Jüri Saar
Ilmunud: reede, 30 november 2007

Patukahetsemise asemel endised ideoloogiatöötajad hoopis õigustavad ennast lärmakalt.

Mineviku, eriti lähimineviku tõlgendamisest ei saa üle ega ümber ükski kardinaalsed muutused läbi teinud ühiskond. Põhjus on lihtne: minevik kestab paratamatult edasi olevikus, kus veel elavad konkreetse kogemusega inimesed ning kus jätkavad oma eksistentsi ka läinud ajastu mentaalsed struktuurid. Püüd minevikust lahti saada inimeste, tekstide ja muude infokandjate hävitamisega ei saa olla edukas, nagu näitab muu hulgas ka bolševike kurb kogemus Nõukogudemaal. Mida rohkem minevikku eitati ja ajalooga vassiti, seda suuremaks ja ilusamaks see muutus inimeste teadvuses ja seda viletsamaks kujunes arvamus tegelikkuse kohta, mida enda ümber iga päev nähti. Seega minevik tuleb teadvustada, läbi vaielda, sellele võimalikult avameelselt ja objektiivselt hinnang anda ja alles siis saab minevik nihkuda tagaplaanile ning seejärel ununeda. Sakslased on seda protsessi tabavalt tähistanud terminiga Vergangenheitsbewältigung, mis ei tähenda mitte niivõrd mineviku meelespidamist, mitteunustamist, vaid minevikuga aktiivset toimetulekut, sellest jagusaamist, selle ületamist.

Pole üllatav, et sama võib näha ka postkommunistlikus Eestis viimase kuueteistkümne aasta jooksul, kui proovitakse aru saada sellest, mis ikkagi toimus siin umbes viiskümmend aastat väldanud okupatsiooni perioodil. Mõnevõrra ootamatu on praegune diskussiooni ägenemine, kui väga aktiivselt on lähimineviku teemadel hakanud sõna võtma endised erineva tasandi ideoloogiatöötajad. Kas on tegemist aprillisündmuste järelkajaga, mis siinse ühiskonna varasemast suuremal määral polariseeris, või hoopis viimase meeleheitliku katsega tegelikkust muuta, seda näitab tulevik. Pean silmas eelkõige Jaak Alliku 10. augustil Sirbis ilmunud artiklit „Põlvili või püsti”, kuigi sisuliselt samasuguseid või analoogilisi seisukohti võib kohata mitme teise autori (nt R. Veidemanni artiklid Postimehes) üllitistes.

Kui lühidalt kokku võtta, väidavad nimetatud autorid, et nõukogude periood, moodustades suhteliselt pika ajajärgu Eesti ajaloos, oli aeg, mille käigus inimesed lõid palju märkimisväärset, hinnatavat. Kuna enamikul polnud võimalust siit põgeneda, kohaneti nõukogude võimu kui paratamatusega ja elati oma elu nii ausalt, kui tolleaegsed olud vähegi lubasid. Kogu nõukogude perioodi negatiivselt hinnates tõmmatakse sellega otsekui kriips peale mitme põlvkonna eestimaalaste elule ja tööle. Kui hakata nimetama kõiki tolleaegseid aktiivsemaid inimesi ja oludega passiivselt kohanejaid kollaborantideks, jääks mittekollaborantideks vaid käputäis aktiivseid vabadusvõitlejaid ja „katlakütjaid”, kelle roll tol ajal ja üldse Eesti arengus on olnud marginaalne. Nagu nendelgi, kes siit läände põgenesid ja sealset heaoluühiskonda nautisid, kuid kodumaale mingit reaalset kasu ei toonud.

Nimetaksin sellist nähtust, kus omaaegsed kommunistid-ideoloogid pattu ei kahetse ega vähemalt delikaatselt ei vaiki, vaid lärmakalt ja kõikvõimalikel viisidel enda tegevust Nõukogude Liidu perioodil õigustada püüavad, Alliku fenomeniks, mille olemus seisneb lühidalt öeldes järgmises. Esiteks aetakse niisugustes arutluskäikudes ilmselt meelega segi ohvrid ja kurjategijad, kui kasutada kriminoloogia terminoloogiat. Eesmärk on hägustada enda personaalset rolli lähiminevikus, sest kui kogu ühiskond koosnes aktiivsematest ja vähem aktiivsetest kaasajooksikutest, ei ole rollide erinevus enam nii ühetähenduslik ja selge – ühed kaasajooksikud kõik. Teiseks püütakse niisugusel viisil sisendada ideed, et sel juhul kui ebaõiglus, ebaausus kestab pikka aega, toimub ajapikku paratamatult normaliseerumine ja varasem ebaõiglus ja ebaausus muutuvad ühel hetkel õigluseks ja aususeks. Paraku see nii ei ole, sest juba Rooma õiguses kehtis põhimõte: Ex iniuria non oritur ius – õigusetusest ei sünni õigust, mitteõiguspärasel tegevusel ei saa olla õiguspäraseid tagajärgi ega sellise tegevuse resultaadiks uued õigused. Kolmandaks solvatakse sel viisil tuhandeid ja tuhandeid süütuid inimesi, keda otseselt represseeriti ja kellel puudus võimalus punavõimule reaalse vastupanu osutamiseks. Nemad ei ole mingilgi määral toimunu eest vastutavad, vaid täit vastutust kannavad selle eest need, kelle aktiivsel tegutsemisel okupatsioon ja kommunistlik terrorirežiim Eestis 1940. aastal kehtestati ja kuni 1991. aastani jätkus. Neljandaks tähendab nõukogude perioodi õigustamine praegustes tingimustes tegelikult sõnavabaduse kuritarvitamist (midagi sarnast holokausti eitamisega), millega kipuvad tegelema just need, kes olid omal ajal ametis nõukogude võimu agara toetamisega.

Allik esitab oma artiklis ilmse kahjurõõmuga väite, mille järgi „teadlased pole veel suutnud luua ühist keelt, mis Nõukogude Liidu olemust adekvaatselt kirjeldaks”. Kuna asjast peab ikka enne rääkima, kui teadlased selle erikeele vaevalise loomisega hakkama saavad, võtan siinkohal ette omapoolse tagasihoidliku katse nõukogude võimu olemuse mõne aspekti analüüsimiseks. Nõukogude perioodi aegset riiki ja ühiskonda saab minu arvates suhteliselt hästi kirjeldada vangla mudeli kaudu, see tähendab, et tegemist polnud lihtsalt bolševistliku eksperimendiga, vaid bolševistliku vanglaeksperimendiga. Kui tsaariaegset Venemaad nimetati rahvaste vanglaks, siis nõukogude perioodil lõid bolševikud riigi, mille üks keskne toimemehhanism oligi vangilaagrite süsteem (GULAG). Ühest küljest funktsioneeris niisugune GULAG N Liidu sees, kuid kaugemalt vaadatuna oli terve nõukogude riik ja seal elavate inimeste olukord vanglaeluga sarnane.

Välispiirid keelasid selle riigi piiridest füüsiliselt lahkuda informatsiooni nii sise- kui välisolukorra kohta kontrolliti, tsenseeriti, inimestelt oli ära võetud omand, neid kohustati töötama mitte tavapärases mõttes raha eest, vaid nende töö eest maksti nn vanglatšekkidega, mis kehtisid ainult suletud territooriumil jms. Tunnuseid, mis teevad endise N Liidu üllatavalt sarnaseks vanglaga, võib tuua veel paljugi, mistõttu kogu tolleaegset „kuuendikku planeedist” annab võrrelda piirkonnaga, kus kehtisid erineva rangusega vanglarežiimid.

Eesti oli lisaks eriolukorras, sest eksperimenti ei algatatud kohapeal, vaid selles osalemine sunniti peale Eesti okupeerimisega N Liidu poolt. Lõppes see kõik alles 1991. aastal Eesti iseseisvuse taastamisega ja see on ajalooline fakt, mida ei tee olematuks režiimi välised muutused ajas. Kuigi Alliku väitel järgnes okupeerimisele inkorporeerimine ja okupatsioonirežiim muutus 1950. aastate lõpuks parteilis-bürokraatlikuks režiimiks, ei muuda see midagi põhimõtteliselt. Püüd kirjeldada olukorda nii, et tulid võõrad, tegid oma vägivaldsed tegemised ära ja siis jätsid meid omavahel asju ajama, eirab kõige elementaarsemaidki fakte. Viibisid ju Eesti territooriumil terve nõukogude perioodi vältel relvastatud struktuurid, alates vangilaagreid turvanud siseministeeriumi vägedest, samuti regulaarväed ja KGB koosseisu kuulunud piirivalveväed. Lisaks militaarstruktuuridele tegelesid korra tagamisega ka sisekaitse ametkonnad, näiteks prokuratuur ja miilits. Tipp-positsioonidel kõigis neis struktuurides olid loomulikult mitte kohalikku, vaid võõrast päritolu isikud ning struktuure juhiti sageli otse Moskvast. Sõjaväe ja teiste jõuametkondade arvukus ja summaarne löögijõud tagasid igasuguse aktiivse vastupanu perspektiivituse ja andsid siinsetele parteilistele võimustruktuuridele tegeliku, vastuvaidlematu tõsiseltvõetavuse. See, et neid jõudusid iga päev kohaliku elanikkonna vastu pärast 1940. aastaid enam ei kasutatud, ei tähenda üldsegi, et nende jätkuval siinviibimisel puudus distsiplineeriv tähendus.

Kuidas toimus nõukogulik vanglaeksperiment Eestis, millised olid selle teostamise viisid indiviidi tasandil? Kui on olemas vangla, siis peavad olema ka vangivalvurid, kes vangide järele valvavad. See on esimene ja põhimõtteline jaotus, mis aitab paremini mõista inimeste tegevust Nõukogude riigis. Mitte nii, et kõik olid mingil määral vangid ja mingil määral vangivalvurid, mis filosoofilises ja luulelises plaanis võib isegi paika pidada. Rääkides konkreetsete inimeste tolleaegsest rollist, tuleb esmalt püüda vastata põhimõttelisele küsimusele, kas kuuluti „valvajate” või „valvealuste” hulka. Kui jätta niisugune jaotus tegemata, hägustub igasugune edasine arutlus lähimineviku teemadel. Personaalsest vastutusest (näiteks kriminaalkuriteo toimepanemise süüdistust esitades) saab ikkagi rääkida eelkõige ja peaasjalikult nn vangivalvurite puhul, mis ei tähenda aga seda, et iga „valvur” oma tegude eest kriminaalvastutust peaks kandma. N Liidu kangelane Arnold Meri kuulub loomulikult omaaegsete „valvurite” hulka, ükskõik kui paratamatuks ja humanistlikuks ta enda osalemist küüditamisaktsioonis ka täna ei nimetaks. Ja sama peab paraku ütlema ka meie ekspresident Arnold Rüütli kohta. Muidugi oli mõni režiimi „valvur” kurjem ja mõni parema südamega, mõni nägi välja siledam kui teine, kuid asja olemust see ei muuda. Nagu ka see, et mõnikord tippkommunistid võimu pärast kakeldes omavahel tülli läksid ja oma kaaslasi hukka saatsid. Selliste katsumuste ohvreid ei saa pidada vabadusvõitlejaiks ega ka nõukogude võimu ohvriteks selle tõelises tähenduses.

Täpse „vangivalvurite” ehk ühiskonna põhimassi järel valvamisega seotud ametikohtade loetelu esitamine on küll keeruline, kuid mitte võimatu. Kindlasti tuleks lugeda sinna hulka nomenklatuursed ametikohad, sest kellegi positsiooni määratlemine nomenklatuursena tähendas kuulumist tolleaegse võimuhierarhia tippu. Sellised olid muu hulgas partei- ja nõukogude struktuuride palgalised tippametikohad, jõuametkondade juhtkond jms. Kommunistlikku parteisse kuulumise fakti tõttu ei kuulunud keegi automaatselt nomenklatuuri hulka, kuigi vastupidine olukord oli erakordselt harv (s.t nomenklatuuri hulka kuuluja oli nn parteitu bolševik). Kuigi paljudele omaaegsetele „vangivalvuritele” või nende ennastsalgavatele kaitsjatele meeldib täna tuua näiteks, et N Liidu lõpuks kuulus kommunistide hulka Eestis üle 100 000 inimese ja tung sinna üha kasvas, ei tee see elanikkonna põhimassist „vangivalvureid”. Pealegi tuleb sellesse arvu suhtuda väga ettevaatlikult, kuna kommunistlik partei jäi lõpuni kindlaks oma tegevuse salastamise ja parteielu konspireerimise traditsioonile. Toodud arv pärineb kommunistidelt endilt ajast, mil ideoloogiliselt oli kasulik näidata partei muutumist üha üldrahvalikumaks, ja praegu puuduvad usutavad võimalused selle arvu tegelikkusele vastavuse kontrollimiseks. Teiseks, kompartei liikmesuse tähendus muutus loomulikult aja jooksul ja enamasti oli partei lihtliige kaheksakümnendate lõpuks oluliselt väiksem tegija kui 1940., 1950. või 1960. aastate kommunist. Kuigi ka tänasel päeval ei saa kuidagi lugeda omaaegset parteisse kuulumist tühiseks detailiks kellegi eluloos, tähendas hilisemal perioodil parteisse kuulumine pigem põhimõtteliselt antud lubadust alluda parteilisele distsipliinile ja suunistele kui otseses klassivõitluses osalemist. Kas parteisse astuti maailmavaatelistel või konjunktuursetel kaalutlustel, jääb eelkõige iga asjaosalise enda teada.

Oluline aspekt seostub nn eliidi küsimusega, sest 1980. aastateks oli parteipiletist saanud omamoodi „tõutunnistus”. See tähendab, et püüdlemine juhtivale kohale ükskõik millises ühiskondlikult kaalukamas tegevuse sfääris eeldas kas kuulumist kommunistlikku parteisse või vähemalt isiku parteipoolset aktsepteerimist. Ka sellise mehhanismi korral võis rääkida indiviidi ja võimu vastastikusest kasust, sest kui N Liidu ja ENSV alguspäevil loeti peamiseks parteisse kuulumise kriteeriumiks proletaarset päritolu, siis hiljem saadi aru, et ühiskonnas on vaid teatav hulk indiviide, kes on võimelised teisi juhtima. Oli mõistlik niisuguste parameetritega indiviidid võimalikult varakult välja sõeluda, teha neist kas liitlased või tõkestada nende tulevane liikumine ühiskonna hierarhiates ülespoole (nt kõrgkooli mitte vastu võtta, sealt eksmatrikuleerida). Seega töö kaadritega ehk potentsiaalsete juhtide, liidrite väljaselgitamine ja nende hilisem kontrollimine oli pärast okupatsiooni alguse (aktiivse repressiooni) perioodi lõppemist parteilises tegevuses esmase tähtsusega.

Ühiskonna põhimassi ehk „vangide” olukorra ja käitumise seletamiseks sobib hästi kriminoloogiast pärit vanglastumise teooria. Selles kontseptsioonis käsitletakse indiviidiga vanglas toimuvaid protsesse kui vanglasse sissekasvamist ja sealse olukorraga kohanemist. Definitsiooni järgi tähendab vanglastumine vangide kogukonnaga liitumist ja sealse subkultuuri järkjärgulist omandamist. Vanglastumise üldiste teguritena on nimetatud järgmisi: leppimine madala sotsiaalse rolliga (inimene peab end teistest halvemaks ja vähem väärtuslikuks), uute söömis-, riietumis-, töötamis- ja puhkamisharjumuste omandamine, informatsiooni kogumine ja omandamine vanglaorganisatsiooni kohta, kohapealse keelekasutuse omaksvõtt ja soov saavutada vangla oludes paremad tingimused. Niisugused püüded iseenesest ei tundu olevat ohtlikud, kuid üheskoos ja pikaajalise perioodi jooksul mõjudes toovadki need kaasa tüüpilise vanglaasuka maailmapildi ja vastavate hoiakute kujunemise. Siinjuures tuleb rõhutada, et vanglasubkultuuri teket ja vanglastumist soodustatakse sageli vangla administratsiooni poolt, kuna kinnipeetavate üksteise järele valvamine on tegelikult massivanglates (vangilaagrites) sisekorra tagamise ainuke võimalus.

Nõukogude inimene oli tõepoolest eraldatud muust maailmast ja sealsetest inimestest, üksikud kokkupuuted nendega olid pigem traumaatilised kui meeldivad. Tuletagem näiteks meelde mõnele „õnnelikule” osaks saanud reisimist turismigrupi koosseisus kapitalistlikule välismaale, kaasas olematu taskuraha ja nigel keeleoskus koos hirmuga koputajatest grupikaaslaste ees. Kahtlemata arenesid N Liidu elanikel välja spetsiifilised töötamis-,
söömis- ning riietumisharjumused. Nende kujunemise määras valikuvõimaluste puudumine (anekdoodis: kehtestage Saharas nõukogude võim ja liiv muutub defitsiidiks) või spetsiifiline suhtumine riiki kui tööandjasse (anekdoodis: kui riik teeb, nagu maksaks palka, siis meie teeme näo, nagu töötaksime) jne. Just nõukogude aja anekdootides avaldub ilmekalt inimeste eriline vaimu- ja meelelaad, sest seal kohtab muu hulgas irooniat, enesehaletsust, kuid ka ilmselgelt jõhkraid šovinistlikke motiive (nt tšuktši-anekdootides). Seda kõike võis veelgi ehedamal kujul näha ka subkultuuris, mis esines tolleaegsetes vangilaagrites, mis olid küll muust ühiskonnast füüsiliselt eraldatud, kuid andsid oma olemasolust regulaarselt ja tungivalt märku.

Kuigi kõik vanglas kinni peetud vanglastuvad mingil määral ja see efekt vähendab üldjuhul võimalust pärast vanglast vabanemist oma eluga edukalt toime tulla, tuleb eristada vanglastumise eri astmeid, s.t vangla mõju on individuaalne ja mitte kõik vangid ei kohane ühesuguse intensiivsuse ja kiirusega. Tolleaegse elu üldreegel oli, et mida paremini taheti nõukogude ajal hakkama saada, seda suurem pidi olema koostöö aste võimudega, ja seda ei tee olematuks mitte mingisugune faktidega manipuleerimine. Nii oli ka nõukogude ajal Eestis, kus inimesed valisid oludega kohanemiseks eri strateegiad, mis eeldasid aktiivsemat või passiivsemat koostööd võimudega. Tuues vanglastumise vastu töötavate tegurite hulgast välja kõige olulisemad, näeme nende hämmastavat sobivust sovetiseerumise protsessi kirjeldamisel. Näiteks loetakse vanglastumist nõrgestavateks teguriteks eeskätt vangistuse võimalikult lühiajalist mõju, kestust. Nõukogude võim Eestis ja teistes Balti riikides kestis kahjuks peaaegu kaks inimpõlve, kuid õnneks vähem kui enamikus teistes liiduvabariikides. Samuti nagu vangla puhul on oluline positiivsete väliskontaktide säilitamine: siinse isolatsiooni murenemisel ja seeläbi sovetiseerimise üldisel nõrgendamisel mängis olulist rolli Eesti geograafiline asupaik ja suhteliselt tihe läbikäimine üle lahe elavate hõimuvendadega (sh laev Georg Ots, Soome televisioon). See võimaldas paljudel juhtudel säilitada nn vanglavälised kontaktid ja sidemed, mis olid vabamate olude saabumisel erakordselt tähtsad.

Vanglastumist takistab ka tasakaaluka, väljakujunenud maailmapildiga isiksuse olemasolu: too keeldub pimesi heaks kiitmast vangide juhendeid ja norme. Samuti aitab vanglastumise vastu see, kui ei püüta saada eeliseid teiste arvelt, hoidumine ebanormaalsest seksuaalsest käitumisest ja hasartmängudest. Nii oli ka nõukogude Eestis, kui inimesed leidsid mitmeid võimalusi välisele survele vastuseismiseks, kuigi enamasti toimus see individuaalselt ilma suurema kära ja ekstsessideta ning avalike konfliktideta. Võib üldiselt nentida, et enamik inimesi, kes pidid oma eluga kuidagi nõukogude režiimi tingimustes hakkama saama, piirdusid vaid üksnes väiksemate, enamasti vältimatute kompromissidega. Just seda ruttavadki ära kasutama tänased nõukogude aja apologeedid, kes meenutavad näiteks laste ja noorte peaaegu sajaprotsendilist kuulumist oktoobrilaste või pioneeride hulka alates 1960. aastate lõpust. Kuid nad jätavad paraku nimetamata nende organisatsioonide ideoloogilise tähenduse hüppelise vähenemise ajaks, mil need olid muutunud eelkõige üldisteks noorteorganisatsioonideks. Kuid jällegi ei tohi segi ajada „vange ja vangivalvureid”, sest ka siis, kui tänaselt positsioonilt vaadatuna ulatus inimeste kompromiss mõnikord kaugemale hädavajalikust, ei vastuta selle eest mitte ohvrid, vaid alati need, kes vanglastumise tingimused lõid ning sellest kasu lõikasid.

Viimasena peab vaatlema vanglastumise kontekstis nn väliseestlasi ehk inimesi, kellel õnnestus kommunistliku terrorirežiimi eest (ehk vangilaagrist) oma varasemat elu ja omandust maha jättes põgeneda. Allik peab neid inimesi koos Sinimägede lahingutes võitluses Punaarmeega langenutega n-ö tühja koha tekitajateks – mida loodus ei sallivat ning mida seetõttu kolonistidega usinalt täitma hakati. Niisugune hinnang on ületamatu oma küünilisuses. Kahtlemata aitas välismaal elavate sugulaste olemasolu säilitada siinsetel inimestel usku paremasse tulevikku, samuti olid paljudele peredele materiaalseks toeks välismaalt saadetud tarbekaubad. Väliseestlased olidki suuresti see tugi meile kui vangilaagriasukatele väljaspoolt, ilma selleta oleks okupatsiooniaastate üleelamine kujunenud palju raskemaks ja kaotusterohkemaks, rääkimata väliseestlaste tohutust rollist Eesti iseseisvuse taastamisel. Mis aga puutub Allikusse kui tublisse kommunisti, siis tema hinnangud ja väited näitavad ilmekalt seda, mis juhtub siis, kui varasematel ideoloogidel tekib karistamatuse tunne ja neil lubatakse nõukogude võimu kunagiste ohvrite üle jätkuvalt irvitada. Süüdistada avalikult ohvrit kurjategija eest põgenemises ja ellujäämises, on tegevus, mis peaks autorile tegelikult tooma kaasa tõsiseid tagajärgi ja avaliku vabandamise nõude.

Kuigi võib aru saada kõigist neist, kelle noorusaeg, esimesed armumised ja suurimad töövõidud jäid nõukogude perioodi, ei maksa silmi sulgeda selle ajajärgu tegeliku olemuse ees. Ka siis, kui sellest ajast pärinevad mitmed olulised kultuuri- ja teadussaavutused, võib nende teket seostada mitte niivõrd nõukogude võimu viljakate tingimustega, vaid pigem sellega, et need õnnestus luua valitsenud oludele vaatamata. Kui kujutada ette Saksamaal midagi analoogset pärast natsismi purustamist, et seal mõni tolleaegsetest ideoloogidest oleks räusanud avalikult teemal, kui palju kasulikku natside võimuoleku ajal Saksamaal korda saadeti ja kuidas terve saksa rahvas neid toetas, siis võib vaid aimata, mis sellise persooniga oleks juhtunud. Seda aga, et kommunistid on märksa sitkem seltskond kui natsid, näitab paraku Saksamaa praegunegi olukord. Ka Saksamaal on täna probleeme Ida-Saksamaa kommunistlikul perioodil toimunu hindamisega, sest omaaegsed kommunistid sogavad seal samuti vett ja vassivad, nagu jaksavad.

Tegelikult püütakse siiani nõukogude perioodi suhtes hämada ja põhistada Eesti lähimineviku käsitlemisel kehtivat rahvusvahelise suhtlemise printsiipi, et ex factis ius oritur – faktidest sünnib õigus. See tähendab, et kui mingi faktiline olukord on kestnud piisavalt kaua, siis tuleb see seadustada ka õiguslikult. Rahvusvahelises läbikäimises on niisugune asi võimalik, kuid ainult kolme tingimuse täitmisel. Asjaosaline (nt okupatsiooni ohver) peab ise olema olukorraga nõus, võõrast territooriumi on vallatud segamatult suhteliselt pikka aega ja rahvusvaheline üldsus aktsepteerib niisugust olukorda. Praegu vaadates on selge, et just selline pidi olema üks Gorbatšovi-aegse perestroika resultaatidest Balti riikides 1980. aastate teisel poolel. Just niisugust olukorda püüdsidki siinsed kommunistid enne 1991. augustiputši tekitada, et mõnede protseduuridega (nt uus liiduleping) legitimeerida kogu Nõukogude okupatsiooni periood ja selle pärand Eestis.

Tundub, et 1990. aastate alguses valitud erineva varasema taustaga inimeste rahuliku kooseksisteerimise tee koos teatavate faktide vastuvaidlematu tunnistamisega oli õige. Nagu iga demokraatliku ühiskonna südamiku moodustavad mõned üldiselt aktsepteeritud väärtused, ei saa tänases Eestis teatavatel teemadel diskussiooni algatada ja kompromissi otsida. Nii on raske kujutada ette viljakat koostööd nende, kes peavad N Liidu lagunemist XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks tragöödiaks, ning nende vahel, kes hindavad punaimpeeriumi kokkulangemist kui vaba Eesti taassünni kõige tähtsamat eeldust. Sisuliselt tähendaks see Eesti Vabariigi tänase legitiimsuse üle diskuteerimist. Võib julgelt öelda, et enamik omaaegseist „valvuritest” valjult sõna ei võta ja ühiskonna ellu intensiivselt ei sekku, mõned üksikud erandid välja arvatud. Võib-olla on hea, kui me kõik endale aeg-ajalt meelde tuletame, et olime enne vabaduse saabumist vaid katseisikud „suure eksperimentaatori” kätes. Ehk aitab see teadmine leida lihtsamini ühist keelt ja sõlmida arukaid omavahelisi kokkuleppeid. Lähimineviku interpreteerimisel Alliku stiilis pole meile parema homse saabumiseks kohe kindlasti mingit abi.

Märkmed: