12. detsembri õhtul kogunes Toronto Eesti Maja juhtkond koos oma lähemate kaastöölistega väikesesse saali, et üheskoos pühitseda lähenevaid jõule. Enne lauda istumist veedeti hubane „kukesabatund“ veini- või õlleklaasiga näpus, kasutades võimalust vestelda ka naaberlauda paigutatud külalistega. Sõbraliku sumina tagapõhjaks tuli jõulumuusikat vaheldumisi heliplaadilt ja klaverilt, mille klahve sõrmitses Marlene Kuutan.

Kui oldi laudades istet võetud, tervitas kõiki Eesti Maja esimees Raivo Remmel. Avaldas kõigepealt tänu ajutiselt lahkuvale mänedzherile Ülo Isbergile. Ajutiselt, sest kapten Isberg on kutsutud aastaks Eesti Kaitseväe tegevteenistusse. On lubanud kindlasti tagasi tulla. Kas kindralina või mõnes madalamas auastmes, seda näitab tulevik. Tutvustas ka uut mänedzheri Raoul Langveed, kellel palju talente ja kvalifikatsioone. Määravaks teguriks tema valimisel sellele kohale oli siiski asjaolu, et ühiskond on harjunud sellel positsioonil nägema kedagi, kes laulab Toronto Eesti Meeskooris esimest tenorit.

Esimees rääkis ka lühidalt Eesti Maja tulevikust, mille osas on äsja astutud esimene otsustav samm. Kuna sellest on ajakirjanduses värskelt juttu olnud, loobun siinkohal selle informatsiooni kordamisest.

Raivo poleks Raivo, kui ta jõulukoosviibimisel ei tuleks lagedale mõne riukaliku võttega. Palus igal laudkonnal kokku lugeda nimedes leiduvad a-tähed. Selle näiliselt süütu viguri salakavalus tuli ilmsiks, kui teatati, et suurima koguarvuga laudkond pääseb kõigepealt toidulaua ligi. Olin loomulikult solvunud, sest kuigi a tähendab algust, on „e“ igati etem. Jõulumeeleolus jätsin protesti avaldamata ega pidanud oma otsust kahetsema, sest maitsvat toitu jõuluvorstiga esirinnas jätkus kõigile, perenaine Ülle kaasa arvatud, kes vahelduseks istus lauas nagu külaline kunagi.

Õhtu programmijuht Kalle Kadakas võttis nüüd ohjad oma pihku ja palus kõigepealt ametivenda Ants Toomingat öelda söögipalve. Edasi läks kõik juba kolme isiku juhatusel. Enn Kiilaspea juhtis ühislaulu, Marlene Kuutan saatis klaveril, õpetaja Kadakas põimis laulud jõulujutuga ühiseks tervikuks, teistel polnud muud kui ava aga nokk ja lase laulul kõlada. Tagasihoidlik kuusk oli tulipunktis. Saime teada, kuidas temast jõulupuu sai. Ilmutati ka, kus ja millal esimene jõulupuu üldse püsti pandi. Kus mujal kui Tallinnas ja juba aastal 1441.

Jõuluvana tuli muidugi ka ja jälle Kalle Kadaka kehastuses. Üritas end isegi põhjapõdraks maskeerida, kuid õnneliku äparduse tõttu libisesid sarved pealaelt maha. Õigus kah, ega sarved ikka vaimuliku pähe ei sobi, olgugi vaid põdrasarved. Kuid kingituse pidi iga laudkond välja lunastama, sellest polnud pääsu. Peab tunnistama, et kõik kokkutulnud teadsid impromptu tähendust ja jänni ei jäänud keegi.

Lõppsõna ütles Jüri Silmberg, avaldades tänu kõigile, kes tänu väärisid. Minu poolt tänu Jürile endale, sest tema suu läbi sain teada, et maitsekalt dekoreeritud saal oli Riina Klaasi teene. Ja tänu muidugi Eesti Maja juhtkonnale. Kui nad samas suunas sama efektiivselt jätkavad, ehk pühitseme siis järgmisi jõule 25-korruselises Eesti Majas.

Märkmed: