„Eesti värvid“ – 150 aastat maalikunsti Enn Kunila kogust on ülevaatlikem Eesti kunsti näitus välismaalEnne võõrsile rändamist oli näitus väljas 24. veebruarist 1. aprillini Tallinna Kunstihoones. Sealset 85 tööd 34 autorilt „Kölerist Subbini“ käis vaatamas selle hoone jaoks rekordarv publikut – 12 722 inimest. Näituse saateks on kunstikoguja Enn Kunila kirjutanud: „Usun, et Eesti-suguses väikeriigis on iga suurem kunstikogu ka rahvuskultuuri osa. See aga tähendab, et kollektsionääril pole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus avada oma kogu avalikkusele, kunstiteadlastele, uurijatele, ennekõike aga laiemale publikule.“
Kui Helsingi Taidehalli ehk sealne kunstihoone tegi ettepaneku kollektsiooni näitus Soome publiku ette viia, kasvas see 26 maali võrra suuremaks, et väljapanek esindaks Eesti klassikalist kunsti tänapäevani välja. Ning sai nimeks
Viron värit, Eesti värvid.
Helsingi kunstihoone on Eesti kunstile kodune koht. Vahetult peale selle valmimist aastal 1929 toimus seal arvuliselt kõige suurem Eesti kunstinäitus välismaal. Nüüd on aeg sealmaal, et osalt samade kunstnikega toimub seal kõige ülevaatlikum Eesti kunsti näitus välismaal. 44 autorit Kölerist Laurentsiuseni esindavad ühtkokku 111 teosega täpselt 150 aastat Eesti kunsti ajalugu.
Kunila kogu on muljetavaldav. Johann Köleri „Itaalia maastiku“ (1859) ja Laurentsiuse (Lauri Sillaku) „Mapplethorpe’i kalla“ (2009) vahele mahuvad Oskar Hoffmann, Amandus Adamson, Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Ado Vabbe, Adamson-Eric, Elmar Kits ja paljud teised. Erilise tähelepanu all on Kunila kogus Eesti modernismi ajalugu, st maalikunst, mis on loodud 20. sajandi esimestel kümnenditel. Tööd aastatest 1900 kuni 1945 moodustavad umbes poole kogu näitusest. Aukohal on Kunila jaoks tema vaieldamatu lemmik Konrad Mägi. Eesti ühe suurima erakunstikollektsiooni omanikuna on ta öelnud, et „Eesti kõige kuulsam mägi pole mitte Suur Munamägi, vaid kunstnik Konrad Mägi“.
15. oktoobri õhtul oli suur seltskond kogunenud Soome pealinna Taidehalli, ühest küljest tänu sellele, et kutsutud külalistele ja nende seltsilistele oli tol päeval Soome lahe ületamine Tallinki parvlaevadega tasuta. (AS Tallink Grupp on üks näituse toetajatest.) Teiste seas saabusid värviküllast väljapanekut uudistama Soome president Tarja Halonen, Soome välisminister Alexander Stubb ja tema Eesti kolleeg Urmas Paet (kes koos näituse avasid) ning Euroopa Parlamendi saadikud Kristiina Ojuland ja Siiri Oviir.
Kuna Enn Kunila on muuseas AS Liviko Nõukogu esimees, pakuti avamisel tavapärase veini asemel kangemat ja kuulsamat eesti napsu. Kargel sügisõhtul tundus liköör Vana Tallinn hästi sobivat. See oli shampusepokaalidesse valatud, kuna vasekarva joogile kallati värskenduseks peale veel shampanjat. Näitusesaali vastasnurgas valmistati kokteile Viru Valgest jõhvikamarjadega. Taustaks mängis trio koosseisus Olav Ehala, Lembit Saarsalu ja Toivo Unt.
Näituse saateks on Helsingi Kunstihoone ja Enn Kunila ühiselt välja andnud kunstiteadlase Eero Epneri koostatud ligi 300-leheküljelise soomekeelse kunstialbumi näitusel eksponeeritava 111 eesti maali reproduktsiooniga ning Eero Epneri poolt soome kunstipubliku jaoks kirjutatud saatetekstidega. Raamatus on inglise-, rootsi- ja eestikeelsed kokkuvõtted. Samas vaimus otsustas ärimehest kunstikoguja kinkida aasta alul igale Eesti kooliraamatukogule tema maalikogu tutvustava raamatu.
Kes on Enn Kunila?Kunila (60) kõiki tegevusvaldkondi on võimatu ühel leheküljel üles lugeda. Need ulatuvad tipptööstusest kuni muretsemiseni Hiiumaa laevaühenduse pärast. Lisaks veel sport ja muidugi ka kunst. Täpsemalt on ta NG Investeeringute grupi üks juhte; AS Liviko (alkoholitootja), AS Balbiino (jäätisetootja) ja Kaubamaja Kinnisvara ASi (k.a. Selveri toidupoed) nõukogu esimees ning Toidutööstuse Liidu volikogu esimees.
Postimehes 20. veebruaril avaldatud jutuajamisest selgub, „et teist sellist härrasmeest, kelle viisakus ja stiilsus – enesestmõistetavalt hästiistuvat ülikonda alati ilmestab maitsekas lips ja mansetinööbid, moodsad kuldse raamiga prillid ning väärikas kõnemaneer – oleks nii võluvad, Eesti ettevõtluseliidi hulgast naljalt ei leia. Kunila avaldab oma mõtteid täislausetes, selgelt ja kindlalt, on alati heatujuline ja humoorikas vestluskaaslane, jäädes samas siiski pisut kinniseks ning oma elust ja tööst kõneldes tagasihoidlikuks.“ Elegantne, põhjalik, sõbralik; nii tundub ka mulle, kes ma olen teda vaid kaugelt jälginud ja pildistanud. Ilmselgelt on ta ka patrioot: „Selle näituse toimumisega Helsingis olen astunud lähemale ühe oma pikaajalise unistuse täitumisele – soovile ja püüdele tutvustada silmapaistvaid eesti maalikunstnikke maailmale, sest kunst on Eesti väärikas visiitkaart,“ on öelnud kunstimetseen, kes on olnud Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi juhatuse esimees alates selle loomisest 2007. aastal. U.S. Baltic Foundation tunnustas tänavu tema tegevust Baltimaade filantroopiaauhinnaga.
2009. a. suvel pärjati Kunilat Eesti Muuseumi Sõbra tiitliga. Selle kandidaadiks oli teda esitanud Hiiumaa muuseum, „et ta muuhulgas ka väikeseid muuseume ja kohti mäletab“. Hiiumaale soetas ta maakodu 1990. aastal. „See oli nii väike, et ööpotil olid ka sangad sissepoole. Aga hoovis oli suur tamm, see mind võlus,“ räägib ta. Nüüdseks on tema popsitare küll juba veidi suurem. „Mulle väga grandioossed ja pompoossed asjad ei sobi ja need ei sobi ka sellele saarele.“ Ise nimetab ta ennast võsahiidlaseks, kuid tegelikult tunneb rõõmu selle üle, kui teda vahel hiidlaseks peetakse.
„Eesti kunstis on jõudu ja euroopalikkust. Näitus õhutab otsima erinevusi ja sarnasusi kahe naabermaa kunstis,“ kirjutas Helsingin Sanomate kunstikriitik Timo Valjakka 18. oktoobril. Väljapanek Helsingis on Kunila kollektsiooni seitsmes näitus ning esimene ekspositsioon väljaspool Eestit. Kuigi ärimees ei taha veel midagi täpsemat öelda, on ta andnud mõista, et juba käivad läbirääkimised näituse viimiseks veel mõnesse riiki. Eesti värve saab Helsingis nautida 24. novembrini.
