Eesti rahvakirik - 90
Praost Tiit Salumäe ettekanne E.E.L.K. I praostkonna sinodil 28. aprillil 2007

Sissejuhatuseks

Kümme aastat tagasi ütles president Lennart Meri ütles EELK 80. aastapäeva puhul järgmist: “Minule on kirik alati olnud niisama vana nagu rahvas. Nagu selle maa keel. Nagu selle maa kultuur. Kirik on läbi sajandite olnud meie ühine katus, meie kindel kants. Meie kodu ka siis, kui meil kodu ei ole olnud. Ja oma halastuses on ta olnud kodu ka neile, kes on ennast pidanud kodutuks. Veel enne Eesti Vabariigi 80. aastapäeva me pühitseme oma kiriku 80. aastapäeva. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kogunes Hugo Treffneri Gümnaasiumis Tartus oma esimesele kongressile, et vastata aja kesksele küsimusele: kuidas korraldada jumalariigi ja inimeseriigi vahekordi uutes oludes? Ajaleht "Teataja" kirjutas: "Praeguste olude kohane korraldus oleks meie kirikule iseseisev Eesti Vabariik." Minu kohus on tänasel kirikupäeval sügava tänuga rõhutada, et veel enne poliitilisi erakondi seadis Eesti maakirik oma eesmärgiks jumalariigi ja inimeseriigi ühendamise niisugusel viisil, mis tagaks eesti rahvale meie õiguste ja kohustuste tasakaalu, meie enese teostamise. Meie kirik juhtis meid meie hingelisele ja vaimsele iseseisvusele. Ilma kirikuta poleks olnud Eesti Vabariiki, ilma Eesti Vabariigita ei oleks täna olnud Eesti rahvast.”
Peatun põgusalt Eesti lähiajalool. Haritud ei saa olla keegi, kes ei tunne minevikku. Ajaloo tundmine mis sisaldab ka kirikulugu on oluline kõigile, sest kui keegi ajalugu alahindab, on ta harimatu. Eestlastele on ajaloo tundmine erakordselt oluline, sest seda on püütud korduvalt ümber kirjutada, midagi sealt kustutada, midagi lisada. Ajalugu on inimese, rahvuse ja inimkonna enesetunnetus. Kirikulugu on kiriku ja kristlase enesetunnetus. Kirik pole nähtamatu osadus, mis koosneb üksnes tõelistest usklikest, vaid vaimulik, nähtav ja ajalooline suurus. Kirikuloos on koht ka inimlikul, patul ja süül. Kirik pole siiski hävinenud, vaid on stagnatsiooni ja allakäigu ajad üle elanud ja end üha uuesti sisemiselt uuendanud – reformeerinud. Rännakul oleva kiriku olemusse kuulub see, et tema jalad on kaetud maise tolmuga, et ta näib mõnel hetkel olevat väsinud või koguni haige. Siiski astub ta jälle reipalt edasi, ületab oma haigused ja kõrvaldab need moraalsed ja struktuurilised ebakõlad, mis kahandavad kiriku toimet inimeste pääste heaks. Kirik jääb rännakul olevaks ja võitlevaks kirikuks, aga ta ei muutu siin maa peal mitte kunagi triumfeerivaks kirikuks. Pole olemas objektiivset ajalugu aga ajaloolane peab tegema hinnanguid õiglaselt ja järgima põhimõtet: kuula ka teist poolt. Teeme siis kiirkäigu läbi ajaloo umbes viimase saja aasta jooksul.

Vaba rahvakiriku mõiste kujundamine

Kiriku enesemõistmist XIX sajandil mõjutas teoloog Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher esitades riigi eestkoste alt vabastatud rahvakiriku mõiste, mille järgi rahvakirik on ühele rahvale iseloomulikku kristluse ja kirikliku korralduse vorme. Rahvakirik tähendaks teatud rahva religioosse vaimu kehastust. Usuti isamaasse, oodati rahvuslikku ärkamist ja ülestõusmist ning võideldi igavese õiguse eest. Schleiermacher tsiteeris Paulust: “Teie ei ole nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed” (Ef 2,19) ning tõlgendas allegooriliselt, et võõras on igaüks, kes eksleb maailmas kodutult, võõrdununa oma esivanematest, rahvast ja isamaast. Just pärast Napoleoni invasiooni võrsus saksa idealismi ja romantismi ühisest pinnasest üks XIX sajandi rahvakiriku käsitluse põhivorme, millele oli tunnusomane rahva, rahvuse ja kiriku ühtsus.
Sekularisatsiooni kasvades andis Saksa sisemisjoni rajaja Johann Hinrich Wichern 1848. aasta Saksa kirikupäevadel senisele rahvakiriku käsitusele uue sisu, mille järgi oli rahvakirik ennekõike kogu rahva missioloogiline kasvatusasutus, mis pidi lasteristimise aluselt lähtudes õpetama ja suunama rahvast kristlikule usule ja elule. Seejuures rõhutas Wichern, et Jumal on andnud igale rahvale oma õiguse olemasolule ja tõotuse, et iga rahvas, mitte ainult üksikisik, võib olla kristlik rahvas. Kirikul tuli aidata üles leida rahva vaimne suurus ja aidata ühtlasi rahval kasvada oma vaimses õilsuses. Liberalismi levikuga XIX sajandi keskel kasvas Euroopas kõikidel tasanditel ka vabaduse nõue: üksikisiku vabadus kiriklikust eestkostest, kiriku vabanemine riigist ja riigi vabanemine kirikust. Taanis jõudis rahvakiriku mõiste 1849. aastal seadusandlusesse. Samamoodi nõuti ka Soomes, et kirik peab olema oma liikmete vabatahtlik ühendus, kusjuures neil on õigus seda ühendust puudutavates küsimustes kaasa rääkida ja otsuseid teha. Nõuti, et ilmikutel oleks kiriku juhtimisel senisest suurem roll. Selleks tuli sinod reorganiseerida nii, et ilmikutel ja vaimulikel oleks seal võrdne esindatus.

Eesti rahvakiriku loomine

Samased taotlused jõudsid kiiresti ka Eestisse. Liivimaa pastorite 1874. aasta augustis Valgas peetud provintsiaalsinodil üritas Jakob Hurt saksa pastoritele põhjendada eestlaste rahvuslikke püüdlusi mitte ainult ajalooliste argumentidega, vaid ka teoloogiliselt: igal rahvusel on jumalik õigus olemasolule ja keelele ning seda ei või vägivaldse ümberrahvustamisega rikkuda. Sellega esitas ta Schleiermacheri ja Wicherni seisukohti. Ado Grenzstein uskus, et selleks, et eesti rahvas võiks olla rahvuslik, vajab ta oma rahvuslikke institutsioone. 1899. aastal vapustas Grenzstein kirikuvalitsusi ja pastorkonda oma raamatuga “Herrenkirche oder Volkskirche?”, milles esitas üksikasjalise projekti Venemaa evangeelse luterliku kiriku struktuuride ümberkorraldamiseks.
See, mis tollal näis fantastilisena, sai võimalikuks Esimese maailmasõja aegu. Esimesel kirikukongressil 1917. aastal sõnastati vaba rahvakiriku projekt. Üks selle põhiideolooge oli hilisem peapiiskop Johan Kõpp, kes pidas programmilise ettekande teemal “Kiriku ja riigi vahekord”. Selles tõdes ta, et Kristus ei ole kirikukorralduseks mingeid selgeid ja otseseid eeskirju andnud, jättes niimoodi oma järgijatele selles osas täieliku vabaduse. Nii oli esimene “ristikogudus täiesti vaba inimeste ühendus ilma välise võimu tundemärkideta”. Tema meelest oli ideaal “vaba kirik”, mis on ühendatud “rahvakiriku” mõistega ehk “kirik olgu vaba rahvakirik, millest oleks õigus ja võimalus välja astuda ilma, et tema kodanikuõigused kannataksid”. 1919. aasta II kirikukongress kiitis heaks uue sinodaalse kirikukorralduse. Kindralsuperintendendi ameti muutmisega piiskopiametiks tulid luterlikku kirikusse tagasi episkopaalsed tunnused. Eestlased nägid neis muutustes vastandit endisaegsele baltisakslaste ja riigi juhitud kirikule. Kirikukorralduse väljatöötamises tuli esile samasugune demokraatlik idealism nagu ka Eesti põhiseaduse koostamisel. Põhiliseks eesmärgiks oli murda kiriku härraskiriku maine ja anda kiriku haldamine rahva enese kätesse. See tähendas kiriku tugevat demokratiseerumist, mille väljundiks olid koguduste juurde loodud nõukogud. II kirikukongress vahetas välja kogu senise kirikujuhtkonna ja asendas selle rahvuslikku printsiipi rakendades üksnes eestlastega.
