Eesti rahva okkaline tee
Kultuur 24 Mar 2006 Raul PettaiEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eesti Elus # 6 (10.02.2006) kirjutasin ma H. Rosenthali raamatust („Kulturbestrebungen des estnischen Volkes 1869-1900”), kirjeldades esimest Eesti üldlaulupidu (1869). Võiks oletada, et selle erakordse ürituse taga seisid kõik eesti ärkamisaja tegelased, kogu rahvas. Ometi polnud see nii! Et mõista põhjusi, tuleb vaadelda ajastu sotsiaalpoliitilist palet.

Väikesed rahvad on läbi aegade olnud suurte rahvaste/riikide mõju või otsese ülemvalitsuse all. Seda saatust on jaganud ka Eesti. Eesti olukord oli aga sellevõrra raskem, et üle 200 aasta valitsesid meid samaaegselt kaks peremeest: kohalik baltisakslus ja teiselt poolt Vene riigivõim. Head polnud kummaltki oodata. Eks andnud ju Venemaa peale Põhjasõda baltisakslastele Eestis vabad käed, tasuks nende toetusele. Eesti rahvas jäi seega kahe suure vahele ja see asjaolu on meie ajalugu tänini tumestanud.

Eestlaste seisund jõudis 18/19. saj. piirimail absoluutse madalpunktini. Rosenthal kirjeldab seda mõjuvalt. Eestlasest maaelanikust sai mõisnikule kuuluv, ilma õigusteta ori, kellel ei tohtinud isegi olla oma vara. Kaasaegne kroonik Kelch iseloomustas Liivimaa kubermangu (Lõuna-Eesti) kui „mõisnikkude taevast, preestrite paradiisi, võõraste kullaauku ja talupoegade põrgut”. Pole ime, et „kunagistest kangelasmeelsetest eestlastest said sajandite jooksul puruvaesed, tahtetud, ebausklikud maaharijad, kes oma saatust, millest polnud vähimatki pääsemislootust, talusid nürimeelse resignatsiooniga” — üsna masendav pilt. Väga vähe oli neid, kel õnnestus sellest seisundist välja rabelda.

Üksikuid siiski leidus — Peterson, Faehlmann, Jannsen, Kreutzwald, Hurt, Jakobson jt. Aga miks lõhenes see aateline grupp kaheks? Kuidas sai alguse ärkamisajale nii palju raskusi valmistanud vastuolu Jannseni/Hurda/Rosenthali ning Jakobsoni/Weske pooldajate vahel? Rosenthal annab sellest detailse kirjelduse ja näitab ühtlasi, kuidas tühisest sündmusest võib alguse saada terav ning pikaajaline vaen.

C. R. Jakobsoni isa oli Torma köster. Poeg (sünd. 1841) lõpetas köstrite seminari, võttes peale isa surma üle ta ameti. Rahvuslasena tundis Carl Robert hästi eestlaste ajalugu, eriti kuna Torma ümbruses leidub mitmeid Kalevipoja looga seotud maapinnavorme („Kalevipoja sängid”). Kord juhtus, et osa köstri karja pääses mõisa põllule ja Jakobson pidi mõisnikule trahvi maksma. Päev hiljem ratsutas mõisniku vennapoeg Carl von Liphardt (meelega?) üle köstri põllu. Kui Jakobson talle vastu astus ja samuti trahvi nõudis, ähvardas ülbe aadlimees teda ratsapiitsaga. Jakobsonile mõjus see niivõrd raskelt, et ta samas oma ametist lahti ütles, ehkki perekond jäi leivata. Ühtlasi varisesid kokku Jakobsoni tulevikuplaanid ning kadus võimalus senisel teel edasi minna. Pole siis ime, et Jakobsonil jäi elu lõpuni hinge piiritu viha baltisakslaste vastu.

Jakobson siirdus algul Peterburi, kus eestlasest maalikunstnik Johann Köler talle õukonnaliikme perekonnas koduõpetaja koha muretses. Ta hakkas selle kõrval tegelema üha enam eestikeelse kooli- ja ilukirjandusega, jäädes aga oma vaadetes radikaalseks. Ta tegi ka Jannseni Eesti Postimehele kaastööd, kuid oma radikaalsuse tõttu sulges Jannsen talle ajalehe. Õnneks leidus Peterburis rida Jakobsoni mõttelaadiga saksavastaseid mehi — Köler, õuenõunik Aleksander Jurjev jt, nn Peterburi patrioodid, kellest said hiljem Jakobsoni kindlad toetajad.

Eestisse naastes kasvas ta poolehoidjate ring kiirelt. Sinna kuulusid näiteks Mihkel Weske, hiljem Hugo Treffner, Jakob Kõrv jt. 1872 asus Jakobson Vändrasse vallakirjutajaks, ostis sinna „Kurgja” talu ning hakkas tegelikuks põllumeheks. Väsimatult võitles ta eesti talunike huvide eest nii vaimsel, poliitilisel kui majanduslikul pinnal. Eriti laienes Jakobsoni mõju, kui ta 1878 sai loa välja anda ajalehte Sakala. Jakobsoni arvates pidi rahvas ise oma õigused kätte võitlema ja mitte lootma baltisakslaste abile ja armule. Oma veendumustes oli ta sedavõrd järeleandmatu, et suhtus esimesse laulupeosse umbusaldavalt (olid ju peokomitee juhid sakslased). Hiljem, teise ja eriti kolmanda laulupeo organiseerimisele püüdis Jakobson otseselt vastu töötada.

Kuid Jakobson mõistis ka, et sakslaste võimu vastu ei aita eestlaste oma jõud. Seepärast propageeris ta liitlasena Vene riigivõimu, eriti slavofiile, kes sakslaste privileegide vastu sõdisid. Jakobson oli seega esimene eesti reaalpoliitik, kes oskas rahvahulki nii sõna kui sulega kaasa tõmmata (näiteks tema rahvuslikult sütitavad „Kolm isamaa kõnet”). Sellest aga sai alguse lõhenemine rahva hulgas. Ühed püüdsid sakslastega leplikult läbi saada, et neid ära kasutades eesti asja edasi lükata, teised lootsid Vene riigivõimu abile võitluses sakslastega. Jakobsoni võib seega iseloomustada kui käremeelset aktivisti ja tema meetodit kui revolutsioonilist väljaastumist. Rahvajuhina oleks Jakobson kaugele jõudnud, kui surm kopsupõletiku tagajärjel teda 1882 poleks enneaegselt hauda viinud.

Eeltoodust on arusaadav, miks tüli kahe ärkamisaega juhtinud leeri vahel sedavõrd teravaks muutus. Seda mõjutas ka asjaolu, et kuna saksa pastorid olid (väheste eranditega) mõisnike truud liitlased, ning Jakob Hurt jt tema leeri mehed ametilt kirikuõpetajad, siis kandus Jakobsoni vimm neile eriliselt üle. Kahjuks kasutati selles võitluses üsna madalat demagoogiat, eriti Jakobsoni poolel. Mindi isegi nii kaugele, et üks Jakobsoni fanaatiline pooldaja Jannsenit läbi akna tulistas, õnneks teda tabamata. Nii lõi eestlaste omavaheline sisevõitlus ärkamisaja tegevusele valusa haava, mille arm ennast veel 20. saj. keerises tunda andis.

Vaatleme nüüd teist poolt — Jannsen, Hurt, Rosenthal jt. Nende hulgas tuleb rahvusliku ärkamise isaks lugeda eeskätt J. W. Jannsenit, kes selle au eestikeelse ajakirjanduse loojana, eesti kirjakeele rajajana, mitme eesti seltsi asutajana ning laulupidude traditsiooni algatajana on igati ära teeninud. Pandagu tähele, et veel Jannseni ajal ei tuntud mõistet „Eesti rahvas”; oli vaid „maarahvas”. Tema oli esimene, kes oma 1857 asutatud ajalehe Pärnu Postimees avaleheküljel eestlased rahvuse tasemele tõstis:

„Tere, tere Eesti rahwas,
mina Pärnu Postimees.
Kuulutama olen wahwas
Kõik mis sünnib ilma sees.”


Olles hästi kursis baltisakslaste mõju ja võimuga, oli talle selge, et ainuke tee eesti ettevõtete edutamiseks seisis meile sõbralike baltisakslaste, eriti pastorite, osavas rakendamises eestluse vankri ette. Vastasel korral oleks ettevõte olnud lootusetu, sest sakslaste võim kohapealsetes asjades oli absoluutne. Sellest siis nende kaasatõmbamine laulupidude komiteede presidentideks ning eesti ettevõtete toetajateks. Siingi aga tuli ettevaatlikult manööverdada, sest sakslased astusid vahel tagasi väikseima arusaamatuse korral. Samas leplikus vaimus püüdis asju ajada Jakob Hurt. Tema teened eesti kultuurielus (Eesti Kirjameeste Seltsi loomine, Aleksandrikooli idee jm) on samuti hindamatud. Laias laastus võib öelda, et Jannseni/Hurda tegevus oli rajatud evolutsioonile. Jakobsoni oma lähtus aga revolutsioonilisest tunnetusest.

Võib küsida, kumb meetod oli siis parem. Siin ei saa isegi peale 130-aastast vahemaad anda lihtsat vastust. Mõistagi oli ärkamisaja algupoolel Jannseni tee ainus praktiliselt mõeldav. Hiljem aga oli Jakobsoni kompromissitu ülesastumine ja tema julged nõudmised leegiks, mis rahva iseteadvuse kiirelt lõkkele lõi. On väidetud, et tänu baltisakslastele jäid eestlased venestumise asemel läänekultuuri piiridesse. See on tõsi, kuid see oli ajalooline juhus, mitte teadlikult plaanitsetud seisund. Teisest küljest purunes Jakobsoni lihtsameelne lootus Vene riigivõimu heatahtlikkusele venestamisaja lainetes.

Saatuslik dualism — elada kahe suurvõimu varjus — on Eestile olnud omane kuni viimase ajani. Näiteks eelmise sajandi poliitiliste pihtide vahel olles arvasid ühed, et „sakslasi tuleb karta, aga venelastega oskame toime tulla”. Teised nägid ainsat pääsu Saksamaa võidus, teadmata aga, millised kavad sakslastel võidu korral oleksid Baltimaadega olnud. Nii tuleb Eestil olla jätkuvalt valvel. Eelkõige aga tuleb soovida, et rasketel aegadel oleks tarkust valida parim kompromiss — ilma omavaheliste, nõrgestavate tülideta.



 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus