Eesti peab otsustama aatomienergia poolt või vastu
Eestlased Eestis 17 Mar 2006 Üllas Linder, ValgaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kas Eesti vajab aatomienergiat? Miks tahavad valitsus ja Eesti Energia osaleda Leedus asuva Ignalina aatomielektrijaama uuendamises? Kui siduvad on juba sõlmitud kokkulepped? Sarnaseid küsimusi võib järjest Eesti ajalehtedest lugeda.
Kõrgepingeliinid lähevad Eestist üle Läti piiri. Kummas suunas hakkab elekter neid mööda tulevikus liikuma?
 Foto: Üllas Linder - pics/2006/12767_1.jpg
Kõrgepingeliinid lähevad Eestist üle Läti piiri. Kummas suunas hakkab elekter neid mööda tulevikus liikuma? Foto: Üllas Linder

Eestis on neid, kes arvavad, et meie oma maal võiks olla mõni aatomielektrijaam. Nõukogude ajal taheti üks niisugune Võrtsjärve äärde ehitada, kuid selgus, et järves on liiga vähe vett jaama jahutussüsteemide jaoks.

Tshernobõli vari

Avariist Tshernobõli aatomijaamas on liiga vähe aega möödas selleks, et rahvas saaks selle unustada. Ilmselt seda haava aeg ei parandagi. Elektrijaama purunenud energiablokk vajab veel kaua pidevat hoolt, tontlik elaniketa linn ja saastunud maa nutavad taga sealt lahkunud inimesi. Kiiritada saanud inimeste vaevad võivad kesta põlvkondi.
Tshernobõlis käis avarii tagajärgi likvideerimas ka eestlasi. Paljudel neist on elu põhjalikult rikutud. Nende tervisehädad nõuavad nüüd meie riigilt raha. Ja vahet pole, kas need inimesed kannatavad kiiritusest või närvipingest tekkinud terviserikete käes.

Ignalinas on kaks reaktorit, mõlemad Tshernobõli tüüpi. Vanem on seisma pandud ja seda mitte tehniliste probleemide, vaid üldsuse surve tõttu. Tõsi, selle saab kolme päevaga jälle tööle panna. Uuem reaktor tuleb sulgeda kolme aasta pärast.
Jaama töötajate tulevik on tume. Nemad oleksid rõõmsad, kui Ignalinasse ehitataks uus ja ohutum jaam. Seda planeerides mõeldakse muidugi rohkem Leedu energiavajadusele kui praegustele töötajatele.

Ühineda Euroopa energiasüsteemiga

Eestil on oma põlevkivielektrijaamad. Nad on vanad, riigi ühes servas, saastavad loodust ja ükskord saab põlevkivi otsa. Praegu rahuldavad need jaamad Eesti elektrivajaduse. Leedul on oma elekter olemas kuni Ignalina jaama sulgemiseni ja Läti peab suure osa juba nüüd teistelt ostma.

Kõigi kolme Balti riigi elektrisüsteem on ühendatud Venemaa omaga juba nõukogude ajast peale. Suures süsteemis tagatakse elektri kvaliteet ja ühtlane varustamine. Kolmel väikesel riigil eraldi ja koos oleks seda raske kindlustada. Küll aga tasuks liituda läänepoolsete riikide elektrisüsteemidega.

Plaanis on ehitada elektrikaabel Eestist Soome. Seda kaablit juba tehakse ning varsti hakatakse seda maha ja vette panema. Leedu elektrivõrk tahetakse ühendada Poola ja Rootsi omadega. Nii väheneks Balti riikide sõltuvus Venemaast.
Energiatootmine on äri ja mitte heategevus. Venemaa tahab oma elektrit müüa. Ka nemad plaanitsevad kaabli ehitamist Soome. Läbi Balti riikide saaks Venemaa samuti ühenduse lääneriikidega. Seal kardetavatki juba odava Vene elektri tulekut. Vaja on rahvusvahelisi kokkuleppeid.

Milleks meile aatomienergia?

Roheliste surve pani Euroopas aatomielektrijaamade ehitamise juba ammu seisma ja mitmel maal on vastu võetud otsused olemasolevad jaamad sulgeda. Miks siis Balti riikidel teised mõtted on?
Olemasolevad kütused hakkavad igal pool lõpule lähenema või tuleb neid osta maadest, millega on poliitilisi probleeme. Tuulest, veest, biokütustest, päikesekiirgusest ja ei tea millest veel saaks küll elektrit toota, aga mitte nii palju, kui praegu vaja. Sellepärast vaadatakse juba mujalgi jälle aatomienergia poole. Ja Eesti kaalub, kas lüüa kaasa aatomielektrijaama ehitamisel Soomes või Leedus.

Kas ehitada Eesti põlevkivijaamad ümber kaasaja nõuetele vastavaks või investeerida naabrite aatomijaamadesse? Kas kaugelt elektri toomine on kasulik? Nende ja paljude teiste küsimuste lahendamisel on otsustavaks rahaline külg. Ka keskkonna kaitse on seotud rahaga.

Tahaks turvalist elu

Rahvas on muidugi ka rahast huvitatud. Tahetakse saada odavat elektrit ja samal ajal julgesti elada.
Eesti lähiümbruses on mitmeid aatomielektrijaamu – Soomes, Ignalinas, Venemaal Sosnovõi Boris. Kui mõnes neist peaks juhtuma Tshernobõli omaga võrreldav avarii, ei jää Eesti sellest kindlasti puutumata. Lihtsa inimese loogika on arusaadav – kui uusi aatomijaamu tõesti vaja on, siis olgu nad meist kaugemal.








 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus