära elada ka koristaja või nõudepesijana. Mõned nende ametite pidajatest võivad isegi teenida rohkem kui Eesti riigikogu liige.

Üks minu lähedastest sõbrannadest töötab mediitsiniõena Austraalias, kus ta teenib 35 dollarit tunnis, mis teeb meie rahas ligikaudu 350 krooni. Lisaks veel nädalavahetuste lisatöötasu 200 dollarit. Sellest palgast saab ta enda sõnul normaalselt elatud ja lastki õnnelikult kasvatatud. Kui palju teenib aga Eesti medõde täna, ei julge ma isegi mitte mõelda.

Seesama sõbranna kirjutas mulle hiljuti Keskerakonna valimiseelsest loosungist välismaal elavate eestlaste koju toomise kohta, kommenteerides seda sõnadega “Eesti riigil pole hetkel nii palju raha, et mind tagasi osta!”

Tõde on valus kuulda, aga paljud, kes on läinud, on kordi paremas seisus kui jääjad. Selle asemel, et süüvida probleemi olemusse - miks eestlased kodumaalt jätkuvalt lahkuvad? - vaatab meie poliitik probleemist mööda ja silub seda ainult välispidiselt.

Mitte ükski heaoluriik maailmas ei osta/meelita kodumaalt lahkunud inimesi tagasi. Nad naasevad puhtalt seetõttu, et seal on hea elada. Kuigi ka mind kisuvad tagasi juured, ütleb mõistus: oota selle sammuga kümme aastat! Meie riigil on veel ees liialt pikk teekond heaoluühiskonnani, mis minusuguseid tagasi meelitaks.

Armsad poliitikud, hoolitsege ja muretsege praegu ikka nende pärast, kes seda täna Eestis vajavad ja lõpetag hala meie talentide pärast maailmas. Küll nemad hakkama saavad ja tagasi tulevad, kui meie riik neid ükskord väärima hakkab.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus