Sigtuna linna hävitamisest on juba nii palju aastaid möödas, et võidakse arvata, et eestlane üldse vallutaja rahvas ei olegi. Selle aasta detsembrikuised pühapäevad on tõestanud ja tõestavad veelgi, et on päris võimsad vallutajad, kuigi hävitamisega enam ei tegele. Sootuks vastupidi - vähemalt 10. detsembri pärastlõunal oli siinkirjutajal võimalik veenduda, et Spadina muuseumi ruumid olid eestilikust jõuluhõngust ja rahvuskultuurist tulvil. Tänavuse vallutusega ehitati Kanada erinevate juurtega rahvuste vahele tugevat kristlikku silda.
Alakorral oli väike tuba ehitud eesti rahvakunsti esemetega, mis reetis kohaliku Etnograafia Ringi olemasolu ja vilgast tegevust. Võis ka näha Eestit tutvustavat filmi "My Estonia", mille heli oli maha keeratud, sest rahvamuusikud soovisid kuuldavad olla. Habemik Tiit Kao oma võimsa kandlekollektsiooniga oli tõeline Vanemuine. Murueide tütreks oli aga lätlannast estofiil Dace Veinberga, kes talle sekundeeris mitmel instrumendil, olgu selleks vanaaegne viiul, trumm või lõunanaabrite
kokle. Eesti rahvalaulu lõid ühiselt mõlemad.
Teise korruse saalis esines Estonia koor jõululauludega nägusais rahvarõivais. Kõik kolm koorijuhti - Margit Viia-Maiste, Ingrid Silm ja Jaan Medri - olid kordamööda rakendatud, Jaan aitas vajaduse korral ka klaverisaatega. Kava oli mitmekesine ja huvitav, kuulsime isegi Kanada esimest jõululaulu eestikeelses esituses Leena Liiveti lühisoologa. Tõeliseks sillaehitajaks oli aga Anu Jõe oma tutvustavate ja selgitavate kommentaaridega. Need olid nauditavad maiuspalad isegi eestlastele, rääkimata muulastest.
Saunaks muundatud kambris vestis eesti muinasjutte Dace Veinberga. Kes meie vanemast generatsioonist ei mäleks neid õdusaid tunde, mil kodutares "videvikku peeti". Maiustada võis kahes kohas - väikeses kohvikus istudes või püstijalu otse Ülle Veltmanni köögis jõuluvorste või suitsukalkunit proovides ning verivorsti valmistamise saladusi uudistades. Kogu aja liikus ringi, juhendas ja andis lisaseletusi EKNi esimees Avo Kittask.
Kõik oli nagu uue ärkamisaja laulus: eestlane olla oli uhke ja hää. Eriti soojendas südant nii mõnegi mitte-eestlase hoiak. Dace Veinberga õ-häälik oli eestikeelses laulus puhtam kui paljudel eesti noortel, samuti helises ta l "tillukeses vellekeses" täiesti eestilikult. Sloveeni päritolu Barbara Medri Estonia koori koosseisust teatas uhkelt, et tal on au esmakordselt eesti rahvarõivaid kanda. Sedalaadi vallutus eesti rahva poolt ei tee küll kellelegi kurja, pigem annab eeskuju ja õhutab järele tegema.
