Eesti Kirjanike Liit on saanud 90 aastaseks – asutamisajaks peetakse 8. oktoobrit 1922 ja asutamiskohaks oli Tallinna Raekoda. Samal ajal tähistavad kirjanikud veel kahte väiksemat juubelit: Tallinna kirjanike majal Harju tänaval täitus 50 aastat ja Käsmu loomemaja sai kirjanike liit enda käsutusse 15 aastat tagasi. Nende tähtpäevade puhul on korraldatud mitmeid rohkem või vähem kirjanduslikke üritusi.
14. oktoobril korraldati väljasõit Käsmu, kus kohalikus rahvamajas lugesid oma luulet Leelo Tungal ja Contra, meeleolukaid muusikalisi vahepalu esitas akordionist Henn Rebane. Vaadati värskelt loomemajas tehtud remonti ja lasti hea maitsta Käsmu meremuuseumis pakutud lõheprael ning kringlil.
16. oktoobril esitleti Tallinna Kirjanike maja musta laega saalis Valev Uibopuu raamatut "Välismaine Eesti Kirjanike Liit". Üritusel kõnelesid Janika Kronberg, Sirje Olesk, Tiina Kirss, Enn Nõu ja Mati Sirkel. Samal õhtul kogunesid kirjanikud ja nende sõbrad Draamateatrisse, kus näitlejad esitasid katkeid Eesti kirjanike töödest ja Tõnis Mägi koos Kärt Johansoniga laule Eesti luuletajate sõnadele. Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv tervitas kohaletulnuid ja luges ette Vabariigi presidendi tervituse, kes muuhulgas ütles: "On ilus ja hea, et eestlased on raamatuinimesed. Meie jaoks on Eesti kirjandus ühine reaalsusväli, hea tekst on tugev sild inimeste vahel. Loetud raamat on toetuspunktiks maailma mõistmisel.“ Ka kultuuriminister ei saanud ise kohale tulla ja seepärast tuli kirjanike esimehel ette lugeda temagi tervitus, kus oli öeldud: "Rahvuskeelne kirjasõna on meie kultuuri alusmüür. Selles osas meil mingeid eriarvamusi ei ole. Kuidas seda alusmüüri kindlustada nii, et sellele laotud seinad püsti seisaksid, ongi vist tänase kultuuripoliitika üks võtmeküsimusi. Püüame siis üheskoos asjaliku aruteluga sellele insenerlikule küsimusele vastust leida. Igasugu oraaklid siin meid ei aita.
Peagi on õhtud päris pimedad ja väljas värske õhu käes külm ja märg. Kasutame selle aja ära mitte ainult uute teoste loomiseks, vaid ka meie kirjanduselu sellise korralduse väljamõtlemiseks, mis meile jõukohane ja mõistlik on." Karl Martin Sinijärv tõdes oma sõnavõtus probleemide olemasolu Eesti kirjanduselus, kuid ei lasknud seepärast peomeeleolu langeda ja võttis oma sõnumi kokku järgnevalt:
„Loomulik oleks, kui toimiv riigitugi võimaldaks kirjanikul suure osa oma loomingust vabaks anda ja muretult öelda – muidugi avaldage, avaldage igal pool ja rohkem, meile meeldib, kui meid avaldatakse, meile meeldib, kui meid loetakse. Ning seejärel taas keskenduda olulisele ehk uute eestikeelsete teoste tegemisele, lugemisele ja kogemisele. Ma usun, et saja-aastane Eesti Kirjanike Liit vaatab kümne aasta pärast tänasele päevale tagasi kerge muhelusega ning uued reipad kirjanikud imestavad, kuidas sai paari elementaarse asjaga nii kaua aega minna.
Aga need on need asjad, mis on praegu õhus ja seepärast tuleb neist praegu rääkida, nii harva kui me kõik kokku saame.“ Ja teatrisaalist lahkudes jätkus kuluaarides peomeeleolus rääkimist veel pikaks ajaks. Küllap Eesti kirjamehed ja –naised edaspidigi ikka eestikeelset kirjasõna paberile panevad.
Peep Pillak
