EESTI MEESTE SANGARLIK VAIM ELAB EDASI
Ajalugu 11 Oct 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
(Admiral Joh. Pitka kõne suurtel rahavakoosolekutel Võrus, Haapsalus ja Pärnus)
Ajaleht Uus Elu, 1. augustil 1944.a.

Möödunud nädalal korraldati Võrus suur rahvakoosolek, kus kõnelesid Eesti Vabadussõja sangarid admiral Johan Pitka ja Paul Laamann. Mõlemate kõned võeti arvuka kuulajaskonna poolt vastu suure poolehoiu ja tähelepanuga. Toome allpool ära admiral Joh. Pitka kõne kokkuvõetult.
 - pics/2015/10/46006_001.jpg

Admiral Johan Pitka

Meie elame suurte murdeaegade pöörisel, mille taolist sajad inimpõlved enne meid pole näinud. Meie, vanemad inimesed, oleme olnud lähemal eesti rahva ärkamisajale ja mäletame selle koidikukuma, mis kuulutas lõpu seitsesada aastat kestnud pimedusele. Vene riigi elanikena oleme me aga ka kaasa elanud raskeid sõdu, mustasajaliste tapatalguid ja esimeste bolðevike verehimulisi räuskamisi. Meie silme all varises kokku tsaarivõim ja asemele asus bolðevistlik terror.

Meil on alati meeles see silmapilk, mida kasutas eesti rahvas ise oma tuleviku ja elutee valimiseks - kuulutades end iseseisvaks. Kõhklejate ja kartjate hoiatusi tähele panemata, alustasid kindlameelsed ja julged eesti mehed võitlust oma maa ja rahva vabaduse, oma iseseisvuse eest. See oli julge samm, sest meil puudus Vabadussõda alustades tarvilik varustus, laskemoon ja vajalikud relvad. Meie läksime rindele selles veendumuses, et me vaenalselt tarvilikku varustust ja relvi saame. Ja nii see osaliselt ka sündis.

Välisabi, kuigi sellest viisakuse pärast on palju kõneldud, omas tegelikult ainult moraalset tähendust, kuna kogu meie Vabadussõda lasus kõigi oma raskustega ainult meie endi õlgadel. Aga me saime oma kindla tahtmise ja ennastsalgava tööga kõigist raskustest üle. Me võitsime sõja. Saime vabaduse ja iseseisvuse ning näitasime kogu maailmale oma sõjalisi võimeid.

Kuid lühikese rahuaja kestel oleme me tutvustanud kogu maailmale ka oma võimeid teaduses, kunstis, rahvusvahelises spordis ja teistel aladel. Meie sini-must-valge lipp on saanud tuntuks kõigil maailmameredel.

Seda kõike suutsime me oma ühemiljonilise rahvaarvu juures kahekümne aastase iseseisvuse ja vabaduse kestel.

Ühel aktusel Soomes rõhutas professor Kedelberg, kes on töötanud ka Tartu Ülikoolis, et eestlased on väga andekas rahvas ja et lühikese iseseisvuse kestel on Tartu Ülikool saavutanud mõndagi, mida Helsingi Ülikool pole veel suutnud. Hiljutisel Saksamaa matkal kuulsin mitme tähtsa Saksa tegelase lugupidamist ja imetlust meie rahav saavutuste kohta.

Meil enestel on olnud viisiks arvestada rohkem oma väikese rahva arvuga, kui oma vaimsete võimetega, millega me aga ise endit alahindame. On vaja, et meie rahvas ise oma võimeid tunneks, neid õigesti hindaks ja neid arvestaks. Me ei tohi oma rahva võimeid alahinnata ja neid nõrgemaks pidada, kui need tegelikult on. Praeguses rahvaste heitluses on eriti tähtis, et eesti rahvas oma võimalusi tunnetaks. Neis otsustavates heitlustes on eriti tähtsad rahvuste võimed ja nende hingelised eriomadused, mitte aga nende suured massid, nagu see ehk näib.

Praegu küsitakse sageli: mis meist saab? Meie rahva vanasõna aga ütleb: kuidas lükkad, nõnda läheb!

Praegusel ajal seisab peatähtsus just selles, et me olukorda reaalselt võtaksime, seda õigesti mõistaksime ja hindaksime ning kogu jõuga ja üksmeelselt tegutseksime, jättes kõrvale kõik isiklikud huvid ning pidades silmas vaid rahva huvisid. Kui me nii teeme, siis saavutame seda, mida taotleme.

Praeguses sõjas on vaenlase käes otsustavaks relvaks alatu vale ja võltsitud propaganda. Väga kavalalt on meie rahvale sugesseeritud, et inglased on meie tõelised sõbrad, kes praegu bolðevikke vaid nende ninapidi vedamiseks aitavad ja toetavad. Saksa rahvas olevat aga meie põline vaenlane, kellelt eesti rahval midagi head loota ei olevat. See on väga ohtlik propaganda. See on selle ainukese oksa saagimine, millel me ise istume.

Pole mingisugust põhjust panna saksa rahva süüks eesti rahva kannatusi möödunud aastasadadel. Tegelikult kannatas eesti rahvas balti aadli ülekohtu all, kes oli omaette kildkond, mis koosnes taanlastest, sakslastest, rootslastest, poolakatest, prantslastest ja isegi ðotlastest, liivlastest ja eestlastest. Saksa rahvas kannatas ise oma aadli all, nagu kõik teisedki Euroopa rahvad feodaalajal. Et see ajastu meil kauem kestis ja siin teravama kuju omandas, selles on süüdi balti aadel.

Ka landesveer (Landeswehr) koosnes balti aadlist ja palgasõdureist. Nendest koosnes ka aadlimehe von Goltzi organiseeritud n.n. “rauddiiviis”. Landesveeris oli ka palju venelasi ja kogu seda kampa juhatas palgasõdur major Fletscher. Kogu selle ettevõtmise algataja ja korraldaja oli balti aadel. Ning kui plaanitud Balti hertzokiriigist midagi välja ei tulnud, siis sõlmiti salaleping vene valgete armee juhataja Judenitðiga.

Viha, mis eestlastel tekkis balti landesveeri vastu, on püütud praeguses sõjas meie julma vaenlase poolt saksa relvajõudude vastu juhtida ja õhutada. Mis puutub aga inglaste abisse meie Vabadussõja ajal, siis tean ma sellest isiklikult rohkem, kui paljud teised. Abi, mida meile anti, olenes sellest, kuivõrd seda saadi kasutada vene valgete armee toetuseks. Vastasel korral ähvardati päeva pealt igasugune toetus meile lõpetada. Inglased hakkasid meid alles siis tõsiselt võtma, kui Judenitði armee põhja läks ja meie bolðevismi laine kinni pidasime. Nüüd aga toetab Inglise kunigas oma dominioonidega sedasama bolðevismi, abistades viimast kultuurrahvaste hävitamisel. Need ongi faktid ja nende järgi tehku igaüks omad järeldused.

Ometi on vaenlase kaval propaganda meie rahva hulgas pinda leidnud. Meie rahvas on praeguses surmahädas laiali kistud. On neid, kes loodavad inglaste “imeabi” peale, unustades seejuures seda, et just inglased Soomele sõja kuulutasid, Jugoslaavias bolðevike käsilast Titot kõigiti toetasid, poolakaid petsid, itaalased bolðevike kätte mängisid ja on nüüd Saksamaa vastu kahel rindel sõja organiseerinud.

On ka neid, kes loodavad bolðevikelt armu ja usuvad, et need murdjad just neid puutumata jätavad. On ka neid, kes “kaugeltnägijaina” filosofeerivad, et meie peame oma meessugu hoidma, et me rahvus ei kaoks… Seejuures on nad aga unustanud selle tõe, mida näitas meile esimene Vabadussõda, kus ainult meie oma rahva ohvrid meie rahva päästsid.

Kui üks rahvas tahab elada, siis peab ta oma elu eest võitlema. Kui me enesele lubame võitlusest kõrvale hoida, siis matame me ise oma rahav ja tema õilsa tuleviku.

Meie praegune noorpõlv pole vähem sangarlik, kui seda oli meie Vabadussõja aegne noorpõlv, kes seda on juba küllalt näidanud metsavendluses ning möödunud kolme aastases sõjas.

Kuid meie Vabadussõja päevil ei esinenud sellist maakaitse kohustusest kõrvalehoidmist, kui seda on praegu. Ma olen veendunud, et see kurb ja rahva aju vaevav nähtus on saanud alguse suurtest arusaamatustest. Kuid see asi laseb end parandada. Peaasi, et meie meeste hing on terve ja sangarlik vaim praeguses põlvkonnas edasi kantud. Tarvis on ainult, et kõik kõrvalehoidjad ja pelgus olijad viivitamatult välja ilmuksid ja asuksid oma kohust täites oma kodumaa ja rahva kaitsele. Kedagi ei karistata sõjaväeteenistuses kõrvalehoidmise eest, kui nüüd kohe välja tullakse.

Meil, eesti rahval, meie hõimurahvastel soomlastel ja ungarlastel, meie naaberrahvastel lätlastel ja leedulastel on praegu ühine saatus saksa rahvaga. Me oleme kõik relvavennad ja võitleme koos ühise vaenlase vastu, kelle võit oleks meie häving. Kelle kaotus aga meie kõikide pääsemine hukatusest. Igasugune “valge laeva” ootamine on enesepettus, mis viib hukatusse kogu meie rahva.

Kõik kodumaa kaitsele!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus