Eesti Põlevkivi – 90 aastat
Eestlased Eestis 13 Jun 2008 Ralf KallEWR
    Trüki   E-post   FB     
Veetsin osa aastatest 1993 ja 1994 vabatahtliku CESO konsultandina Ida-Viru Keskkonnaameti juures Jõhvis ülesandega uurida ja mõõta peamiselt Aidu põlevkivikarjääris toimuvaid lõhkamisi ning hinnata nendest tulenevate maavõngete mõju vahetus läheduses asuvatele elamutele. Lootuses, et mainitud töö oli väikeseks abiks tollases, aga tänaseks juba märgatavalt ajakohastunud olukorras, tutvustan allpool üht tähelepanuväärset raamatut Eesti põlevkivist – raamatut, mis on monumentaalseks infoallikaks ja inspiratsiooniks kõigile Eesti põlevkivitööstuse ajaloost ning fenomenaalsest arengust huvitatuile.

2007. a lõpul ilmus Tallinnas mahukas (761 lk) koguteos „90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis – tehnoloogia ja inimesed “, kirjastajaks OÜ Geo Trail KS.
Saatesõnas kirjeldab Arvi Toomik, üks üheksast toimetuskolleegiumi liikmest, ilmekalt Eesti põlevkivi tööstusliku tootmise algust: „Esimest korda arutas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus ametlikult põlevkivikaevanduste saatust 20. novembril 1918 (Saksa okupatsioonivõimu üleandmine Ajutisele Valitsusele oli toimunud päev varem). Otsustati, et kaubanduse- ja tööstusministeerium hindab ära Internatsionales Baukonsortiumi (Eestis kaevandamisõigust omanud Saksa riigifirma) kulud ja esitab Ajutisele Valitsusele eelarve kaevanduse käimapanemiseks Kohtlas. Sama päeva õhtul sõitis mäeinsener Märt Raud olukorraga kohapeal tutvuma. Raud tegi ettepaneku sakslaste käes oleva Pavandu karjääri ülevõtmiseks. Kaubanduse- ja tööstusministeerium andis 24. nov 1918 Rauale volituse edasiseks tegutsemiseks. Seda kuupäeva võib lugeda Eesti põlevkivitööstuse juriidiliseks alguseks…. Aasta lõpul vallutasid enamlased kaevandused 40-ks päevaks. 5. mail 1919 alustati Eesti riigi esimeses ettevõttes Pavandus uuesti töid 42 mehega.“

Enne seda toimus meie põlevkivi vallas juhuslikke vaatlusi ja teaduslikke katsetusi juba kaks sajandit tagasi. Loomulikult püüdsid praktilised inimesed kasutada põlevkivi oma majapidamistes. Paekalda lähedaste jõgede ning kraavide põhjast, aga ka piki raudteeliini Narvast Paldiskini oli kerge leida põlevkivi sisaldavate maapinna lähedaste paelademete tükke. Nii mõnigi kivi sattus tulle, kas karjapoisi lõkkesse või talupoja saunaahju, kus pruunid kivikillud põlesid mustaks. Põlevkivi kasutati kaminais, kolletes, ka mõisnike viinavabrikuis. August Wilhelm Hupel kirjutas 1777. a, et ühe väikese Eesti mõisa lähedal (Kukruse?) olla leitud „õlikivi“.

Simon Pallas märkis 1787. a, et uurija ja reisija A. J. Güldenstädt oli 1724. a avastanud Jõhvis kivi, mis hakkas põlema. Üheks tähtsamaks sündmuseks Jõhvile oli esimese apteegi avamine 1841. a. Kuna tol ajal olid apteekrid ka teadurid, tõi Jõhvi hilisem apteeker Juhanson oma koduõue Kukruselt koorma põlevaid kive, lootes nende omadusi uurida ja neid ka majapidamises kasutada. Jõhvi suur põlemine toimus 23. juunil 1868, ning hiljem kahtlustati, et tuli oli alguse saanud just apteekri hoovis asunud kivikoormast. Peterburi akadeemik J. G. Georgi tegi olulisi geoloogilisi ja keemilisi uuringuid Kohala mõisa lademeist. Temal õnnestus põlevkivist saada 40 % toorõli. Tartu ülikooli professor Carl Schmidt uuris 1870. a Kukruse lademete geoloogilisi omadusi. Kõik nende ja ka paljude hilisemate katsetuste ja kaardistamiste tulemused olid positiivsed, ning 16. novembril 1916 sai põlevkivi oma ametlikuks nimeks kukersiit Kukruse küla (Kuckersi mõisa) järgi.

Informatsioonirikaste teaduslike ja ajalooliste artiklite kõrval on eriti huvitav lugeda 18 autori meenutusi ja mälestusi Eesti põlevkivi kaevandamisest Eesti Vabariigi algaastaist tänapäevani, mida illustreerivad ajaloolised fotod.

Käesolevate ridade kirjutajale pakub erialast huvi artikkel lõhkamisest Aidu karjääris, nagu seda meenutab lõhkaja S. Dmitrijeva: „Enam kui 20 aastat tagasi olid lõhketööde maht ja tehnoloogia praegusest erinevad…. Laengu suurus puuraukudes kõikus vastavalt paekihi paksusele…. Keskmiselt kulus paepaugule 50 tonni ringis lõhkeainet.”

On arusaadav et sellistest paukudest tulenevate maavõngete mõju läheduses asuvatele hoonetele võis olla hädaohtlik. Kasutati Venemaal ja Ukrainas valmistatud lõhkeainet.Tänaseks on muidugi palju muutunud. Vajalik lõhkeaine kogus pärast Eesti taasiseseisvumist oli 20.000 tonni aastas. Ajakohased muudatused algasid 1997. a seoses emulgeeritud lõhkevahendeid valmistava moodsa tehase käikulaskmisega. Lõhkeaine valmistamise ja transpordiga tegeleb praegu firma Orica Eesti.
Sõjajärgse mäetööstuse ja edasise plaanimajandust teeniva toodangu käigus, kui toodangu maht kasvas mitmekordselt okupatsioonivõimu sunnil, ilmnesid teravalt ka keskkonnamõjud. Mäemeeste unistuseks oli karjäärides lõhkamise asemel purustada põlevkivikihti „kündmisega“, st buldooser-kobestite abil. Juba 1950-ndate lõpus tehti selleks katseid, kasutades buldooserina punaarmee tanki! Selgus, et vajati võimsamaid ja raskemaid masinaid, mida N. Liidus tollal veel ei olnud. Need tulid hiljem Läänest. Probleemid ilmnesid peamiselt põlevkivikarjäärides, kus suured alad metsa- ja põllumaad muutusid pärast kaevandamist „kivikõrbeks ja kuumaastikuks“. Loodi aluspõhi fosforiidisõjaks 1971-1989. Algasid maapinna tasandamised ja metsataimede istutamised. Tänapäeval on näha ilusat metsa karjääride rekultiveeritud aladel. Eestvedajaks on olnud Eesti Metsainstituut Tartus. Katsetati ka põllumajandusliku rekultiveerimisega. Mäetööde tegemiseks nii karjääris kui kaevanduses on vajalik alandada põhjavee taset. Selle saavutamiseks tuli välja pumbata suuri veehulki – ühe tonni põlevkivi tootmiseks 10-20 kuupmeetrit vett! Tulemuseks oli põhjavee taseme alanemine, vee kvaliteedi langus ja ümbruskonna kaevude kuivamine. Oli ka maapinna vajumise probleeme allmaa-kaevanduste kohal.

Eriti dramaatiliselt mõjusid aheraine põlengud. Need algasid 1960-ndate lõpul, eriti Sompas, Jõhvis ja Kukrusel. Kukruse põlengut kirjeldab mäeinsener Eino Tomberg: „Kukruse aherainemäe kõrgus on 41 m, maht 746.000 m3. Kõik need 1.4 mln tonni kive on paenoppijatest naiste kätest läbi käinud. Mägi süttis põlema ja tuli levis ka maa alla. Geoloogid peavad isesüttimise põhjuseks seda, et põlevkivis ja sellest välja nopitud paekivis leiduva püriidi oksüdeerumisel eralduv soojus süütas põlevkivi orgaanilise aine. Paekamakate vahelt tungib õhk kergesti läbi aherainemassi tulekoldesse. Mägi põles mitu aastat. Nüüd on see aga rekultiveeritud turismiobjekt – mäe külgedele puistati mulda ja külvati muru. Mäe harjalt immitseb siiski praegugi veel suitsu. Selliseid seesmiselt põlevaid aherainemägesid oli võimatu kustutada, ning tuli välja töötada uusi meetodeid puistangute rajamiseks.“

Keskkonnakaitse probleemid kerkisid üha enam päevakorda 1980-ndatel. Alustas tööd Keskkonnalaboratoorium, mille juhataja oli Arvi Toomik. Palju tuli tegelda maapinna lainelise seisundiga allmaakaevandatud aladel ning hüdrogeoloogiliste probleemidega. Toomik kirjeldab keskkonnamõjude ja põlevkivi praktilise tarbimise ning tootmismahu vahekordi järgmiselt: „Põlevkivi on toodetud 20. sajandi lõpuks ligi 0.9 miljardit tonni. Kaevandatud territoorium on kasvanud 430 ruutkilomeetrini. Aktiivseid varusid hinnatakse tänase seisuga 1.5 miljardile tonnile ja passiivseid 3.5 miljardile. Kui jätkata tänaste vajadustega 10-12 miljonit tonni aastas, siis jätkuks põlevkivi veel vähemalt sajaks aastaks. /…/ Prof. E. Reinsalu arvestuste järgi (1996), peaks aga tarbimise lõpp saabuma 2030. aasta paiku. Selleks ajaks peaks olema kasutusele võetud põlevkivile alternatiivne energeetika. Põlevkivi kaevandanud mehed on oma tööga andnud selleks piisavalt mõtlemise ja tegutsemise aega.“

Raamatu väljandmist toetasid AS Eesti Põlevkivi, Tallinna Tehnikaülikooli Mäeinstituut, Eesti Mäeselts, ja Keskkonnainvesteeringute Keskus. Toimetajaks Kalle Suuroja.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus