Eesti Majal on kujunenud kauniks kombeks advendiajal kutsuda kokku oma lähemad sõbrad ja kaastöölised, et koos jõulusõnumit kuulates, jõululaule lauldes ja jõulurooga maitstes tagasi vaadata möödunud aasta tegevusele ning heita lootusrikas pilk tulevikku.
10. detsembri õhtul oli Timmase galeriisaal nägusalt ehitud. Kuusk nurgas kiiskas jõuluvalgust, teises otsas peibutas einelaud jookide ja suupistetega, kaetud ja kaunistatud lauad ootasid. Saabuvad külalised tervitasid üksteist, klaaside kõlin saatis vastastikuseid pühadesoove. Rõõmsailmelist suminat saatsid Marlene Kuutani klaverihelid tuttavate jõuluviisidega.
Õhtu kavaliseks juhiks oli juhatuse liige õpetaja Kalle Kadakas, kes sobival hetkel sokutas end tähelepanu keskpunkti ja palus kõigil laudade ääres istet võtta, et peoga formaalselt algust teha. Andis kõigepealt sõna Eesti Maja esimehe Raivo Remmelile, kes oma tervitussõnades mainis, et jõulud on perepüha. Eesti Maja juhatus ja kaastöölised on alati töötanud/tegutsenud ühise perena. Mingem samas vaimus vastu ka lähenevatele pühadele.
Enn Kiilaspea asus Marlene klaveri toetusel juhtima ühislaulu. Jõulumeeleolu süvenes ja lõi soodsa õhkkonna õpetaja Kadaka lühikeseks jõulusõnumiks ning söögipalveks. Asuti toidujärjekorda, et verivorstist ja kõigest juurdekuuluvast osa saada. Kohvikuperenaine Ülle Veltmann oli oma personalile korralikud juhendused andnud ning võis rahulikult külalise staatust nautida.
Kui oldi jõuluroa ja seda vürtsitava ühislauluga kohvini jõutud, palus sõna mees, kelle valvsa silma all kogu Eesti Maja argine tegevus kulgeb. See oli mänedzher Tõnu Orav, kes jagas nimeliselt tänusõnu oma paljudele abilistele, kelle teenena maja elupulss on õiges rütmis püsinud. Ülle Veltmann omalt poolt avaldas uudise, mis tõenäoliselt varsti avalikustatakse. Nimelt toimub kohvikus suurejooneline uue aasta vastuvõtt piduliku õhtusöögi ja kvaliteetse orkestriga. Olgu aga seltskond selleks ette valmistatud.
Ühislaul kõlas läbi kogu õhtu eriti võimsalt, sest Marlene klaver juhtus olema „kõrges timmis“ ja Enn, kes teatavasti meeskoori „lõunapoolses küljes“ tõrrepõhjabassi laulab, ülendas end toredaks tenoriks, kuid palus härdalt sellest maestro Charles Kipperile mitte märku anda. Mina lobiseja ei ole, kuid mida Charles lehest loeb, seda ma loomulikult kontrollida ei saa. Elus on juba kord nii, et ükski väärt tegu ei jää karistamata.
Enne koduteele asumist toimus õpetaja Kadaka eestvedamisel loterii, milleks pileteid ei müüdud. Iga maitsekas lauadekoratsioon loositi laudkonna vahel välja. Neli õnnelikku võitjat lahkus pärjatult, kuigi pärga ei kantud peas, vaid kaenla all.
Häid pühi, tublid Eesti Maja töötajad!
