Eesti Rada
Eesti lavastajad Semper-Ojasoo taas Hamburgi Thalia teatris
Eestlased Saksamaal | 31 Jan 2014  | Eesti Rada
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post


14. detsembril 2013 esietendus Hamburgi Thalia teatris “Hanumans Reise nach Lolland”. Lavastajapaar Semper-Ojasoo pole hansalinnas tundmatud nimed, nii Schauspielhaus’is kui ka Thalia teatris tuntakse neid eri festivalide kaudu juba aastaid.

Ent kevad 2013 markeeris ka rahvusvahelistel püünedel tuntud tegijate jaoks uue aja algust: esmakordselt lavastasid nad kohaliku trupiga – üllatusmenuks kujunenud “Fuck your ego” jookseb tänaseni. Ka “Hanuman” lavastati Thalia näitlejatega, mis tähendab järjekordset katset ületada keelelist, kultuurilist ning eri teatrikoolkondade barjääri.

Pean tunnistama, et raamatuid nii eesti kui ka saksa keeles lugedes olin põnevil ja mures korraga. Teema (põgenikud): üliaktuaalne. Ent Eestis puuduvad välismaalaste, põgenike ja teiste kultuuridega veel põhjalikud ja pikaajalisemad kogemused. Aastakümneid külg külje kõrval ollakse elatud vaid vene kogukonnaga, ning seda teistes raamtingimustes. Ent Saksamaa multi-kulti on teise arvulise ja ajalise dimensiooniga.

Eestis on Semper-Ojasoo tuntud poliitilise teatri harrastajad, aga kas see jää pole ehk veel liiga õhuke, et sinna juba peale minna? Teiseks: raamat. Õpetan aastaid täiskasvanud uusimmigrantidele saksa keelt, enamik nendest on sarnaselt lähteromaanile justnimelt Aasiast ja Lähis-Idast. Jah, autor on tõepoolest tabanud ülihästi nende keelepruuki ja olemust. Aga protagonistide ülipikad vestlused ja lõputud situatsioonikirjeldused näivad lihtsalt otsustusvõimetu autori mustandina, mitte valmis teosena – justkui oleks Ivanov aastaid kogunud omadussõnu ja (enda arvates) huvitavaid väljendusi, ning pannud nad siis lihtsalt kõik sisse. Isegi kui Ojasoo mind lohutas, et see närvidele käiv algusfaas läheb üle ning hiljem muutub nende mega-keelevahutuste mõte arusaadavaks. Ei muutunud ning 400-leheküljelisi romaane lõpetada ausalt öeldes kummaski keeles ei suutnud. Mida siis lavastajad sellest keelehägust tuumana identifitseerivad? Millist sõnumit kavatsevad vahendada?

Kuidas vältida klišeesid, sahtlites mõtlemist ning ka puhtpaljaid vigu, mis kultuurilisi taustade ebapiisava tundmise korral ähvardavad??? Kuidas võtab hoopis teisi kogemusi läbi teinud Hamburgi publik vastu eesti lavastajate tõlgenduse?

Esimesed seitse teatrikülastajat lahkusid esimese veerandtunni jooksul. Laval: Taani haiseb. Põgenike varjupaik haiseb. Kehad haisevad. Hoogsad pildid – laval on kasutuses digikaamera, detailid kuvatakse paralleelselt suurele ekraanile, tekitades põnevaid perspektiive ja ängistavat tunnet: Hanumani pisarad XXL, Sid’i verised jalad.

Julgus näidata ja taluda nii palju inetust. Näeme pealt, kuidas Ameerikasse jõuda tahtnud Sid ja Hanuman järjest rohkem oma ootuseid iseendale ja elule allapoole kruvivad ning lõpuks ka Lollandiga rahul oleksid. Kuid ka sinna nad ei jõua.
Semper ja Ojasoo visandavad vaid nelja näitlejaga terve põgenike traagilise universumi ning uurivad järjekordselt (sund)kollektiivi sisemist mõju. Araablastele parseldatakse prügikastist kougitud kana maha: “värskelt pätsatud”.

Tumedanahalisele vahendatakse debiilne hiidnaine pikaks kepiks. Eelarvamuste all kannatajad, kes endi vahel täpselt sama karmilt klassifitseerivad. Provintsliku teatri drastikast saab sekund hiljem universaalne suur tumedus. Inimesed on kaotanud eesmärgi ning üritavad ellumäämise kõrval ka veel mingit olemise mõtet leida. Ojasoo-Semper on oma piltides radikaalsed ning integreerivad Playmobili nukuteatri, ilge versiooni poplaulust “Gangnam Style”, ei pelga valusaid pilte (väikse tüdruku grupiviisiline vägistamine), jätkavad kultuuriliste ja päevapoliitiliste tsitaatide ohtrat kasutamist. Kord naeran nii, et pisarad pritsivad – järgmisel hetkel tahaks meeleheitest karjuda.

Hämmastav võime nii väheste piltide ja vahenditega nii palju nüansse visandada ja kohe kaotada, edasi arendada. Ent sarnaselt figuuridega, kes oma eesmärki otsivad, jääb ka “Hanumani” kontsepti eesmärk minu jaoks lahtiseks. Loomulikult ei ole teatri ülesanne vastuseid anda, vaid küsimusi visandada. Etenduse lõpuks tekkinud ängistav tunne on raskesti defineeritav, näitlejate üleskutse annetada ukse juures Lampedusa põgenikele, kes paar tänavat edasi Hamburgis tõepoolest veritsevad ja külmasurma kardavad, sobib päevapoliitikaga kokku, jätab aga sellegipoolest imelikult lahtise ja segase tunde.

Lisainfo:

Romaan “Hanumani reis Lollandile”
Jevgeni Sidorov – hüüdnimega Sid (de) / Euge (est) – põgeneb Interpoli eest. Hõõruvates kingades on ta Eestist jõudnud lõpuks Taani provintsi. Koos Indiast pärit Hanumaniga, kes ei kanna oma sanskriti keelest pärit mitmenäolise hindu ahvjumala nime asjatult, kopitavad nad põgenike varjupaigas Farsetrupis – säravate klanitud eesaedade ja sõnnikukattega põldude vahel. Maalt väljasaatmine ripub ähvardava Damoklese kirvena nende peade kohal, kord ootavad nad apaatiliselt ametkondade otsuseid, kord tormavad täis aktsionismi teostama asülantide unelmat paradiisist: jõuda kunagi Ameerikasse. Ning kui mitte sinna, siis vähemalt Lollandile – Taani Ibizale, kus narkootikumid kukuvad ise suhu ja imeilusad tüdrukud trobikonniti ootavad. Olles üliveendunud oma võimetes, teostada kuidagimoodi ka sõit üle suure lombi – varjupaiga roppusest ja mudaaugust ei näi olevad väljapääsu. Tüürides ühelt karilt teisele, üritavad nad “business’i” abil vee peal püsida. Väärikus ning moraal tundub ekstreem­situatsioonis olevat vaid allapoole suunduv spiraal, inimesed primitiivsete sitasitikatena peadpidi koos – midagi head sealt oodata vist pole?

Autor Andrei Ivanov (sünd. 1971 Tallinnas) õppis Tallinnas filoloogiat ning töötas õpetajana. Elas seejärel pikemat aega Skandinaavias ning töötas seal muu hulgas ka põgenikelaagris. Ta elab ja töötab Tallinnas, on vabatahtlikult endiselt halli passi omanik (s.t kodakondsuseta), teda peetakse tagasihoidlikuks ja sõnaahtraks. Kuigi tema eesti keel olevat väga hea, tundvat ta end siiski kindlamalt ja mugavamalt inglise keeles, suheldes ka eesti ajakirjanike ja kultuuritegelastega justament viimases keeles. Temale omistatud Kultuurikapitali auhind lõi esialgu laineid, kuna esitatud teos tõlketööna EV Kultuurikapitali alla ei mahtuvat. Teisalt tõlgiti vene keelest eesti keelde juba käsikiri, seega ilmusid mõlemad praktiliselt korraga. Venemaal jõudis teos Booker Price’i lõppnimekirja ning olevat ülimenukas. Ivanov ise aga peab end suures stiilis mõeldes mitte eesti-vene, vaid maailmakirjanduse autoriks.

Kriitikad Saksamaal ulatuvad seinast seina: “Eesti põnevaim autor” versus “kui sisu juba nii hõre, oleks vähemalt stiil võinud olla selge ja nauditavam”. Siinmail ilmus raamat tiitli all “Hanumans Reise nach Lolland” (Kunstmann Verlag, 19.95 EUR).

Tõlge on voolav ja nauditav, ent oluliselt siledam ja vähem räige kui venekeelne originaal või ka lähteteose mahlakat keelepruuki väga hästi tabanud tõlge eesti keelde.

Liilika M. Allev


 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Eestlased Saksamaal
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus