Eesti meeste valikud 1941–1944 SIRP
Arvamus 06 Nov 2007 EWR
    Trüki   E-post   FB     
Jaak Valge

Ilmunud: reede, 02 november 2007

Suurima panuse II maailmasõja võitlustes Eesti riigi ja rahva eest andsid eesti mehed Saksa vormis. Teisiti ei saanudki see olla.

1939. aasta sügisel jäid Baltimaad Moskva mõjusfääri ja välispoliitilisse isolatsiooni. Piirile koondatud lahinguvalmis vägede toel surus NSV Liit Eestile peale nn vastastikuse abistamise lepingu, mis andis talle õiguse tuua Eestisse loodavatesse sõjaväebaasidesse 25 000 Nõukogude sõdurit. Eestil oli tollal teenistuses pisut üle 15 000 mehe. 1940. aasta juunis, kui algas N Liidu otsene agressioon, oli riik Punaarmee poolt ümber piiratud. Kujunenud olukorras alistus valitsus sõjalise vastupanuta ning riik hõivati piiri tagant ja baasidest tulnud rohkem kui
100 000 punaarmeelase poolt.

Pole kahtlust, et Eesti riigil 1939. aasta sügisel enam suurt valida polnud. Kuid see ei tähenda nõustumist Rein Ruutsooga, kes väidab, et tänaseks enam ei vaielda: sõjalises plaanis oleks vastuhakk lõppenud kiire ja verise kaotusega. Vaieldakse – ja kuidas veel! Tõepoolest, sõda N Liidu vastu ei olnud võimalik võita liitlasteta, ent vaevalt oleks kaotus olnud kiire. Eesti tugevateks külgedeks olid kaitsetahe, hea väljaõppega regulaararmee ja käsirelvadega hästi varustatud Kaitseliit ning sissisõjaks sobiv maastik. Partisanisõda oleks saanud pidada aastakümneid, mida tõestas hiljem üheselt ka metsavendade võitlus. Ka väide, et Eesti rahva kaotused oleksid sõjalise vastupanu korral olnud tohutu suured, on puhtakujuline spekulatsioon. Me ei saa kunagi teada, kuidas Kremli diktaator oleks Eesti vastupanule reageerinud. Võib-olla hoopis respektiga? Ning paljud sõjaajaloolased tunnistavad reeglipärasust, et alistumisel on kaotused alati suuremad kui sõdides.

Kas Eesti saatuses II maailmasõja ajal oleks midagi muutunud, kui 1934. aastal riigipöördega võimu haaranud Pätsi-Laidoneri režiimi asemel oleks seaduslikel valimistel kas üksi või koalitsioonis tulnud võimule vabadussõjalased? On alust arvata, et nemad kui nooremad, dünaamilisemad ja patriootlikumad oleksid teadvustanud N Liidu ohtu selgemalt kui inertsevõitu Pätsi režiimi juhtpoliitikud ja ajanud ka aktiivsemat välis- ja kaitsepoliitikat. Kas ja mida see muutnud oleks, ei ole võimalik öelda. Niisiis pärast 1940. aasta juunipööret desarmeeriti Eesti armeeüksused ja senine kõrgem väejuhatus kõrvaldati ametist. Eesti sõjavägi korraldati ümber Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks, paljud vanemohvitserid represseeriti. Tsiviilelanikkonna vastu rakendati terrorit, mis tipnes 1941. aasta küüditamisega 14. – 16. juunil, mil Siberisse deporteeriti ligikaudu 10 000 isikut.



Valik: metsavendlus 1941

Kui algas sõda N Liidu ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa, kus koondusid endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu liikmete juhitud partisanisalkadesse. See oli loomulik vastureaktsioon bolševike terrorile. Pigem oleks olnud üsna kummaline, kui eesti mees ei oleks nüüd võidelnud. Osa meestest oli metsas ka lihtsalt Nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks, kuid aktiivseid metsavendi oli sõjaajaloolase Tiit Noormetsa hinnangul umbes 12 000. Mitmel pool riigis võtsid sissid võimu enda kätte enne Saksa vägede saabumist. Tartus kaitses tuhatkond eesti meest Tartu linna partisanide Pataljonist üheksa või kümne kilomeetri pikkust rindejoont mitme Nõukogude diviisi vastu. Suvesõja (mis kestis läänesaartel sügiseni) lõpul oli vastupanu koordineerimiseks loodud üle-eestilise relvaorganisatsiooniga Omakaitse liitunud eri hinnangutel 25 000 kuni 40 000 meest.

Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Kahtlemata oli see võitlus Eesti eest, kuigi soveti terrorile reageerides juhindus suur osa mehi ka isiklikust kättemaksust. Sellega, aga ilmselt ka 1939/40. aasta alandavast alistumisest jäänud kompleksiga on ehk põhjendatud ka arveteõiendamised 1941. aasta sügisel. Tuletagem teatava analoogina meelde tšehhide korraldatud „põrgut” 1945. aasta mais, nood võisid SS-mundris mehi näha samuti kui eestlased 1941. aastal hävituspataljonlasi ja Nõukogude aktiviste. Kuid kõik see ei muuda järeldust, et Suvesõjas osalenute võitlus oli võitlus Eesti eest. Metsavennad takistasid Nõukogude hävituspataljonidel põletada ning purustada, hoidsid ära osa eesti meeste mobiliseerimise Punaarmeesse ning taastasid Eesti meeste maine ja eneseusalduse pärast 1940. aasta alistumist.



Valik: Punaarmee 1941–1944

Mõni päev pärast sõja algust alustasid sovetid Eestis oma tagala julgestamiseks ja „põletatud maa” taktika rakendamiseks nn hävituspataljonide loomist. Neisse kuulus arvatavalt 3000–5000 Eesti meest, kellest osa olid ideelised kommunistid. Augustis 1941 moodustati hävituspataljonidest Eesti kütipolk, mis hävis septembris Tallinna all peetud lahingutes, ning Narva kütipolk, mille riismed taandusid Venemaale.

Põhja-Eestis õnnestus Nõukogude okupatsioonirežiimil läbi viia sundmobilisatsioon ning viia Venemaale ligi 33 000 meest. Nende hulgas oli kindlasti natsi- ja saksavastaseid, kuid suurem osa meestest allus mobilisatsioonikäsule hirmust. On väidetud ka, et osa mobiliseerituist läks punaväkke lootuses relvad saada, et need hiljem Eesti iseseisvuse teenistusse pöörata. Lubatagu arvata, et väga palju selliseid ei olnud. Ebausaldusväärseks peetud eestlased saadeti esialgu Põhja-Venemaale tööpataljonidesse, kus mõne kuuga suri neist ligi kolmandik raske töö ja nälja kätte.

Eesti Vabariigi sõjaväe baasil moodustatud Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 7000 eestlast, viidi juuli alguses Eestist välja (seejuures õnnestus Noormetsa hinnangul rohkem kui 1000 mehel Eestisse jääda) ja saadeti lahingusse Wehrmacht’i vastu. Taandumislahingutes sai mõnisada eestlast surma, kuid ligi 5000 meest läks sakslaste poole üle või langes nende kätte vangi.

Detsembris 1941 hakati N Liidus moodustama Eesti rahvusväeosi, kuhu koondati 27 000 meest, neist 90% eestlased, sh Venemaa eestlased. 8. Eesti laskurkorpus osales 1942/43. aasta vahetusel vihastes võitlustes Velikije Lukis sissepiiratud Saksa garnisoni ründamisel. Korpus kaotas hukkunute, haavatute ja üleläinutena ligi pool oma algkoosseisust ning saadeti tagalasse. Korpuse suurtükivägi osales 1944. aastal Nõukogude armee Narva operatsioonis, tulistades kaitsel oleva Eesti diviisi positsioone. Sinimägedes eestlaste vastu rünnakule läinud sõjamasinate seas olid ka 8. Eesti laskurkorpuse 45. ja 221. polgu venelastest meeskondadega tankid, mis kandsid kirja „Nõukogude Eesti eest!” ja „Stalini suure asja eest” ning mida eestlastest tankikütid sihikule võtmisel võimalusel teistele tankidele eelistasid. 45. tankipolgu roodukomandöri Belkini mälestuste kohaselt tuli tal tankipark nädala jooksul kolm korda välja vahetada. Sinimägedes olid ründajate kaotused üldse erakordselt suured: Mart Laari kaudsete arvutuste järgi võidi rivist välja lüüa kuni 170 000 meest, neist võis langenuid olla 35 000. Isegi kui need arvud on liialdatud, on selge, et Eesti laskurkorpuse jalaväel vedas, et teda põrgukatlasse ei saadetud.

Kogu korpus toodi rindele tagasi alles 1944. aasta septembris, kui rinne Eestis oli läbi murtud. Taanduva vastase kottivõtmiseks saatis korpus välja polkovnik Nikolai Trankmanni eelsalga, kuhu kuulus üle 40 soomusmasina ja ohtralt jala- ja suurtükiväge. See tõkestas 20. septembril Avinurmes tee Krivasoo alt taganevatele piirikaitserügementidele, kelle liikumist aeglustasid tuhanded kodust põgenenud tsiviilelanikud. Kuna taganejatel lõppes laskemoon, murdsid Nõukogude tankid kaitsest läbi, keerasid Avinurme-Tudulinna teele ning sõitsid üle lahingu lõppu ootavate põgenike kolonnist. Tapeti ka Avinurme kirikusse paigutatud haavatud. Hiljem osales korpus veel lahingutes Porkunis, Tehumardil ja Sõrves, 1945. aastal Kuramaal sakslaste-lätlaste vastu. Kui palju 33 000 1941. aastal mobiliseeritust ellu jäi, ei ole teada, tõenäoliselt mitte üle kolmandiku.

Pole kahtlust, et hävituspataljonlaste tegevus oli Eesti riigi ja rahva vastane. Mobiliseeritute tegevuse tulemusi on muidugi raskem hinnata. Kui soovida positiivset näha, siis tõenäoliselt pääses Tallinna elanikkond 1944. aasta septembris suuremast terrorist, sest linna hõivas just Eesti korpus, aga mitte mõni Vene väeosa. Venelastest punaarmeelaste patriotismi ning ohvrimeelsust Sinimägedes ning muudes Eesti pinnal peetud lahingutes on võimalik ja tulebki tunnustada, kuna nemad võitlesid oma kodumaa eest ja värvides. Eestlastest punaarmeelaste puhul ei saa see kõne alla tulla, juhul kui peame selleks kodumaaks ikka Eestit, mitte Venemaad või Nõukogude Liitu. Üht silma kinni pigistades võime neid mehi ehk pidada nõukogude võimu ohvriteks.



Valik: Saksa sõjavägi 1941–1944

Nagu Ants Oras on märkinud, pole ükski rahvas maailmas oma rahvusliku traditsiooni poolest nii sügavalt saksavastane kui lätlased ja eestlased. Kui sovetid oleksid kinni pidanud mittekallaletungilepingust, siis oleks neil olnud neid tundeid – lisaks 1930. aastate teisel poolel kujunenud natsivastasust – kerge ära kasutada ning nad oleksid Hitleri-vastases sõjas saanud truu liitlase. Pidagem meeles ka seda, et II maailmasõja alguses oli ainult üks suurriik, just nimelt Hitleri-Saksamaa, tunnustanud de iure Baltimaade liitmist N Liiduga. Nii oli eestlastel 1941. aasta alguseks veel enam põhjust natsi-Saksamaad vihata.

Kuid kui Molotov teatas 1941. aasta 22. juunil sakslaste rünnakust N Liidule, tundis valdav osa eestlasi kõike muud kui kaastunnet. Veel enam – mäletades värskelt nõukogude võimu repressioonipoliitikat, tervitasid paljud eestlased Saksa rindeüksusi vabastajatena. Ants Laretei kirjeldab sakslaste jõudmist Pärnusse järgmiselt: „Kalevis juubeldab rahvas, lehvivad sini-must-valged. Üle tänava postkontori ees rebib sakslane üllatunud miilitsal mütsi eest viisnurga, tõmbab tal kabuurist nagaani ja pakub seda kõikjale jõudvatele poisikluttidele. Värske revolvri omanik sihib miilitsat, sakslane haarab poisilt relva ja seda keelavalt raputades lausub: „Nein, nein, nicht schiessen, zu jung”. Miilits aga longib veel rumalama ilmega nagu kuutõbine kesklinna poole.”
Tuhanded mehed astusid esimese hooga politseisse või Saksa väejuhatuse loodud ida- ja politseipataljonidesse. Viimaseid kasutati itta nihkunud rinde tagalajulgestuses, partisanidevastases võitluses ja ajapikku aina enam ka rindel. Ida- ja politseipataljonides võitles kokku üle 10 000 mehe. Mälestustest paistab, et väga paljude nende meeste lähedasi olid kommunistid esimese punase aasta jooksul represseerinud. Paljud läksid võitlusse, et hoida ära Venemaa kallaletung Eestile. Pole välistatud, et mõningatele tundus ligitõmbav ka natsiideoloogia. Aga Saksa munder pandi selga ka teistel, kättemaksuhimust või ideoloogilistest kaalutlustest erinevatel põhjustel, kas seiklushimust või seepärast, et pärast aasta vältavat vabatahtliku lepingut ülikooli õppima saada. Need üksused viidi hiljem järk-järgult Relva-SSi koosseisu, kuna Saksa seadused keelasid mittesakslaste teenimise Wehrmacht’is. See oli ka hiljem peaaegu kõigi eesti ja üldse muudest rahvustest üksuste SSile allutamise peapõhjuseks. Mõningaid neid üksusi on süüdistatud sõjakuritegudes, osa ilmselt ülekohtuselt, osa ilmselt ka asja eest. Sõda Venemaal oli äärmiselt julm mõlemalt poolt.

Peagi aga tõi jäik okupatsioonirežiim, Eesti omariikluse mittetunnustamine Kolmanda Reich’i poolt ja Saksa tagalavõimude juhtimisel läbi viidud nõiajaht kommunistidele, nende poolehoidjatele ja juutidele kaasa eestlaste suhtumise muutumise. Kuid valida oli vähe. Ants Oras kirjeldab tundeid, mida saadi inglaste raadiosaateid kuulates: „...Meie maa paistis olevat unustatud ja meie kannatused jäänud tähelepanuta... Nõukogude Liit oli nüüd sangar ja märter, kuid meie, kes me olime nüüd samuti sattunud sakslastele jalgu, ei paistnud enam üldse olemas olevat.... Olime masendunud sellest, et lääneriigid näisid täiesti ükskõikselt suhtuvat.” See suhtumine asetub veelgi küünilisemasse valgusesse siis, kui meenutame, kuidas lääneriikide propaganda külma sõja alates eesti mehi metsa jääma õhutas, kavatsemata tegelikult neile appi tulla.

1942. aasta augustis kuulutati Saksa võimude poolt välja Eesti leegioni asutamine ning hiljem mõnede aastakäikude meeste sundmobilisatsioon. Meestele pakuti valikut Saksa rindeväeosade ja tööteenistuse vahel rindevööndis või Saksamaal. Mobilisatsiooni tööteenistusse teostas Saksa tööamet, sest tööle võis panna ka okupeeritud maade elanikke. Harri Rent kirjeldab valikuvõimalusi nii: „Samas tänaval seisis üks leegionär ja kui me oma poistekambaga hakkasime uksest sisse minema, küsis ta meie käest: „Kuhu nüüd?”. Vastasime: Teadagi kuhu, teisele korrusele, komisjoni.” „Kas olete lollid või? Lähete sakslastele kraavi kaevama!”. „Ei tea, mida me siis peame tegema, näed ju isegi, igal mehel on kutse peos.” Selle kutsega pühkige perset ja kui te õiged mehed olete, siis tulge leegioni. Leegion vabastab teid kõikidest teistest kohustustest. Leegionis on saksa sõjaväe parim varustus ja relvastus. Leegionis oled ikka härra. Mitte sina ei kaeva kraavi, vaid hoopis Wehrmachti rott kaevab sulle kaeviku valmis. Ja kui te sinna ülesse lähete, ega te siis sellepärast veel rindest pääse. Paberi peal on küll kirjas, et teid ei tohi lähemal kui 25 kilomeetrit rindest rakendada, aga usu sa seda, vahe on ainult selles, et sina lähed rindele labidaga, leegionär aga kuulipildujaga... Mõeldud, tehtud, ja nii panimegi oma nimed kirja „Eesti SS Leegioni” ja kohe päris vabatahtlikult.” Loodavat Eesti leegioni lubati rakendada Eesti piiride kaitseks. Kuid leegionäridest moodustatud pataljon „Narva” saadeti 1943. aasta suvel rasketesse tõrjelahingutesse Izjumi linna lähedal. Pataljon paistis positiivselt silma oma võitlusvõime ja -tahte poolest, kandes ka ränki kaotusi. 1944. aasta alguses oli leegionäre 11 000.

1944. aasta alguses purustasid Nõukogude väed Leningradi piiranud Saksa armeegrupi „Nord”. Eesti oli peaaegu kaitseta, siia taganenud Saksa väeosasid jahtiv Punaarmee tungis juba veebruari alul mitmes kohas üle Narva jõe. Et Eesti ja Läti kaitsmiseks jõude nappis, kuulutati okupatsiooniorgani Eesti Omavalitsuse poolt 31. jaanuaril 1944 välja üldmobilisatsioon Saksa armeesse. Erinevalt varasematest väkkekutsetest asusid Eesti rahvuslikud ringkonnad eesotsas Eesti viimase peaministri Jüri Uluotsaga nüüd mobilisatsiooni toetama: loodeti, et eestlastest koosnevate vägede toel avaneb võimalus iseseisvuse taastamiseks. Peamine oli loomulikult tahe end N Liidu okupatsioonirežiimi vastu kaitsta. Nõukogude propaganda toetas oma ähvardustega verise arveteõienduse kartusi. Tundub isegi naljakas, kuid Saksa kaitsepolitsei ülem Martin Sandberger soovitas eravestluses eestlastel kuulata Moskva raadiot.

Samuti lootsid eestlased, et Lääs võtab Balti riikide heaks ikkagi midagi ette – oli ju 1941. aasta 14. augustil sõlmitud USA-Briti Atlandi hartaga deklareeritud, et kõikide sõja käigus sõltumatuse kaotanud rahvaste iseseisvus taastatakse. Selleks puhuks näis relvi kandvate eesti üksuste olemasolu olevat igal juhul kasulik ja mõistlik. Mobilisatsioon õnnestus, kokkutulnutest võeti teenistusse koos järelvõttudega üle 40 000 mehe, kellest formeeriti seitse piirikaitserügementi ja rida väiksemaid väeosi. Eestisse toodi rutuga ka teistes rindelõikudes võidelnud eesti üksused. Punaarmee pealetung peatati Eesti piiridel kaheksaks kuuks. Sinimägedes toimunud lahingud, kus osalesid parimad eestlastest koosnevad väeosad, olid veriseimad, mida kunagi Eesti pinnal peetud. Augusti alguses oli Punaarmee ülekaal raskerelvade ja isikkoosseisu osas mitmekordne. Kuid ka Punaarmee kaotused olid tõenäoliselt kümme või rohkem korda suuremad kui nende vastas olnud Saksa mundris eestlaste, sakslaste ja teiste väel. Olukorra järsu halvenemise tõttu idarinde teistes lõikudes otsustas Saksa ülemjuhatus siiski väed Eestist välja tõmmata. Taganemine algas 17. septembril. Vangi langes 3000–4000 Saksa armees teeninud eestlast.

Mida tõi Saksa väes teeninud eestlaste tegevus kaasa Eestile ja neile endile? Kas Sinimägede lahingu näol oli tegemist tõesti ainult Hitleri kaotatud sõja ühe rinde hoidmisega, mis nõudis asjatult tuhandeid Eesti meeste elusid, nagu väidab Rein Ruutsoo?

Kui kasutada Vello Salo sõnu, siis oli neil meestel ehk tõepoolest vale munder, aga vaenlane oli küll õige. Need mehed võitlesid bolševike vastu, kellelt midagi head oodata ei olnud. Oma vanemate, naiste ja laste ning selle eest, et anda Eestile veel üks võimalus Saksamaa taganemise ja Venemaa rünnaku vahel, mille realiseerumisvõimalus näis tollal olemas olevat. Võitlused Sinimägedes aitasid pidada rinnet, mille tulemusena sai osa Eesti inimestest siirduda eksiili, hoida seal poole sajandi vältel üleval küsimust Eesti okupeeritusest ja pakkuda võimast alternatiivi sovetiaegse Eesti kultuuritoodangule. Sinimägede võitlustest räägiti okupatsiooniaastail uhkeid legende. Ehk teisisõnu: eesti meeste võitlus Sinimägedes aitas eestlastel okupatsiooniaastatel venestumisest hoiduda ning Eesti riigil taas iseseisvuda.



Valik: Soome armee 1940–1944

Juba alates nn baaside ajastust oli alanud noorte eesti meeste salaja Soome minek. Augustist 1940, mil Eesti inkorporeeriti N Liitu, hakkas eestlaste arv Soomes kasvama. Sõja puhkemise järel Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel ning Soome sõttaastumisega Saksamaa poolel kujunes olukord, mil oli võimalik ka neil, kes ei tahtnud kanda Saksa mundrit, võidelda aktiivselt sovettide vastu.

Uuesti hakkas eesti noormeeste siirdumine Soome hoogu võtma 1942. aastal. Soomepoiss Ilmar Sulg on ühes oma erakirjas märkinud: „Kui sakslased leiutasid oma propaganda-lööklause – „ei ole tähtis, kus kommunismi vastu võideldakse – oluline on üksnes, et võideldakse” ... selleks, et põhjendada eesti rahvusväeosade killustatust – „...siis teatav osa iseseisvalt mõtlevaist ja otsustavaist noortest... purjetasid üle lahe, et astuda vabatahtlikena veel vabana ja iseseisvana võitleva vennasrahva ridadesse.” Ideoloogiliselt esindasid Soome saabunud üsna kirjut pilti. Oli neid, kes ilma igasuguse ideoloogiata ainult Saksa mobilisatsiooni eest põgenesid. Aga kahtlemata oli ka neid, kes selle teekonna ette võtsid kindla tegevusprogrammiga – et valmistada ennast ette võitluseks iseseisva Eesti eest okupantide vastu, olgu need siis venelased või sakslased, kommunistid või natsid.

Pärast Saksa sundmobilisatsiooni väljakuulutamist Eestis sagenes Soome minek. Eestlastest loodi Soome armees omaette väeosa, 200. jalaväerügement. Kokku teenis Soome vägedes ligi 3400 eestlast. 1944. aasta 2. augustil otsustas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee rügemendi Eestisse kutsuda. Lõviosa eestlastest, kokku 1800 meest, tuligi 1944. aasta augustis kodumaale tagasi. Rahvas võttis koju tulnud soomepoisid suure vaimustusega vastu. Eestis killustasid sakslased rügemendi, paigutades selle teise pataljoni Kehra õppelaagrisse. Rügemendi lahingukogemusega esimese pataljoni kuulunud mehed osalesid Eesti kaitselahinguis.

Sõjalises mõttes oli soomepoiste panus siiski napp. Kuid mitte rahvuspsühholoogilises mõttes. Soomepoiste tagasitulek Eestisse demonstreeris eestlaste tahet kaitsta end ka lootusetus olukorras. Teistes tingimustes oleksid nad võinud Eestile poliitiliselt väga vajalikuks osutuda.



II maailmasõja pinged ei ole aja möödudes oma kirglikkust kaotanud. Võitjad pole kaotaja suhtes mõistvamaks ja iseenda suhtes objektiivsemaks muutunud, nagu võiks eeldada, vaid vastupidi. Miks, pole selle artikli teema. Kuid oma osa selles on asjaolul, et Nõukogude Liidu ajal venelastele sisendatud müüt neist kui maailma progressi lipukandjatest varises kokku ning Venemaa juhtkond on saanud sellest edasi arendada ainult üht osa. See-eest väga jõuliselt. Sisendades venelastele enesemääratlust, mille põhialuseks on nende kui Euroopa ja maailma tohutute ohvrite hinnaga fašismist päästjate kuvand, mis annab indulgentsi kõigi muude tegude õigustamiseks. Siseriiklikult on see neil õnnestunud. Ja õnnestunud ka valdavalt Venemaa meediavälja mõjualuse Eesti immigrantrahvastikuga.

Eesti meeste valiku määras peamiselt nõukogude võim ise. Seda võimu oli aasta jooksul kogetud, ning kes selle võimu olemuses ikkagi veel kahtles, võis kuulata Moskva raadiot või vaadata punakotkaste purustatud Eesti linnu. On mõistetav, et mehed, kel rahvuslikku meelt ja vähegi mehisust oli, oleksid võidelnud sovettide vastu koos ükskõik kellega, olgu need siis vene valgekaartlased, tšetšeeni terroristid, mongoli-tatari hordid või Napoleoni suurarmee. Tavaline eesti mees polnud kursis ka natsiideoloogiaga ega teadnud juutide hävitamise ulatusest. Küll aga teati bolševike hirmutegude kõrval ka lääneliitlaste terrorirünnakutest Saksa linnade tsiviilelanike vastu.

Niisiis andsid suurima panuse II maailmasõja võitlustes Eesti riigi ja rahva eest eesti mehed Saksa vormis. Teisiti ei saanudki see olla. Väide, et Sinimägede lahingus kaitsesid eestlased Hitleri kaotatud sõja üht rinnet, nagu on väljendanud Ruutsoo, on tänase Venemaa vaatepunkt, sest eitab eestlaste õigust oma rahvast kaitsta ning iseseisvaid huvisid omada. Sama loogika alusel tuli Eesti Vabadussõda objektiivselt „suures narratiivis” kasuks Hitleri-Saksamaale, sest kui N Liit oleks juba 1930. aastate alguses omanud Eesti-nimelist maalappi, oleks see talle andnud soodsama strateegilise lähteolukorra vastasseisus natsidega.

Tänases propagandasõjas ei anna Eestile relvi oma mineviku mahasalgamine või sellega manipuleerimine. Argumendid, mis toodi omal ajal natsivastase Eesti juhtkonna poolt Saksa väkke mineku kasuks, on jõulisemad ning täpsemad konstrukt­sioonidest, mida suudame kaasajal välja kavaldada. Johannes Klesment kirjutas 1943. aasta suvel Eesti välisesindajatele: „Võitlus bolševismi vastu on eesti rahva ajalooline paratamatus, vaatamata sellele, et bolševism ajutiselt anglosakside liitlane on... Meie arvates on seda anglosaksidele kui auväärsele ja väärikale rahvale võimalik selgeks teha ja me arvame, nad suhtuksid meisse paremini, kui siis, kui me neilt ainult juhtnööre ja armu ootame” ning märkis hiljem, kui Saksa mobilisatsiooni toetamine kõne all oli, et mobilisatsiooni nurjumisel võinuks olla tõsised välispoliitilised tagajärjed, sest „venelased võivad kasutada nii propagandaliselt kui oma liitlaste juures mobi nurjumist sellega, et eesti rahvas ei taha enamlaste vastu võidelda. Mobi teostamine tähendaks aga omamoodi rahvahääletust enamlaste vastu. Liitlastele tulevad need momendid veenvalt ära seletada, eriti, et meie rahvas organiseerib end puhtakujuliselt enda kaitseks, kuna enamlaste siiatulek tähendaks meie maa ja rahva tegelikku kadu ja riikliku iseseisvuse küsimuse lõplikku hävitamist. Meie ei sõdi sakslaste eest, ainult sündmuste kokkusattumise tõttu peame sõdima koos sakslastega ja seda ka praeguses okupatsiooni olustikus. Meie sõdida ei taha, kuid kaitseks oleme kohustatud.” August Rei, kirglik natsivastane, kirjutas: „Kui meie teistkordne allaneelamine sovjettide poolt peaks toimuma samuti, ilma, et meie vastupanu- ja elutahe miskisugusel viisil tuleks avalikult nähtavale, siis peab küll kartma, et meie vabaduse ja iseseisvuse taastamiseks ei jää miskisuguseid shansse üle.”

Niisiis tuleb arvata, et nii iseseisvuse taastamise kui ka tänase propagandasõja seisukohalt oli 1944. aasta vastupanu õige valik. Kui eestlased poleks Sinimägede lahingutes oma rahvusliku juhtkonna kutset järgides oma rahvast ja kodumaad kaitsnud, saaks Venemaa kasutada hoopis tugevamat propagandarelva, väites õigusega, et rahval, kes end ei kaitse, polegi õigust omariiklusele. Ning kui teha valik Punaarmee ja Saksa mundri vahel eesti meeste isiklikust vaatepunktist, jättes nende kohuse oma maa ja rahva ees kõrvale, ka siis langeb valik Saksa mundri kasuks – paradoksaalselt olid eestlaste kaotused võitja, s.t. Nõukogude väes suuremad kui kaotaja poolel.

Pöördugem veel anglofiili ja humanisti Ants Orase mõtte poole, kes võib-olla pisut liialdades on väitnud: „Kaitsejõududes, mis olid allutatud Saksa sõjaväele, polnud ainustki meest, kes poleks haaranud relva, kui väikseimgi Inglise või Ameerika üksus – pataljon – või kas või paar langevarjurit – oleks saabunud me maale julgustamaks rahva ülestõusu.” Aga neid ei tulnud ja N Liidu vastu ei seisnud mitte nemad, vaid Saksa sõjavägi. Meie vastupropaganda juhtideeks võikski olla osundamine, et lääneliitlased olid Eesti üksi jätnud. Ruutsoo mainib Erna retke silmas pidades, et ta ei kujuta ette, „mil viisil võiksid meie mitte-eestlased tunda uhkust missiooni üle, mis pidi aitama Venemaad orjastada, nagu soovis Hitler”. Esiteks ei olnud eestlaste võitluse eesmärgiks Venemaa orjastamine, vaid Eesti orjusest vabana hoidmine. Ja teiseks: kui mitte-eestlased ei taha, polegi neil vaja Erna retke üle uhkust tunda. Eestlastel on oma ja venelastel oma ajalugu. Ühine on õigus oma ajaloo üle uhkust tunda. Tõnismäe pronkssõduri kriis sai alguse nimetatud põhimõtte eiramisest, Eesti riigivõimu ründest eestlaste mineviku üht osa sümboliseeriva Lihula mälestussamba vastu.
 
    Trüki   E-post   FB     
18 Nov 2014 16:55
Üks pilt Põhja Ameerikast
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Dec 9 2014 - Toronto Eesti Majas
Toronto Eesti Keskkooli/G jõulupuu
Dec 16 2014 - Toronto Eesti Maja , suur saal
Toronto Eesti Algkooli jõulupuu

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus

Eesti Elu Eesti Hääl Eesti Päevaleht Eesti Rada
Meie Kodu Raadio Muusikamoos Peterburi Teataja Vaba Eesti Sõna