Selleteemalise ürituse, järjekorras juba teise, korraldas pühapäeva, 28. oktoobri pärastlõunal Tartu Instituudi juures tegutsev Bibliograafia Klubi. Huvi selle vastu oli rõõmustavalt suur, Tartu College’i saal oli korralikult täis kiilutud.
Teadustajana ja kava koordineerijana tegutses toimekalt Aino Müllerbeck, juhtides programmi kulgu sujuvalt ning asjatundlikult. Prof Jüri Daniel tutvustas peakõnelejat, prof Jüri Kivimäed. Kuna viimane on meie ühiskonnas hästi tuntud, siis ehk lepitakse, kui ma tema isiku juures pikemalt ei peatu, püüdes säästa rohkem leheruumi tema sisutihedale ettekandele, mille teemaks oli „Eesti keele tõusud ja mõõnad“. Pean tunnistama, et ka sellest on raske teha lühikokkuvõtet, kuid ma üritan.
Eestlased, kes juba vähemalt 150 aastat on muret tundnud oma keele saatuse, olukorra ja tuleviku pärast, peavad oma rahvuslikku uhkust tagasi hoidma, sest tänase eesti keele säilimise eest võlgneme suuresti tänu „võõrastele“. Leedulased tõkestasid 13. sajandil saksa talupoegade rände ida poole. Eestis moodustasid sakslased oma arvulises vähemuses ülemklassi, talupojad valdava enamusena jäid alamklassi, mistõttu eesti ja saksa keele otsene segunemine jäi toimumata. Teine põhjus on muidugi luterlik reformatsioon, mille kaudu tekkis huvi uue kiriku rahvakeelte vastu – jumalasõna tuli kuulutada ja õpetada rahva keeles. Kuid see kergitas kohe uue probleemi: millise grammatika järgi tuleks see keel kirja panna? Nii küsis juba 18. sajandil saksa kirja- ja koolimees Friedrich Arvelius – küsimus, millele vastust ei olnud.
Esimesed eesti keele kirjapanijad olid sakslased, kes eesti keelt hädiselt ja vigaselt oskasid. Lisaks olid eesti keeles erinevad murded, milles põhilist vahet tehti põhja-eesti ja lõuna-eesti keelte vahel. Ka puudusid keeles paljud sõnad, mida kirikutekstide tõlkimisel vaja läks. Need võeti alamsaksa keelest ja nii sündiski piibellik Eestensche sprake, millest siiski aastate jooksul läbi mitme uuendus- ja puhastustule koorus välja meie eesti kirjakeel.
Otto Wilhelm Masing võttis 1818. aastal kasutusele eesti keeles õ tähemärgi. Eduard Ahrens töötas hiljem välja uue soomepärase eesti kirjaviisi. Oli vaja leida uudissõnu ja vabaneda vanadest germanismidest. Selles osas astusid esimesed sammud Ferdinand Johann Wiedemann ja Ado Grenzstein oma sõnaraamatutega. Suurimaks ja peaaegu fanaatiliseks keeleuuendajaks kujunes aga Johannes Aavik, kuigi tal tuli võitlust pidada oma peamiste oponentide Johann Voldemar Veski ja Elmar Muugiga, mõlemad tuntud keelemehed.
Järgnes teadusliku oskussõnavara loomine 1930. aastate vältel, milles Veskil on erakordsed teened. Koos nõukogude võimuga tuli eesti keelde ka senitundmatu ja võõrastav propagandakeel, millest valdav osa siiski kadus keelest koos stalinismiga. Tuusikuid enam ei jagata ja tööd stahhaanovlikult ei tehta. Kuid just eesti keel oli see, mille tõttu nn Eesti aeg ei lõppenud Vene võimu taastulekuga 1944. aastal. Keele kaudu elas ja kestis see Eesti aeg veel palju aastaid. Eesti keel, meie rahvuskultuuriline selgroog, ei hävinud. Jaan Krossi ja Lennart Meri 1970. aastatel, seega sügaval nõukogude ajal ilmunud raamatud paeluvad veel praegu oma rikkaliku sõnavara ja sädeleva stiiliga.
Olnuks loogiline eeldada, et Eesti taasiseseisvaks saamisega oleks eesti keel jõudnud oma sajanditepikkuse olemasolu kõrgeima tasemeni. Kahjuks oli eesti ühiskonnas toimunud pööre nii sügav, et paiskas segi inimrühmad, hoiakud, väärtused ja ideaalid. Vastupanu vajaduse äralangemine tegi meie emakeele valla kõigile muutustele ja mõjudele, millele seni oli edukalt vastu seistud. Eesti kirjakeele kui ametliku riigikeele maines toimub järjepidev langus. Isegi ajakirjanduses ei hoolita keelekorrektsusest, kasutatakse kahtlase väärtusega ja raskestimõistetavaid mugandusi. Tartu Ülikoolis on lausa kohustus avaldada teaduslikke töid inglise keeles, eestikeelseid töid hinnatakse väga madalalt.
Eesti keele funktsioonid ja roll väliseesti ühiskonnas on omaette teema, mis vajaks eraldi läbi arutamist. Ka siin on põlvkondade vahetusega paratamatult toimumas keeleoskuse langus. Kõneleja meenutas talle kunagi esitatud küsimust: kas Eesti asja on võimalik ajada ka mõnes teises keeles? Ja vastas küsimusega: kindlasti on võimalik, aga kas see siis enam on Eesti asi? Head lugejad, püüdkem sellele küsimusele rahuldav vastus leida.
Ettekanne leidis elavat vastukaja ning kuulajaile anti võimalus esitada küsimusi. Nende arvu tuli kahjuks piirata, kuna programm jätkus. Kuid hiljem oli kohvi ja kringli juures võimalik vestlust vabamas vormis jätkata, mis ka kahtlemata toimus.
Asta Ballstadt esitas klaveril Kaljo Raidi kolmeosalise süidi nr 1, mis on üles ehitatud eesti rahvaviisidele. Heldur Jõgioja luuletuse „Emakeel“ esitas Ludmilla Ots. See kanti ette pühendusega Meinhard Laksile kui Emakeele Päeva mõtte algatajale.
Pärast lühikest vaheaega avas teise osa lauluansambel „Jaaniku“, kuhu kuulusid Linda Brookes, Liisa Kiik, Leena Liivet, Ilo Maimets, Kaarin Maimets ja Talvi Maimets. Nad esitasid rea mitmeilmelisi rahvalaulude töötlusi, milledes eriti armsalt vastu helisesid kaduma kippuvad murdekeeled.
Prof Jüri Daniel pakkus vahelduseks paar suutäit rahvusvahelist huumorit, et meeled saaksid eestlusest natuke puhata. Puhkust ei antud siiski kauaks. Kohe tuli Aino Müllerbeck ette Ellen Irsi ehteestilike kõnekäänu viguritega, esitades neid ilmekalt ja kaasakiskuvalt. Eesti Kodu Eidekesed – Linda Järvis ja Elna Libe süvendasid seda meeleolu omaloomingulises ettekandes (ja ehteidelikes kostüümides), mida klaveril saatis Asta Ballstadt. Eesti Kodu argipäev toodi pühapäevariietusesse rüütatuna publiku ette.
Dr Ronald Weileri lõppsõna oli kohal, lõpetajat ennast mitte. Selle esitas Aino Müllerbeck, kes jagas tänu tegijaile koos juurdekuuluvate lilleõitega. Peale kavas esinenute kutsuti ette veel Etnograagfia Ringi esindaja Helle Arro ja Einar Heinmaa, kelle postmarkide kogu oli näitusel. Hiljuti lahkunud Ellen Irsile määratud õie viis Aino abikaasa Albertile, kes viibis publiku hulgas. Näitusel olid peale Etnograafia Ringi tekstiiltööde ja postmarkide veel eesti eksliibrised. Suurel loteriilaual ootasid mitmesugused võidud õnnelikke võitjaid.
Igati õnnestunud ja hästikorraldatud üritus. Ootame järgmist.
