Tuuli Koch, reporter POSTIMEES

Õiguskantsler Allar Jõks andis riigikogule enam kui kaheksa kuud tagasi käsu luua kontrollorgan, et parteide rahastamist saaks jälgida. Nüüd kaebas Jõks saadikute tegematajätmise riigikohtusse.

Keskerakonna ajakirja Dirigent sirvides tõdes õiguskantsler Allar Jõks, et tal pole õigust uurida, kas end ajakirja tagakaanel reklaamiv AS Kohuke on selle eest parteile ka maksnud.

Õiguskantslerina olete riigikohtu poole pöördunud paaril korral. Kas praegune samm on juba meeleheitlik?

Ma ei tee õiguskantslerina meeleheitlikke samme. Teema ei ole uus, sest olen erakondade rahastamise kontrollimist kritiseerinud juba 2003. aastast. Kui seda demokraatia seisukohalt nii olulist küsimust ei lahendata, võin öelda, et minu järgmise aasta märtsis lõppev seitsmeaastane ametiaeg ei ole õnnestunud.

Teie sooviks oli, et eelnõu saaks vastu võetud juba enne märtsivalimisi. Seda ei juhtunud.

Ma hoiatasin maikuus, et kui enne valimisi seadust vastu ei võeta, läheb asi riigikohtusse. On pretsedenditu, et riigikogu ja valitsus on seadust toetanud, seega nii õiguskantslerile kui ka rahvale lubaduse andnud, aga seda ei täideta. Saadikud vastutavad valijate ees ja ma loodan, et valijad teevad väga kaalutletud otsuse ega anna oma häält nendele, kes ausaid valimisi kardavad.

Kummaline olukord – õiguskantsler peab pöörduma riigikohtu poole, et viimane määraks tähtaja, millal riigikogu oma töö rahvaesindajana ära tegema peab.

Varem ei ole nii juhtunud, et parlament õiguskantslerile antud lubadust ei täida. Väidetakse, et kaheksa kuud on liiga lühike aeg. Tasuks väga kriitiliselt vaadata, millised eelnõud on vastu võetud tunduvalt lühema aja jooksul. Näiteks loomult väga sensitiivne sõjahaudade seadus võeti vastu kiiresti. Ei häbenetud populismi, ärategemist ega selget häältekogumise eesmärki.

Võimuparteide huvi puudumine on seaduseelnõu torpedeerinud. Mida nad kardavad?

Ma ei taha venitamises süüdistada ühtegi erakonda, sest siis heidetakse mulle ette valimisvõitlusesse sekkumist. Aga mitmed parlamendierakonnad olid eelnõu menetlemisel väga passiivsed. Just nende erakondade reklaam laiutas silmatorkavalt tänavatel ja lokkab televisioonis.

Kas me saame üldse praegu Eestis aru, kes ja kui suurelt erakondasid rahastavad?

Mina ei saa, avalikkus ei saa. Kuid minu oponentide arvates on kõik hästi teada. Kelle kulul on välja antud valimistrükiseid? Miks linnaosavanem kasutab valimisreklaamiks varjatud annetusi? Skandaalid tulevad alati välja siis, kui valimised on läbi. Väita, et parteide rahastamises pole palju rikkumisi avastatud, on absurdne. See oleks sama kui kiidelda, et meil pole maksupettureid, olukorras, kus pole maksuametit.

Kas poliitiline korruptsioon on meie demokraatiale suureks ohuks?

See on suureks ohuks ja julgen öelda, et see on mitmete hädade põhjus. Kui erakondade rahastamine ei ole kontrolli all, siis tunnevad parteid end vabalt, arvates, et neile on kõik lubatud. Sellest kasvab omakorda välja nõrgalt arenenud kodanikuühiskond.

Avalikku arvamust ei võeta tihtipeale kuulda, sest otsused on kusagil mujal ja kellegi teise huvides juba ära tehtud. Kui rahastamist korda ei saa, siis ei jõua Eesti küll viie ausama ja demokraatlikuma riigi hulka.

Kui poliitikud teevad otsuseid rahastajate huve silmas pidades, siis võiks riik ju oma toetuse erakondadele kaotada. Riigi eelarvest toetatakse parteisid seepärast, et nad mängivad olulist rolli rahva poliitilise tahte kujunemisel.

See on väga mitmetahuline küsimus. Ei saa väita, et poliitikud valijate huve ei esinda. Erakondadele on põhiseadus andnud olulise rolli võimu teostamiseks üldistes huvides. See on rahva ja erakondade vaheline kokkulepe: erakonnad teostavad võimu ja valija riigieelarve kaudu rahastab neid.

Aga kokkulepe peab olema vastastikune. Erakonnad, kes riigieelarvest raha saavad, peavad lubama ka end kontrollida. Kui nad ei ole sellega nõus, siis tekib tõesti küsimus, kas riik peab rahastama erakondasid, kes ei taha ausa mängu reegleid järgida.

Sotsiaaldemokraadid esitasid teile läinud nädalal arupärimise, ajendatuna Keskerakonna masstiraažis postitatud ajakirjast Dirigent. Selle väljaandjaks on Keskerakond, tagakaanel laiutab aga K-kohukese reklaam. Kas näete teisigi sääraseid kahtlasi märke enne valimisi?

Praegu on veel vara öelda. Aga kui aprillis peavad erakonnad esitama valimiskampaania aruanded, siis hakkab imelikke asju juhtuma. Selgub, et mõne erakonna reklaamikampaania, mis asjatundjate hinnangul võiks maksta mõnikümmend miljonit, läks maksma näiteks 17,5 miljonit.

Arupärimine on väga hea näide sellest, et meil puudub asutus, kes peaks niisuguseid küsimusi lahendama.

Kas selge irvitamine seaduse üle teeb jõuetuks?

Ei tee jõuetuks. Tahan enne õiguskantsleri toolilt lahkumist probleemi lahendada. Kui näen, kui ülbelt ja hoolimatult Eesti demokraatlikku korda ja valijasse suhtutakse, annab see jõudu ning kohustab tegutsema.

Millele riigikohtus rõhute?

Minu arusaamist mööda on Eesti demokraatlik riik. Üritan riigikohtus tõestada, et erakondade rahastamise kontrollsüsteem peab olema tõhus ja sõltumatu.

Kas tunnistate, et riigikohtusse pöördumine on ajastatud teadlikult vahetult valimiseelsele ajale?

Jah. Need erakonnad ja poliitikud, kes on käitunud valelikult, peavad vastutama. Nad saavad vastutada ainult valija ees. Tahan kutsuda kõiki valijaid mõtlema, kellele nad võimu usaldavad. Kahjuks pean taas tõdema, et ka need riigikogu valimised ei tule ausad.

Kindlasti süüdistatakse teid valimistesse ja päevapoliitikasse sekkumises.

Õiguskantsler sekkub poliitikasse siis, kui poliitikat tehes tallatakse põhiseadusel. Küllo Arjakas ütles riigikogus õiguskantsleri ettepaneku arutlusel: «Kui kodanikud ei taha ülal pidada oma erakondi, siis nad riskivad võimalusega ülal pidada mõne teise riigi erakondi.»

Mina parafraseerin seda: «Kui Eesti riik ei taha kontrollida oma erakondi, siis riskib ta võimalusega, et tema erakondi hakkavad kontrollima mõne teise riigi erakonnad.»

Märkmed: