See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/eesti-miks-meie-riik-ei-oska-patriotismi-aratada-delfi/article24228
Eesti: Miks meie riik ei oska patriotismi äratada? DELFI
20 Jun 2009 EWR Online
Kiri, Krista V, www.DELFI.ee

Kui ma vaatan Hollywoodi filme, siis hämmastab mind alati, kuidas seal juba väikesed lapsed, parem käsi südamel, kõva häälega hümni laulavad. Rääkimata sellest, et igal teisel majal ja autol lehvib USA lipp. Kohe näha, et inimesed on uhked oma riigi üle.

Isegi kui see on niimoodi ainult filmis, näitab see siiski, et riigi tasandil tehakse kõik mis võimalik, et rahvast oma maad armastama panna. Politseinikud ja tuletõrjujad on seal kangelased ning neile püstitatakse ausambaid, meil aga on politseinik see viimane, kelle käest kodanik abi paluma läheb, sest kinnistunud on arvamus, et politseinik on loll ja temast niikuinii kasu ei ole.

Samal ajal tehakse Eestis kõik, et me jumala pärast oma riigi üle rõõmu ei tunneks. Kui kusagil avalikul üritusel peaks hümni lauldama, kostub ainult vaikne pomin ja pärast esimest sammu ei kuule sedagi, sest kellelgi pole sõnad peas. Isegi koolilapsed, kel mälu värske, ei tea hümni sõnu ning ei oska kaasa laulda. Lipupäevadel võib majadel lehvivaid lippe ühe käe sõrmedel üles lugeda, sõjaväest kõrvalehiilimine on normiks saamas ja patriotismi peetakse naeruväärseks.

Vaatasin kaitseministeeriumi reklaamfilmi vabaduseristist ja vabadusesambast. Kuigi olen kergesti härduv inimene ja silmad on nö märja koha peal, ei liigutanud mind seda klippi vaadates mitte miski. Hoopis igav hakkas. Kuhu jäid suured tunded, võimsad kaadrid, küsin ma? Kui juba patriootlik eestlane ei suutnud sellist filmi lõpuni vaadata, siis ei usu ma, et mõni välismaalane seda vaadata tahab. Kaitseministeeriumi asemel võiks meil parem väike propagandaministeerium olla.

Vaadake või Venemaad, Suurest Isamaasõjast on üle 60 aasta möödas, aga rahvas on selle üle ikka veel uhke. Mille üle eestlased uhked on ja mis on see, mida me oma ajaloost rõhutame? 700-aastast orjapõlve ja meie riigi väiksust ning seda, et keegi meid ei mõista. Kus on meie riigi reklaamiagendid, kes kõigepealt meie oma kodanikele uhkust riigi üle süstiksid? Kui me ise oma riigi ja maa üle uhkust ei tunne, kuidas saavad siis teised meid austada?
Märkmed: