Toronto Eesti Maja (EM) korraline peakoosolek peeti kolmapäeval, 25. aprillil. Suurde saali oli kogunenud arvukas hulk kaasmaalasi, kellele Eesti Maja edaspidine saatus on ilmselt südamelähedane. Koosolekut juhatas esimees Raivo Remmel, protokollis sekretär Markus Alliksaar. Protokolli kinnitajateks valiti esimehe ettepanekul Ivi Kiilaspea ja Tiiu Nõmmik.
Tegevusaruande esitas EM mänedžer Tõnu Orav, kes rõhutas, et kogu tegevus on peamiselt suunatud tulevikuprojektile. Majas tegutsevad täienduskoolid, laulukoorid, Kungla rahvatantsijad, hulgaliselt on ruume üüritud kanadalastele mitmesuguseks otstarbeks. On tehtud mõningaid vajalikke parandusi kütte- ja õhujahutussüsteemis ning muid väiksemaid töid.
Koosolijaile kirjalikult kätte jagatud majandusaruandele andis lisaseletusi laekur Alar Petersoo. Puudujääk möödunud tegevusaastal oli vaid umbes $800, seega tunduvalt väiksem kui varasematel aastatel. Tulu umbes $27,000 rohkem kui eelmisel aastal, kulud umbes samad. Mõlemad aruanded kinnitati ühel häälel.
Tegevuskava osas teatas esimees, et ebaselge olukorra tõttu pole võimalik palju plaanitseda. Hädavajalikud remondid ja parandused tuleb läbi viia. Rõhk on turustamisel ning jätkuval tegutsemisel EM tuleviku suhtes. Nii tegevuskava kui laekuri esitatud eelarve kinnitati ainsagi vastuhääleta.
Järgmiseks päevakorra punktiks oli EM tuleviku projekti areng, millele järgnes kinnisvara nõustamisfirma Cushman & Wakefield (C&W) esindajate ettekanne. EM Tuleviku Komitee liige Kia Puhm esitas ingliskeelse kokkuvõtliku ülevaate komitee senisest tegevusest. C&W kaks asepresidenti rääkisid põhjalikult ja üksikasjaliselt, selgitades, miks nende arvates on olemas edasiminekuks vaid kaks tõsiseltvõetavat varianti: lammutada praegune maja ning ehitada samale krundile uus või müüa olemasolev kinnisvara ja siirduda mujale. Nende soovitus uue projekti läbiviimiseks oli teha seda ettepanekupalve kaudu (vt EE nr 16, 2012 – 20. aprill).
Valimised laabusid hõlpsalt, sest kogu senine juhtkond valiti tagasi aklamatsiooni korras. Juhatuse koosseis on järgmine: esimees Raivo Remmel, abiesimees Tõnu Petersoo, liikmed Markus Alliksaar, Avo Kittask, Kati Lepik, Alar Petersoo, Peter Poolsaar, Kia Puhm ja Raivo Uukkivi. Revisjonikomisjon: Jaan Arro, Ivi Kiilaspea, Ilo Puhm. Välisrevident: Jaan Saun.
Kohal algatatud küsimuste all avaldati Enn Kiilaspea ettepanekul tänu ja tunnustust EM mänedžeri Tõnu Oravale tubli ja ennastsalgava tegevuse eest. Läbirääkimiste all kergitati üles EM kevadfestivali küsimus, mille ümber pärast võimsat eelreklaami on valitsenud vaikus. Kuulajaskond sai kinnitust, et
festival leiab aset laupäeval, 12. mail. Eks jälgigem kuulutusi.
Enne valimisi kuulutati välja paarikümneminutine vaheaeg, et selgitada hääletuse tulemused. Nimelt pandi pärast C&W ettekannet ja sellele järgnenud arutelu hääletusele juhatuse volitamine eelmainitud ettepanekupalveks vastava ala professionaalidele. Häältelugejate teate kohaselt saatis juhatuse ettepanekut valdava enamuse heakskiit: poolthääli 2075, vastu 47.
Nüüd, kus EM juhtkond näib olevat leidnud selge tegutsemissuuna ja saanud aktsionäridelt vastava volituse edasiliikumiseks, võiks avalikkuse huvides põgusalt tuulutada koosolekul valitsenud meeleolusid, nii avalike sõnavõttude kui kuluaarides avaldatud arvamuste najal. Mõlemal sõelale jäänud tegutsemissuunal on suur puudus, millele ei ole lahendust leitud või pole võimalikule lahendusele piisavalt tähelepanu pööratud. Praeguse maja lammutamine ja samale krundile uue ehitamine tähendaks paariaastast tegutsemist mõnes teises ajutises asukohas. See võib mõjuda meie tegevusele halvavalt, mõnel määral ehk koguni hävitavalt. Mõeldes EM alalistele üürnikele, kelle nimel kõnelemiseks siinkirjutajal puuduvad volitused, tekib mõttemaailma hulk põletavaid küsimärke.
Mujale kolimise puhul tuleb mängu rohkem kui ainult uue sobiva asukoha leidmine, mis pole kaugeltki lihtne. Praegune paik on selle senistele kasutajaile sedavõrd armsaks ja omaseks saanud, et nad hülgavad mõistuse ja hakkavad mõtlema südamega. Südame häält ei tohiks alahinnata. Olemasolev maja soetati mitte ainult rahakottide toel, vaid ka südamete sunnil.
Võimalikke kompromisse on välja pakutud kaks. Arhitekt Guido Laikve kava teostada olemasoleva maja ümberehitamine järk-järgult, nii et tegevuses ei tekiks katkestust, on leidnud palju positiivset vastukaja. Miks tulevikukomitee seda võimalust arvestatavaks ei pea, sellest võib olla kõneldud, kuid kõneluste tulemusi pole avalikustatud. Esimese (ja siiani ainsa) loogilise miinuse tõi äsjasel koosolekul esile C&W esindaja: järk-järguline ümberehitus tähendaks pikaajalist „ehitusplatsil viibimist”. Oma inimesed lepiksid ehk sellega, kuid ruumide üürimine, eriti püsiüürnike soetamine muutuks kindlasti raskemaks.
Ei suuda ka aru saada, miks on nii kergekäeliselt hüljatud Läti Kultuurikeskusega ühinemise mõte. Asukoht ei ole kättesaadavuse mõttes palju halvem kui praegune (kui üldse); avarad ruumid on juba olemas, nii et tegevus ei tarvitseks katkeda: lätlastega sõbralikuks koostööks on meil Vana-Andrese koguduse näol olemas suurepärane näide. Meenutatagu ka, et iial pole olnud meil kavatsust minna lätlastele üürnikeks, vaid võrdseteks partneriteks.
Koosoleku juurde tagasi tulles mõjus mõnigal määral häirivalt, et kuigi esitati hulgaliselt asjalikke küsimusi, olid need suunatud valedele isikutele. C&W esindajad olid sunnitud korduvalt seletama, et nende ekspertiis piirdub kinnisvaraturu tundmisega. Enamusele küsimustest pidanuks vastused andma EM Tuleviku Komitee, mille liikmeskond tunneb eesti rahva soove ja vajadusi.
Kui Toronto Eesti Maja juhtkond peaks leidma siinkirjutaja avaldatud mõtetes midagi kritiseerivat, siis võivad nad olla julged, et see kriitika on heatahtlik ja konstruktiivne. Mida läbipaistavam on ühegi organisatsiooni tegevus, seda kindlamalt läheneme oma ühisele eesmärgile.