Iseseisvunud Eestis hakkas luterlik kirik otsima Saksa asemel kontakti Rootsi ja Soomega, kust saadi eeskujusid uueks kirikukorralduseks. Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom ja piiskop Jaakko Gummerus Soomest ordineerisid 1921. aasta juunis piiskopiks Jakob Kuke. Eesti ajakirjandus nägi piiskopiametis märki, millega kirik eristas ennast saksameelsest minevikust. Ent uut identiteeti ei olnud kerge leida.
Kui nüüd tagasi vaadata, siis on ilmne, et algusest peale on püütud EELKs ühendada kaht vastandlikku suunda: kogu rahva kirikut, ja vabakirikut, kuhu ei kuuluta automaatselt lasteristimise kaudu, vaid isikliku otsuse põhjal.
Vaba rahvakiriku areng kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel kulges läbi mitmete vastuolude. Oluliseks tähiseks oli rahvahääletus, kus hääletati valdava enamuse poolt usuõpetus kooli. Seadusandluses käsitleti luterlikku ja õigeusu kirikut avalik-õiguslike institutsioonidena ja kirikus nähti ühte lahutamatut osa eesti ühiskonnas. Ehitati üles ühtne tervet maad kattev koguduste struktuur, saksa ja rootsi keelsed kogudused moodustasid rahvuspraostkonnad ühtse EELK raames. Iseseisvusaastad olid kiriku kasvuaastateks. EELK liikmed arv 1937 oli 272340.

Kannatav rahvas ja rahvakirik kodus ja võõrsil

Uus ajastu, mis algas Eesti annekteerimise ja okupeerimisega tabas kirikut majanduslike ja poliitiliste repressioonidega, ning osutas sellele, et teoloogiliselt ei oldud ette valmistatud elama usuvaenulikus ühiskonnas.
Esimene punane aasta. Eesti okupeerimise ja annekteerimisega kehtestati Nõukogude Liidu seadused, mis olid välja töötatud selleks, et kirik hävitada. Luterlikus kirikus nähti rahvusliku identiteedi säilitajat ja seega otsest ohtu uuele režiimile. EELK juriidilised õigused ning ühiskondlikud funktsioonid tühistati 1940 detsembris kehtestatud Vene NFSV kriminaalkoodeksiga. Natsionaliseerimise korras võõrandati kiriku omand, kiriku maksud keelati. Keelustati laste- ja noortetöö, usuõpetus koolides, diakoonia, misjon, kirjastamine ning sidemed vennaskirikutega. Jumalateenistusi ja kiriklikke ametitalitusi võis ainult “kultushoonetes” läbi viia - ainukeseks erandiks olid matused. Mitmed vaimulikud langesid repressioonide ohvriks. 15 luteri kiriku õpetajat küüditati, 2 mõrvati ja 7 mobiliseeriti Nõukogude armeesse. Endine EELK piiskop Hugo Bernhard Rahamägi arreteeriti ning hukati Venemaal. Piiskop Johan Kõpp sai jätkata oma tööd. EELK liikmete ja vaimulike arvu vähenemine oli alanud 1939: 11 500 Saksamaale repatrieerunud sakslase seas lahkusid ka 53 vaimulikku (28 neist olid teeninud eesti kogudusi). Teise repatrieerumislainega lahkusid 10 seni siiajäänud saksa vaimulikku Saksamaale. Tartu Ülikooli usuteaduskond suleti. Algas avaliku ateistliku propaganda ajastu. Juba okupatsiooni esimestel päevadel oli alanud usulise kirjanduse kõrvaldamine äridest ja raamatukogudest. Samuti keelati uute vaimulike raamatute trükkimine. Trükikodades pooleli olevad tööd hävitati. Kõigest hoolimata kirikutöö jätkus ning kirikliku tegevus isegi aktiviseerus. Leeri tulijate arv suurenes, kuna kardeti leeriõpetuse lõpetamist. Üldpoliitiliselt jäid kirikud äraootavale positsioonile, püüdes mitte minna võimudega otsesesse vastuollu, aga mitte ka koostööd teha.
Saksa okupatsioon algas suvel 1941. Taastati suures osas kirikute õigused. Teoloogilise hariduse jätkamine loodi 1943 Usuteaduse Instituut. Keskenduti õpingute lõpetamisele. Suurimaks probleemiks kirikule oli vaimulike puudumine: 1943 oli kolmandik kogudustest ilma kirikuõpetajata. Sõjaaja seadustele vastavalt koguti kirikult kelli ja muid väärismetalle sisaldavaid esemeid rinde vajadusteks.
Nõukogude okupatsioon jätkus Saksa vägede taganemise tulemusena. 1944 rakendati taas repressiivne kirikupoliitika. Sõja ajal oli Nõukogude Liidu kirikupoliitikas toimunud mõningad muutused. Kiriku toetus oli vajalik võidu saavutamiseks Saksamaa üle. Samal ajal nõudsid teatavaid järeleandmisi lääneliitlased.Vene õigeusu kirik sai 1943 rohkem õigusi ja peagi said ka teised kirikud laiema tegevusvabaduse. Olulises osas taastati siiski 1940-41 kehtinud õiguskorraldus. Moskvasse asutati Rahvakomissaride Nõukogu juurde kaks keskasutust riigi ja kiriku suhete reguleerimiseks – Vene Õigeusu Kirikuasjade Nõukogu ja Usukultusasjade Nõukogu. 1965. a. asutuste liitmisel sai nimeks Usuasjade Nõukogu. Mõlemal nõukogul olid nn. liiduvabariikides, oblastites ja kraides omad volinikud. Need volinikud töötasid kohaliku Ministrite Nõukogu juures, olid aga otsealluvuses Moskvale. Volinikud kontrollisid kirikuid ja jälgisid koguduste tegevust ning kaadripoliitikat. Ilma voliniku nõusolekuta ei võinud keegi kirikus töötada, samuti ei saanud kirikud ilma nõusolekuta taastamistöödeks ehitusmaterjale. EELK oli raskes olukorras. Paljud vaimulikud ning koguduseliikmed olid Eestist lahkunud - sügisel 1944 põgenesid umbes 70 000 eestlase seas ka 72 vaimulikku ning 12 kandidaati ja teoloogiatudengit Rootsi ja Saksamaale, nendega koos ka piiskop Johan Kõpp. Välismaal jätkati tööd vabades oludes, loodi kogudused, praostkonnad ja Konsistoorium. Ajapikku kujunes välja erinevates riikides paiknevaid kogudusi liitev pagulaskirik. Suhted Kodu-Eesti ja Välis-Eesti kiriku vahel olid minimaalsed. Siiski kohtusid piiskopid ja teised vaimulikud omavahel välismaal. Praegu on käivitumas protsess, et kirikud võiksid taas täielikult ühineda. Kodumaal hakkas kirik ennast uuesti üles ehitama. 79 kirikuhoonet olid sõjas kahjustusi saanud, 24 täiesti hävitatud. Kiriku juhtkond oli kokku leppinud piiskopiameti üleandmise korra. Vastavalt sellele võttis assessor Anton Eilart piiskopikohustused üle, kuid ei saanud selles ametis olla, kuna põgenes ja varjas ennast, kuid märtsis 1948 ta vangistati. 1944 kogunenud piiskoplik nõukogu valis ajutise kirikukomitee, kes pidi ajutiselt konsistooriumi asendama. 1945.a. nimetas konsistoorium need vaimulikud, kes polnud kohtadele jäänud, ametist lahkunuks. 1945 algas koguduste registreerimine. Taotlejaks pidi olema dvadtsatka (vene keeles: 20-liikmeline grupp). See kord oli üldine kogu Nõukogude Liidus ja kehtis kogu okupatsiooni aja. Dvadsatka liikmed pidid olema kõik koguduse täieõiguslikud liikmed ja elama samas halduspiirkonnas. Nende hulgast valiti koguduse juhatus ja revisjonikomisjon. Selline korraldus vähendas koguduseliikmete laiema ringi mõju koguduse juhtimisele. Registreeriti vaid need kogudused, kellel oli oma vaimulik - õpetaja või jutlustaja. See oli põhjuseks, miks EELK-s hakati ordineerima õpetajaks ka neid, kel polnud täielikku teoloogilist haridust, kuid kes olid praktiliselt võimelised kogudust teenima. 1945 jätkas Usuteaduse Instituudi tööd. Instituudis toimus õppetöö kaugõppe teel esialgu ilma voliniku loata. Põhiliselt aidati üliõpilastel viia lõpule pooleliolev haridus ja eksamineeriti kandidaate. Usuteaduse Instituut hoidis kõrgema teoloogilise hariduse andmise järjepidevust kogu Nõukogude perioodil. 1948 oli EELK-l 154 kogudust 79 õpetajaga (kaasa arvatud mittetäieliku haridusega abiõpetajad) ja 58 jutlustajat või köstrit registreeritud.
1947 oli ristimisi 8750, korfirmeeriti 10814 noort, laulatati 2646 paari ja maeti 12978 lahkunut. Kirik oli sõjajärgsetel aastatel rahva hulgas populaarne ning see sundis riigivõimuorganeid hoolsale tööle kiriku vastu. Konfirmantide arv aastal 1947 oli kogu okupatsiooniaja rekord. 1947 keelas volinik konfirmeerida nooremaid kui 18-aastaseid. 1947 alustas Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium (RJK) aktiivset tööd luterliku kiriku vastu. Okupatsioonivõimude eesmärgiks oli luua agentuur vaimulikkonna seas ja allutada kirik selle agentuuri kaudu täielikult riigile. Kiriku allumatust kinnitab see, et jätkusid repressioonid ja arreteerimised. 1949 arreteeriti senine piiskopi asetäitja August Pähn ja saadeti Siberisse, kust ta pääses kodumaale 1956. aastal. Kokku arreteeriti aastatel 1944 kuni 1953 23 luterliku kiriku õpetajat. Vaatamata raskustele tuli 10949 kokku erakorraline EELK kirikukogu ja valis 23. assessor Jaan Kiiviti peapiiskopiks. Vastu võeti uus põhikiri, mis reguleeris kiriku tegevust vastavalt Nõukogude seadustele. Usuasjade volinik ei olnud siiski täiesti rahul uue juhtkonna lojaalsusega, konsistoorium püüdis ilma tema teadmata põhikirja muudatusi sisse viia. 1949 oli teatavas mõttes murranguaasta luterliku kiriku mentaliteedis. Kirik oli saavutanud teatud stabiilse positsiooni okupeeritud Eestis. Järgnevatel aastatel tegevuse arvnäitajad stabiliseerusid. Kirik osales edaspidi ka “patriootlikus” töös - riiklikel pühadel peeti jumalateenistusi ja konsistoorium saatis ringkirju, kus kutsuti üles õpetajaid tegema agitatsiooni valimistest osavõtu heaks. Kiriku sellisest tegevusest olid huvitatud kohalikud võimud ja volinik. Uus tõus kiriku elus toimus 1955-1958. Pärast Stalini surma 1953 nõrgenes surve kirikuile. Luterliku kiriku statistikat vaadeldes võib rääkida kiriku õitseajast - pärast küüditatute tagasipöördumist Siberist 1955 amnestia järel tõusid kõik näitarvud. Siin on ilmselt märgata vabanemisefekti, mis tekib uuesti 80ndate aastate lõpus. Ka Siberist tagasi pääsenud õpetajad pöördusid tagasi koguduse tööle, reeglina küll ainult maakogudustesse. 1957 oli 7341 ristimist, konfirmeeriti 10017 noort, laulatati 3581 paari ja maeti 7002 lahkunut. 1957 oli kiriku statistikas kõrgpunkt, seejärel langesid näitajad taas. Põhjustest oli uue kirikuvaenuliku kampaania algus.
50ndate aastate keskel algasid EELK kontaktid väliskirikutega. 1955 toimusid peapiiskop Jaan Kiiviti esimesed välissõidud - Soome ja Suurbritanniasse. Nõukogude riik lubas neid kontakte eesmärgiga näidata usuvabadust NSVL-s. Välismaasõidud olid KGB range kontrolli all. Kuuekümnendate aastate algusega toimus uus pealetung kirikule. Võitlev ateism oli Hruštšovi poliitika. Administratiivse surve tagajärjel algasid kirikule taas raskemad ajad. Teiseks põhjuseks kirikuelust osavõtu vähenemisele on see, et enamus eestlasi oli rahul elutingimuste paranemisega, mis oli märgatav 60ndatel aastatel ja ka teatud eneseteostusvõimalustega, mida Hruštšovi ja Brežnevi leebemad režiimid piiratult võimaldasid. Samuti oli taandunud lootus poliitilise situatsiooni muutumisele. Rahvuslikkus, mida säilitati, ei sisaldanud endas enam kuigi palju kiriklikku. Aktiivne ateistlik võitlus algas 1959 Moskvast saadud juhtnööride kohaselt. Esimesed noorte suvepäevad olid 1957, 1958 toimusid nad juba 2260 noore osavõtul. Idees ei olnud midagi uut - Lev Trotski oli 1923 rääkinud ilmalikest rituaalidest noorte jaoks. Järgnevatel aastatel tulid kasutusele ka teised ilmalikud rituaalid: ilmalik surnuaiapüha pidi asendama kiriklikku kalmistupüha. Ilmalikud matused ja abielusõlmimised said pidulikkust juurde. Õitses ateistlik kirjandus. Paljud ajaleheartiklid naeruvääristasid usku ja usklikke. Side kirikuga võis tähendada raskusi edukaks eluks. Majanduslikuks surveks kehtestatai kirikutele kõrgemad kindlustus- ja hoonetemaksu määrad. Kõik kirikutöötajad pidid maksma progresseeruvat tulumaksu (keskmiselt 33% tavakodaniku 11% asemel), vaimulikele kehtis see Nõukogude aja algusest kuni 80-ndate lõpuni. Kiriku tegevus langes minimaalsele tasemele. 1966 ristiti EELK-s vaid 985 inimest, konfirmeeriti 447, laulatati 434 paari ning maeti 5054 surnut. See oli “vaikse aja” algus kirikus. Kirik kui kultuuriline suurus kadus enamiku eestlaste elupildist.
Statistilised näitajad kiriklike talituste ja liikmete arvu kohta EELK-s ja teistes kirikutes näitasid jätkavad langust. Süvenes terve ühiskonna stagnatsioon. Tegelikult oli läbi aegade vaimulikke, kes ei allunud ideoloogilisele survele. vaid pidasid taunitud jutlusi, kirjutasid kiriku ja riigi suhteid lahkavaid töid ning saatsid neid ka välismaale, korraldanud noortelaagreid ja suuremaid muusikapäevi. Karistused ei jäänud tulemata. Koguduse noori liikmeid võidi leeriskäimise ja kirikliku abielu sõlmimise eest kõrgkoolist välja heita. Kirikute juhtkond jäi režiimile lojaalseks. Peapiiskopid Alfred Tooming ja Edgar Hark olid sõdinud Punaarmees ning sellega riigivõimude silmis usalduse pälvinud. Kaheksakümnendate algus tõi Euroopas kaasa teatava pöördumise kristlike väärtuste poole, religiooni hakati rohkem väärtustama ning see laine jõudis ka Eestisse. Esimeseks võimaluseks laiemale hulgale EELK vaimulikele kokku puutuda Luterliku Maailmaliidu esindajatega oli 1980. aastal toimunud Luterliku Maailmaliidu Euroopa Konverents. Seoses uue põlvkonna vaimulike tulekuga kirikusse tekkisid ka uued kontaktid intelligentsiga. Tasapisi ja põranda all kasvas juba 70ndatel Eestis huvi religiooni vastu. Siiski toob suurema pöörde alles poliitiliste muutuste aeg.
Ärkamisest 1988-1989 võib rääkida rahvuslikus aga ka kiriklikus tähenduses. Rahvas tuli taas kirikusse. Vaimulikud võtsid osa poliitilisest liikumisest ning tõusid mõneks ajaks liikumiste etteotsa. Ennekõike Muinsuskaitse Seltsi kaudu jõudsid mitmed vaimulikud avalikku ellu. Kristlik Demokraatlik Partei ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei olid populaarsed vaimulike seas. Vaimulikud jõudsid ka parlamenti. Seoses vabadussõja ausammaste taastamise ja lippude pühitsemisega tulid paljud eestlsed kirikusse. Algas organiseeritud lastetöö, muusikaelu elavnes ja kirikukontsertid muutusid väga populaarseks. Pöördelisel 1991. aastal oli ristimisi 13382, konfirmeeriti 8383 noort, laulatati 1243 paari ja maeti 5006 lahkunut.

Vaba maa ja vaba kirik.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse §40 ütleb: “Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.”
Seoses poliitilise vabanemisega sai kirik tagasi oma ajaloolised õigused. Kirik sai jätkata oma normaalset tegevust. Mõistagi on pool sajandit võitlevat ateismi jätnud väga sügavad jäljed. Kirikule asuti tagastama ka võõrandatud omandit, tegelikult olid aga hooned suures osas lagunenud ja maad eraisikute kasutuses. Koguduste elu korraldamiseks võttis EELK kirikukogu 2004 vastu uue põhikirja, mille preambulas öeldakse: “Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega.”
§ 1 defineerib: “EELK on vaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus”.
Nõnda jatkab EELK vormiliselt tegevust samadel alustel kui ta kord loodi. Unustada ei saa, et aeg on teinud oma töö.
1.09.2006 oli Usuliste ühenduste registrisse kantud 9 kirikut ja 9 koguduste liitu ühtekokku 529 kogudusega ning 65 üksikkogudust ja 1 klooster. Aastal 2000 korraldatud rahvaloenduses küsiti Eestis elavatelt üle 15-aastastelt inimestelt ka nende usulist enesemääratlust puudutav küsimus. Rahvaloenduse andmete kohaselt tunnistas üht kindlat usulist traditsiooni 31,8% küsimusele vastanud inimestest (29% üle 15 aastatest). Kõige sagedamini määratleti end luterlase (13,57%) ja õigeusklikuna (12,79%). Neile järgnesid baptistid (0,54%) ja katoliiklased (0,51%). 0,33% vastanuist tunnistasid end mitte-kristlike traditsioonide järgijaiks. Neist kõige enam (0,12%) oli islamiusulisi, ning taara- ja maausulisi 0,09%). 34% küsitletuist ütlesid end olevat usu suhtes ükskõiksed, 14,5% ei osanud küsimusele vastata. 6,1% tunnistasid end ateistideks. 7,99% küsitletuist keeldusid küsimusele vastamast.
Kirikuelus osalemine on suhteliselt madal – küsitlus aastast 2000 osutas, et vastanuist (küsitleti 1092 inimest) 4% käib kirikus igal nädalal. Aastal 2003 läbi viidud küsitlus osutas, et religiooni pidas oma elus “väga tähtsaks” 5% vastanuist.
Peapiiskop Jaan Kiivit kasutas sageli näidet kaugele paistvatest kirikutornidest, ilma milleta oleksid meie maastikud ja linnasiluetid tunduvalt vaesemad. Vanades kirikuhoonetes väljendub kahtlemata midagi ajalooliselt püsivat, mis moodustab osa kirikust. Tunduvalt raskem on aga määratleda kiriku kohta praeguses Eestis. Luteri kirikuga on Eestis seotud umbes 200 000 inimest. See on küllaltki suur arv.
Mõneti võiks 1989.-1991. aasta kirikuelu suurt tõusu võrrelda 1955-1958 aastaga, mil kiriku liikmete arv jõudsalt kasvas ja leeriskäinute hulk saavutas esimese Eesti Vabariigi lõpu taseme. Kui aga toona vähenes liikmeskond väliste surveabinõude kasutuselevõtu tõttu, siis praegu võib peamiseks põhjuseks pidada varakapitalistlikku püüdu kiiresti rikastuda. Eesti rahvas oma rõhuvas enamuses ei tunne end kiriku sõnumist otseselt puudutatuna. Side kirikuga nõuaks aega ja kohustusi, mis ei mahu tänasesse mõttemaailma. On siiski rõõmustav, et paljud kogudused on noorenenud, töötab mitu teoloogilist haridust pakkuvat õppeasutust, mille lõpetajad orienteeruvad paremini praegusaja inimese mõttemaailmas. Usuõpetus koolides on võimalik, kuigi tegevus võiks olla aktiivsem. Siiski on liikmeannetajate ja kiriklike talituste hulk laulva revolutsiooni järel aasta-aastalt kahanenud. Teatud pööre kasvu suunas oli eelmine aasta. Peapiiskop Andres Põder kõneles käesoleva aasta sinoditel teemal “Kahanevast kirikust kasvavaks kirikuks”.
Kiriku ajaloos on olnud perioode, mil traditsioonilised kristlikud väärtused unustati ja. Praegune hetk tundub olevat ooteaeg. Oodata aga kirik oskab, seda on EELK näidanud oma 90-aastase eksisteerimise jooksul. Religioonisotsioloog Jaanus Plaat rõhutab, et luteri kirik kaotas nõukogude ajal mitmeid olulisi rahvuskiriku jooni nagu arvestatav mõju ühiskonnas, side poliitilise eliidiga, domineeriv positsioon usuelus ja kuulumine ühiskondlikku võimustruktuuri. Kunagi suuremeelselt antud põhikirjalist vabadust kirikust lahkuda on rahvas usinasti kasutanud. Aktiivse liikmeskonna poolest on luterlik kirik Eestis jäänud 21. sajandi alguseks sedavõrd väikeseks, et tal pole ühiskonnas taolist mõju, mis lubaks veel rääkida rahvakirikust. Toomas Paul küsib, et ehk oleks kergem loobuda kuvandist olla vajalik kogu rahvale ning piirduda usutunnistuskiriku rolliga. Aga kuna tegemist on enesemääratlemisega, mis annab kogu organisatsiooni eksistentsile aluse ja õigustuse, siis küllap on õigem taotleda kas või võimatut.

Lõpetuseks

Lõpetuseks veel sellest, mida Lennart Meri ütles kümme aastat tagasi.“Esimene läkitus on sügav tänutunne, mida Eesti riigipeana tunnen Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku suhtes, kes läbi okupatsiooniaastate pimeda öö suutis ainsa rahvusliku organisatsioonina püsida võõra võimu all. Kiriku kahekõne oma rahvaga, jumalasõna vahendamine kogudustele pidi kurjuseriigi valvsa silma all sageli omandama mõistukõne vormi, kuid ta ei katkenud mitte kunagi. Kirikutorn samastus niivõrd jõuliselt Eesti riigilipuga, et kunstnik Olev Subbi maal Lõuna-Eesti maastikuga keelati võõrvõimu poolt ära, nagu oleks nende võimuses olnud maastikute ja lootuste lukustamine. Ja minu teine läkitus. Eesti Vabariigi põhiseadus ei tunne riigikiriku mõistet. Kuid sootuks väär oleks sellest järeldada, et Eesti Vabariik kirikut ei vaja. Sootuks vastupidi: meie rahvas vajab täna kirikut enam kui eales varem, Eesti Vabariigi taastamisel riigiks, kus valitseks õigus ja õiglus, halastus ja eneseohverdus. Ma tahan tänasel päeval, lugupeetud kirikujuhid, julgustada teid, et kirik hoopis nõudlikumalt suhtuks meie riiki, meie riigi institutsioonidesse, nõudlikult ja järjepidevalt puhastaks meid hingelisest saastast, omakasust ja moraalitusest.
Aidake säilitada meis sõltumatust, vaimset rikkust, moraali ja tagasihoidlikkust.”

Märkmed: