(lüh. Metsaülikooli loengust) MARJA-LEENA ROOS Kotkajärve Metsaülikooli teemaks oli tänavu „Jätku“, tähendades jätkumise arutlusi mitmel alal, samuti eesti keele jätkumise võimalusi nende hulgas, kes on eemal eestlaste keskustest või kus eesti keele kasutamine igapäevases elus on puudulik.
Keelte õpetamine on Marja-Leena Roosi elukutse ja huviala. Ta saavutas magistrikraadi English as a Second Language (ESL) uuringute alusel, õpetas Koreas külalisprofessorina Seouli Ülikoolis tulevasi inglise keele õpetajaid, õppis samal ajal korea keele üsna selgeks ning õpetab nüüd prantsuse keelt ühes Toronto algkoolis.
Metsaülikoolis pidas ta tänavu loengu teemal, kuidas õpetada ESL (Estonian as a Second Language) lastele, kellel ei ole eriti võimalust seda eestikeelses ühiskonnas omandada ega õppida. Miks üldse emakeelt edasi anda? Uurijad väidavad, et kui kogukonnas ei räägita teatavat põliskultuuri keelt, siis selle keele edasiandmine ei juhtu lihtsalt iseenesest. Et nii sünniks, on põliskultuuril tingimata vaja põhjust eksisteerimiseks.
Keeleteadlased on seda küsimust uurinud ja nad pakuvad neli põhjust, miks põliskultuuri on vaja:
1. Tänapäevane teabe edastamise tehnoloogia, lennukisõidud, satelliidid vähendavad maailma kultuuride mitmekesist rikkust märgatavalt. Aga ometi on inimestel psühholoogiline vajadus mingisugusesse gruppi kuuluda. Omaenda keel aitab sellele tõhusalt kaasa, sest ta lülitab meid oma päritoluga, oma esivanematega. See on sügav kuuluvustunne ja rikkus, millel on kalduvus kaduda tänapäeva maailmas. Keegi ei vaidle vastu sellele, et keel on kõige tähtsam kultuuriline isikukuuluvuse tundemärk.
2. Bioloogid hoiatavad, et maailma kuumenemine ja saastamine löövad meie ökosüsteemid tasakaalust välja. Iga päev on ohustatud mõni uus loom, lind, kala, putukas või taim. Öeldakse, et bioloogiline mitmekesisus (
biodiversity) on oluline terve maailma säilivuseks — ja samuti on kultuuriline ja keeleline mitmekesisus oluline maailma tervisele. Maailmas räägitakse praegu umbes 7000 keelt ja mõned ennustavad, et pool maailma keeltest võib kaduda järgmise saja aasta jooksul, eriti keeled, millel on vähem kui 10 miljonit rääkijat. Sajad algupärased (
aboriginal) keeled olevat Kanadas kadunud peale kontakti eurooplastega. Maailma väikesed keeled võivad olla eriti hädaohus ja meil kõigil peaks olema kohus võidelda sellise arengu vastu.
3. Veel üks põhjus, miks oma emakeelt säilitada: kahe keele oskus aitab suurepäraselt kaasa järgmise keele õppimisele (näiteks prantsuse keele) ja ka üldistele akadeemilistele tulemustele. Uurijad on leidnud, et lastest, kes oskavad rohkem kui ühte keelt, kasvavad paremad mõtlejad. On leitud, et mitmekeelsus arendab aju ja teeb lapse targemaks, mitte lihtsalt et lapse oma tarkus võimaldab mitmekeelsust.
4. Veel üks leitud põhjus on, et mitmekeelsusega saab tulevikus raha teenida.
Kanada eestlaste teise generatsiooni praegune olukord Esimene generatsioon tuli Eestist siia ja muutus kahekeelseks. Nende keelepruuki loetakse ‚ebasümmeetriliseks‘ kahekeelsuseks. Näiteks, mu vanaema Torontos leiab, et eesti keel on temale kasulikum ning temale jääb eesti keel tugevamaks, inglise keel nõrgemaks.
Minu vanemad leiavad, et eesti ja inglise keeled on nendele võrdselt kasulikud. Nõnda on nende kahekeelsus enam-vähem ‚sümmeetriline‘.
Minule ja mu vendadele on eesti keel palju vähem kasulik kui inglise keel vaatamata sellele, et omandasime eesti keele lastena. Selliselt on meil teistmoodi tasakaaluga ‚ebasümmeetriline‘ kahekeelsus.
Nendes näidetes näeme, et sümmeetrilisuse tasakaal on meie peres üle vaid üheainsa generatsiooni juba nihkunud teisele poolele. Selline on tavaline areng ja viib lõpuks eesti keele vähenemisele (
attrition). Keele vähenemise tunnusteks on väiksem sõnavara ja lihtsustatud grammatika. Kaks näitajat keele vähenemisest on, et segatakse ingliskeelseid sõnu eestikeelsesse lausesse (näiteks ‚Kas sa tahad
trade-ida minuga‘) või inglise grammatilise vormi kasutamine eesti sõnade vahel (‚Kas sa tahad minna
up the torn?‘, selle asemel et üles torni). Vähenemine viib aegamööda üleminekule enamuse keelele, kuni nõrgem keel saab täielikult asendatud.
Selline keeleline muutumine võib juhtuda üle ühe või mitme generatsiooni. See on normaalne ja peaaegu vältimatu protsess, mis on tavaliselt tugevam kui põliskultuuri keeles rääkijate tahtejõud. Tavaliselt juhtub üleminek teises generatsioonis. Torontos oleme keskmisest palju tugevamad, tänu meie poliitilisele ajaloole.
Keele omandamise tingimused Me teame juba, et lapsele emakeele edasiandmiseks tuleb seda rääkida kodus emakeelena. Aga mida tähendab siis õieti, et rääkida ühte keelt kodus? Kas paar emakeelset sõna siin ja seal loevad? Kas vähenenud keel (veel isegi segatud inglise keelega) loeb? Uurijad ütlevad, et need lapsed, kes on saanud edukateks kahekeelsteks olid need, kelle vanemad järjekindlalt rääkisid lastega ja omavahel ainult emakeeles ja ei lubanud lastel teises keele nendele vastata.
Kuid see ei ole mitte ainuke oluline tingimus. Teiseks on vaja tihedat vastavat ühiskonda, täis organisatsioone, mis nõuavad eesti keele kasutamist ja annavad lapsele rikkalikke praktilisi keelelisi kogemusi erinevates kontekstides. Et lapse keelekasutus jõuaks kaugemale perekondlikust temaatikast, peab ta saama keelt kuulata ja kasutada erinevates olukordades, mis pidevalt laiendavad keele piire. Kui ma olin laps ja käisime laagriga rannas, tegime sporti, nahatööd, valmistasime näitemänge, käisime metsas matkamas, suusatamas, siis see kõik pakkus rikkalikku keelekogemust.
Lapsel on ka vaja vestelda erinevate inimestega, kes räägivad emakeelt. Ühest või kahest inimesest ei aita.
Vaatame korrraks, kuidas laps omandab keelt. Imikust kuni 7. eluaastani on lapsel vapustav ja imestusväärne võime keelt omandada. Kui ta (1) kuuleb rikkalikku keelekasutust, (2) mitme inimese poolt ning (3) proovib ja katsetab keelt (4) mitme eri inimesega (5) küllalt tihti, siis ta omandab keele automaatselt. 7. kuni 15. eluaastani nõrgeneb selline võime märgatavalt. Peale 15. eluaastat võime kaob. Pärast seda on täiskasvanud paraku sunnitud reeglite ja sõnade kordamise läbi keelt õppima.
Kokkuvõttes: meie õpime, lapsed omandavad.
Omandamine vajab lapse tarkust, see on loomulik protsess ja juhtub iseenesest, kui vaid ümbruskond seda lubab. Ükskõik kui mitu keelt lapsi ümbritseb, nad omandavad neid kõiki (muidugi nii kaua kui aju töötab normaalselt). See oleks nagu keemilises maailmas osmoosi mõiste.
Mis on keele omandamise tingimused? Keele kasutamine väljaspool kodu tekitab
motivatsiooni. Motivatsioon on ülimalt tähtis, kui ühiskond nõuab keelekasutust. Lapse instinkt on siis, et ‚jah see keel on kasulik‘ ja keele praakimine juhtub harvemini. Tegevused peavad muidugi olema küllaltki lõbusad, et last motiveerida ja mitte sunduslikud ja tüütud.
Kodus rääkimine ja väljaspool rääkimine on mõlemad tähtsad, aga tasakaal võib olla ühel või teisel poolel tugevam. Laps saab siiski kuidagi omandada keelt ühel või teisel juhul. Näiteks
French immersion koolides kasutavad lapsed ainult prantsuse keelt koolis, aga mitte kodus. Tasakaalu ebaühtlane tase võib olla siinjuures teguriks, miks selliste laste kahekeelsuse tase ei ole nii voolav ega loomulik kui ootaksime emakeelest.
Eemal elavate perekondade olukord Oletades, et huvi on olemas, mida saavad teha perekonnad, kes elavad Torontost kaugel?
Esiteks, kui mõlemad vanemad ei ole tugevad eesti keele rääkijad ja nad ei saa ennast mugavalt eesti keeles väljendada
ning kui ümbritsevas ühiskonnas ei ole teisi eesti keele rääkijaid, ja lapsed tajuvad, et see keel ei ole neile kasulik,
siis emakeele edasiandmine emakeelena ei ole päriselt võimalik.
Et meie keelt emakeelena edasi anda sellises olukorras, vajab tõeliselt võimast, pühendatud sisemist resolutsiooni või põlevat tahtmist. Kui see on selle inimese kõige suurem siht, siis peaks ta kolima Torontosse, Stockholmi või miks mitte Eestisse? Selliselt vaadatuna oleks emakeele edasiandmine tõesti elu suurim siht. Oletan, et paljudele see ei ole siiski elu kõige kõrgem siht, ja peame kurvalt leppima loomuliku arengu paratamatusega antud olukorras.
Aga keele edasiandmine ei ole alati vaid must ja valge pilt. Kas valikud on siis tõesti ainult: kas laps valdab eesti keelt või ta ei valda ühtegi sõna? Ei — hall osa on sellel alal üsna suur.
Eesti keele edasiandmine emakeelena ei ole ainuke võimalik siht. Arvan, et peaksime laiendama oma perspektiivi. Raskemas keelelises olukorras oleva kolmanda generatsiooni lapsele ei tarvitsegi eesti keel tingimata areneda täisfunktsioneerivaks keeleks.
Alternatiivne siht võiks olla, et kasvatada noort, kellele eesti keel ja kultuur on mõnevõrra tuttavad, nii et laps võiks tulevikus olla võimeline keelt soovi korral kergemini aktiveerima. Kuidas seda saavutada? Mõned ütlevad, et passiivne oskus on sellele võtmeks.
Algupäraste kultuuride kohta ütlevad teadlased, et parim meetod on tekitada lapses emotsionaalne side põliskeelega. Isegi kui omaenda keeleline tase on vähenenud või vähenemas, saab seda teha. Kuidas? Võta tihti laps sülle ja räägi temaga õrnalt eesti keeles. Ta ei pea ühestki sõnast aru saama — see pole tähtis. Kui ta on haiget saanud või on kurb, rahusta teda oma süles ja õrna häälega eesti keeles. See loob lapse ajus emotsionaalse intiimsuse eesti keelega ja aitab sügavalt sihile kaasa.
Teine tähtis samm, kui vähegi võimalik, on viia laps Eestit külastama, kui ta on veel noor. Uurimistööd Kreeka teise ja kolmanda generatsiooniga näitavad, et kodumaa külastamine tugevdab lapses Kreeka isikukuuluvust.
Teised uuringud aasia-ameeriklastega on näidanud, et lapsed, kes kunagi praakisid oma emakeelt, olid siiski motiveeritud seda uuesti õppima peale seda, kui nad olid külastanud oma vanemate kodumaad. See selgitab lapsele, et tema perekonna keel on seotud mujal asuva suurema keelelise territooriumi ja keele kogukonnaga. Mida rohkem keelega koduseinte vahelt välja jõuda, seda parem. Lapsevanemate kontakt eesti sugulastega aeglustab emakeele vähenemist.
Uurimistöö viie Torontos elava Jaapani perega leidis, et ligipääs kodumaa tehnoloogiale (raadio, TV, filmid, arvutimängud, keeleõppeprogrammid jne.) olid kasulikud passiivsele keeleõppimisele.
Jaapanlaste hulgas leiti, et lapsehoidja kodumaalt oli suureks abiks, kuid see on paljudele peredele liiga kallis, et olla praktiline soovitus kõigile.
Veel tuleks õpetada lastele laule ja luuletusi, mida õpitakse pähe. Isegi kui laps ei saa sõnadest aru, harjutavad laul ja luule suu lihaseid, mida on vaja õigeks hääldamiseks. Neid lihaseid saab ainult lapsepõlves arendada. Kui harjutatakse laule ja luuletusi üle aastate, tuleb lapsel palju parem hääldamine siis, kui ta otsustab eesti keelt hiljem edasi õppida. Samuti teevad need päheõpitud sõnad ja laused lapsele eesti keele tuttavamaks ja lähedasemaks keeleks.
Lõpuks leidsin ma ühe tsitaadi, mis oleks heaks kokkuvõtteks kõigest, mida ma olen puudutanud: „Ethnic movements alone cannot halt language shift, although they may moderate it.“ (Garcia).
