25 aastat tagasi olin ma 18.
Olime paari klassivennaga samuti Toompeale tulnud ning kuigi meil ühtki relva käepärast polnud, olime kindlad, et küll kellelgi mõni malakas ikka leidub.
Rahvast oli palju ja lõppude lõpuks olid kõigil ju rusikad kah olemas, seega - probleemi ei paistnud mitte ühestki otsast.
Tegelikult oli kummalisel kombel fun ehk üks suur põnevuse ja action-i ootus, mis päädis teatava pettumusega, kui selgus, et tankid seekord ei tulegi. Kui pärale jõudis, et Paunvere-kombel mõisasakstega pusimine ära jääb, lonkisime linna poole tagasi. Ka seal oli rahulik ning kuna suitsud olid kah otsas, tuli koju tagasi minna.
Hirm jõudis kohale hiljem. Vist alles järgmisel või ülejärgmisel päeval. Et mis oleks tegelikult võinud juhtuda, kui tankid siiski Toompeale jõudnuks. Ja kui palju meie rusikatest ja malakatest sellisel juhul abi oleks olnud. Tollal sain esimest korda aru, kui kõrgelt kogu poliitika üle lihtsate inimeste peade käib ning kuidas see kõik reaalselt mu omaenese silme all sünnib.
Nii-öelda vabaks laulmisesse ma ei uskunud. Mis loeb poliitikutele mingi rahva laulmine - olgu kui üllas tahes? Mis loeb poliitikutele üldse rahvas?! Sellele kõigele mõtlemine tekitas pimedat õudust ning ainult tänu kaitsvale nooruse uljusele säilis toona elementaarne elurütm ühes vajaliku koguse une- ja ärkvelolekuajaga.
Umbes nädal pärast sündmusi hakkasin ma mõtlema veidi põhjalikumalt kõigele sellele, mis maisest elust irdub. Sest igasugused maapealsed põhjused tundusid kogu selle pöörase karusselli puhul naeruväärsed. Mõtlesin niimoodi siis ja mõtlen niimoodi täna.
Eestile aga soovin ma kogu südamest õnne tema kahe suurepärase ime puhul. Esimene oli vabaduspääsukena tiibu sirutav Isemajandav Eesti ning teine on lihtsalt üks suur ime - et see kaunis riik vaatamata poliitikute pidevale destruktiivsele tegevusele endiselt püsti püsib! Eesti on minu jaoks tugevuse, aga eelkõige sitkuse väärikas sümbol!
Risto Laur
