Raul Ranne, Eesti Ekspress
Lühendatult.
Taani Rahvuslikus Heliarhiivis Århusis asub seitsme luku taga hindamatu aare — metallist originaalmatriitsid Tallinnas 1939. aasta kevadsuvel salvestatud Eesti muusikaga.

Aastakümneid peeti neid sõjakeerises kadunuks. Nende väärtust on raske üle hinnata. Eriti midagi muud meil tollest ajast lihtsalt pole. Mis oli, see hävis märtsipommitamises 1944 ühes Estonia teatriga.

Pärast salvestuste ennistamist ja digitaliseerimist Eesti-Taani vahelise koostööprojekti raames otsustas Taani riik anda need väärtuslikud matriitsid Eesti riigile. Eesti ja Taani kultuuriministeeriumid leppisid kokku, et matriitside pidulik kojunaasmine toimub 29. aprillil.

Kolmekümnendate keskel oli seis Eesti muusika plaadistamisega enam kui nutune. “Viimase viie aasta jooksul pole plaaditööstused valmistanud enam mingisuguseid eesti plaate peale tantsutükkide ja lööklaulude. Ja needki pole eesti heliloojate loodud, vaid välismaisete autorite omad, ainult eestikeelsete sõnadega,” kirjutas ajakiri Raadio novembris 1935. Ringhäälingu fonoteegis oli siis vaid paarkümmend plaati Eesti muusikaga.

Möödus kolm ja pool aastat, aga olukord ei paranenud. Huvi välismaal Eesti muusika vastu kasvas, ent pakkuda polnud suurt midagi. “Need heliplaadistamised, millised seni on toimetanud mõningad firmad, on käsitanud just seda muusikat, millist ekslikult peetakse tema iseloomu tõttu rahvalikuks muusikaks, nagu “Viljandi paadimees” jne. Neil helindeil pole aga eesti muusikaga midagi ühist, kuna nende autorid on pea kõik välismaalased,” tõdes Raadioleht mais 1939.

Paar aastat varem, juunis 1937 oli jää siiski hakanud liikuma. Ringhäälingu saatekavakomitee tuli kokku ja arutas asja. Näib, et seesama välismaine vajadus andis otsustava tõuke. “Paljud välismaa ringhäälingud näiteks tahaksid meeleldi korraldada heliplaadikontserte eesti helitöist, eeskätt Vabariigi aastapäeva puhul, meil pole aga plaate anda, kuna heliplaaditööstused kunstiväärtuslikke plaate nende vähese mineku tõttu ei valmista,” vahendas ajakiri Raadio. Raadio teatas ka, et heliplaate kavatsetakse teha ja selle ettevalmistamiseks otsustati luua komisjon.

Maikuuks 1938 oli jõutud nii kaugele, et koostatud oli esialge nimestik plaadistatavatest helitöödest. Neid oli kokku 116. Muusikateadlase Ilvi Rauna andmetel oli üks ettevõtmise vedajaid Riigi Ringhäälingu saatekava juht Hanno Kompus. Sama aasta novembris saatis ta Riiklikule Propaganda Talitusele juba palju põhjalikuma ülevaate. Selle järgi pidi valmima umbes 100 teosest 80 kahepoolset heliplaati: 40 25sentimeetrise ja 40 30sentimeetrise läbimõõduga. Valiku tegid helilooja Juhan Aavik ning dirigendid August Topman, Raimund Kull ja Olav Roots.

Selleks ajaks olid peetud ka läbirääkimised tuntud Inglise firmaga His Master’s Voice. Riigi Ringhääling kohustus võimaldama salvestamiseks vajalikud tingimused ja tellima igast plaadist sada eksemplari. Samuti katma firma heliinseneri ülalpidamise- ja reisikulud ning aparaatide ja vahaplaatide transpordikulud. Plaadistamisleping sõlmiti märtsis 1939.

Ettevõtmine polnud odav. Eelarve järgi olid transpordikulud ja helitehniku tasu 1000 krooni, autorite ja esinejate honorarid 5800 krooni, valmisplaatide maksumus 15 200 krooni — kulud seega kokku 22 000 krooni. Kompus teatas Propaganda Talituse üldala juhatajale Kaul Kadakule, et seda summat pole ringhäälingul üksi võimalik investeerida ning küsis, kas talitus ei saaks rahastamises osaleda. Hämmastav küll, aga vastus oli eitav. Samas rahastati näiteks marsilaulude toimkonda ja isamaaliste massilaulude võistlust.

Loe pikemalt Eesti Ekspressist

Märkmed: