Ma ei kirjuta Suurbritannia kuningannast, kuigi teema võiks veel huvi pakkuda. Elizabeth II külaskäiguga seotud pilte ja lugusid ilmus ajakirjanduses väga palju. Eestile oli see visiit kahtlemata tunnustuseks.

Samal ajal on lääne poolt tunda ka survet. Minu tähelepanu äratas esmaspäevases Postimehes avaldatud Loomingu peatoimetaja Mihkel Muti arvamuslugu holokausti eitamise keelamisest. Nimelt tulevat justiitsminister Rein Langi kinnitusel ka Eestis võtta seisukoht, kas muuta holokausti ja genotsiidi eitamine kriminaalkorras karistatavaks. Mihkel Mutt seda vajalikuks ei pea. Ma ei hakka tema lugu ümber kirjutama, vaid panen kirja sellest tekkinud uitmõtted.

Muu maailm ja Eesti

Juutide tagakiusamise ja hävitamise teema on hell kogu maailmas. Vana Testamendi rahvana on juudid kristlikes maades hästi tuntud ning nad on osanud ka ise end hästi nähtavaks ja tähtsaks teha. See, mida nendega Teise maailmasõja ajal tehti, oli muidugi väga hirmus.

Kas Eesti peaks holokausti eitamise kuriteoks kuulutama, see olenebki teatud määral muust maailmast. Kui näiteks kõik Euroopa Liidu riigid seda teevad, pole ka Eestil pääsu. Mihkel Mutt arvab, et kõik euroliidu riigid seda siiski ei tee.

Aga võib-olla peaks Eesti teistest usinam olema? Ma ei arva seda. Pealegi ei ole selline keeluseadus ainus võimalus ohvreid austada ja uusi kurjategijaid nende tegemistes takistada. Standardne lahendus võimaldaks küsimuse kiiresti kaelast ära saada, aga teiste formaalne järeleahvimine ei näita tõelist süvenemist probleemisse ega lugupidamist kannatanud rahva vastu.

Keeluseaduse mõju

Mihkel Mutt arvab, et keeluseadus võib holokausti eitajaid juurde tekitada, praegu olevat neid Eestis väga vähe. Eks keelatud vili ole alati magus olnud. Nendele, kes protestivad sellepärast, et protest on neil veres või selleks, et ennast avalikkuse tähelepanu keskpunkti seada, oleks niisugune keeld ajendiks tegutsema hakata.

Keelata plaanitsetakse mitte ainult holokausti eitamist, vaid genotsiidi eitamist üldiselt. Kas on juba kuskil olemas nimekiri, kus on kirjas kõik genotsiidijuhtumid aegade algusest peale? Kes vastutab, et nimekiri on täielik ja õige? Kas me ei anna seadusandjatele liiga palju tööd ette? Kas inimestele ei panda suukorvi pähe, sest mingist kaugest sündmusest rääkides võib teadmatusest kriminaalkurjategijaks saada?

Mihkel Muti arvates seab kurjategija ja õige inimese vahele piiri kihutustöö. Millegi arvamine ega isegi rumalusest väljaütlemine ei tohiks kedagi kurjategijaks teha. Nii ongi vist õige. Muidu hakkab keegi veel mõtteid lugema. Huvitavalt kirjutab Vana Testamendi Koguja: „Isegi mõttes ära sajata kuningat, ja oma magamiskambris ära sajata rikast, sest taeva lind viib hääle välja ja tiivuline teatab loost!”

Meil omalgi probleeme

Teise maailmasõja aegne juutidevastane genotsiid ei läinud Eestist mööda, kuigi selle teostajad meie pinnal olid enamikus võõramaalased. Ohvrite mälestuseks on palju sambaid püsti pandud ja miitinguid korraldatud. Minevikku peab mäletama, et omada tulevikku.

Ometi ei maksaks kõiki riike ja rahvaid ühise standardi alla pressida. Küllap eestlane mõistaks juudi valu, kui tal lastaks rahulikult ka oma rahva õnnetusi meenutada. Küüditamise õudused kipuvad noorte eestlaste jaoks arusaamatuks jääma, aga rahvusvahelise surve tõttu peame teiste rahvaste muredega tegelema.

Siit tulebki küsimus – kas tulevasse genotsiidijuhtumite nimekirja lähevad ka küüditamine ja Nõukogude Liidu poliitilised vangilaagrid? Kui holokausti ei tohi enam eitada, kas siis sulgetakse ka nende suud, kes räägivad Eesti vabatahtlikust liitumisest Nõukogude Liiduga?

Haigus ja viha

Karta on, et nii kaugele ei julgeta minna. Kui holokausti eitajaid on ehk mõni üksik, siis nõukogude aega „vabastavana” mäletajaid on suured võõrast keelt rääkivad rahvahulgad, kellele Eesti vabadus vastukarva.

Esimeste kohta ütleb Mihkel Mutt peene huumoriga: „Veendunud antisemiiti ei ole võimalik ümber kasvatada. Ta ei allu ravile. Aga kuni ta peab puhtust, oskab lihtsamaid töid teha ja saab üldse endaga hakkama, las ta olla. Seda nõuab meilt ligimesearmastus.”

Millal jõuame sinnani, et nõukogude võimu kuritegusid eitavad ainult mõned üksikud hullud?

Märkmed: