Nädala portree Ei pea tingimata olema Hemingway, et igast sadamast eestlast leida. Ja leiupaik ei pea tingimata olema sadam. Eestlast võib ootamatult kohata ükskõik millises lennujaamas, ükskõik millise linna turuleti ees või kõrvalises metsakolkas ning isegi avastada, et tegu on vana tuttavaga. Sedalaadi kogemusi on mul elus olnud mitu ja küllap on neid teistelgi.
Käesolevas rubriigis püüame kirjutada huvitavatest eestlastest. Ka seda tehes võime jahmunult avastada, et huvitav rahvuskaaslane ei tarvitse olla keegi, keda esmakordselt kohtad. Nii mõnigi ammune tuttav, kellest saatuse keerdkäigud on sind mõneks ajaks eemaldanud, on vahepealsete aastate vältel suutnud oma elujärje nii huvitavaks kujundada, et lihtsalt ei raatsi saadud muljeid ainult endale pidada, vaid tekib kihk neid lugejatega jagada.
Austraalias, Melbourne’i linnas on nüüd juba umbes kuus aastakümmet elanud ja mitmesugusel kujul aktiivset eestlust harrastanud daam nimega Maila Taimre. Paarkümmend aastat juhatas ta Melbourne’i Eesti Naiskoori, umbes 15 aastat oli kohaliku luterikoguduse organist. Paguluse algaastail lõi hoolega kaasa näiteringis ja just neist aastatest on siinkirjutajal temaga parimad ühised mälestused. Nüüd on ta juba pikemat aega end pühendanud eestikeelsete raadiosaadete toimetamisele ja seda täiesti professionaalsel tasemel. Olgu siinkohal tähendatud, et Melbourne on üks suuremaid eestlaste keskusi Austraalias, peaks ikka veel püsima Sydney järel teisel kohal.
Meie 51 aastat tagasi katkenud tihedat sidet (elasime minu viimastel Melbourne’i-aastatel ühe katuse all) on vahepeal põgusalt uuendatud, kuid seekord oli võimalus seda teha põhjalikumalt. Minu juuli keskpaigas Eestisse saabudes tervitas Maila mind Tallinna lennujaamas, kus jõudsime kokku leppida, et augusti algul kohtume uuesti Torontos. Nii juhtuski. Tema raadiotööst olin ammu teadlik, kuid nüüd otsustasin võtta kauaaegse sõbra korralikult „pihile“ ning lasta jutustada oma tegevusest.
Maila alustas eestikeelsete raadiosaadetega aastal 1975 3ZZ raadiojaama juures, mis oli nn
community radio station. See oli amatöörlik tegevus ja mingit tasu selle töö eest ei makstud. Kaks aastat hiljem aga hakkas Austraalias pead tõstma multikulturism ning vähemusrahvaste vastu hakkas huvi tundma SBS (Special Broadcasting Service) raadiojaam, mis tegutses riikliku toetuse najal. Nagu Maila muigega mainib, oli põhjuseks asjaolu, et üha rohkem uustulnukaid omandas Austraalia kodakondsuse ning nende hääled valimiskastide juures läksid hinda. Mailal, kellel on meeldivatämbriline diktorihääl ja kes on võrdselt kodus nii eesti kui inglise keeles, ei olnud raske omandada eestikeelsete saadete toimetaja positsiooni.
SBS edastab saateid 68 erinevas keeles. Eestikeelsed tunnised saated toimuvad kord nädalas ja need on kuuldavad mitte ainult Melbourne’is, vaid üle kogu Austraalia. Iga saade algab päevauudistega. Esikohal on Eesti sündmused, kuid tehakse ka kokkuvõte rahvusvahelistest ja kohalikest uudistest, olenevalt muidugi sellest, kuivõrd miski parajasti tulipunktis on. Kõneldakse korrespondentidega Eestis, teistes Euroopa linnades, USA-s ja Kanadas. Lisaks esitatakse valikuliselt lõikeid Eesti Ringhäälingu saadetest ja kohaliku ühiskonna teateid. Loomulikult ka eesti muusikat. Raadiojaamal on hetkel olemas päris korralik eestikeelne plaadikogu umbes 150 plaadiga. Tutvustatakse eesti kultuuri ja selle viljelejaid igal pool maailmas. On ka lühike ingliskeelne osa Eesti tutvustamiseks. Varasemail aastail oli ka lastetund.
Mind huvitab, kuidas sellist tööd kompenseeritakse. Saan vastuseks, et tunnise saate ette valmistamiseks makstakse 12 tunni tasu. Varem töötas toimetaja üksi, nüüd on tal kaks tasulist kaastöölist Eestis. Ka puhkusega on selline lugu, et kui varasemail aastatel tuli puhkusele minnes saated ette valmis teha, siis praegu on tal olemas asendaja.
Jah, puhkused. Maila on aastate vältel omandanud maailmaränduri maine, eriti agaralt külastab ta Eestit. Alates aastast 1995 on ta igal suvel veetnud vähemalt kuu aega Eestis, sageli on ta reisid ühendatud kõrvalepõigetega mujale, kaasa arvatud Ameerika mander. Olin arvamusel, et käigud Eestisse ja mujale on seotud kutsetööga, kuid reisija väitel pole see nii. Suhtlemisaldi inimesena on tal palju sõpru ja tuttavaid. Muidugi päädivad nii mõnedki kohtumised intervjuudega raadiosaadete jaoks, kuid reiside põhieesmärgiks on ikkagi puhkus ja kodumaaga sidemete tugevdamine.
Mäletan, kuidas Maila ja ta kadunud abikaasa Arno pingutasid, et muretseda oma perele ruumikas kodu. Kogu see avarus on nüüd vaid ta enda päralt. Mu konservatooriumikaaslane Arno, andekas helilooja, varises ootamatult 1979. a. jaanuaris, enne oma 55. sünnipäeva. Perest võrsunud kolm last elavad kõik väljaspool Melbourne’i ja kasvatavad lapselaste näol vanaemale silmarõõmu. Vanaema enda ainsaks alaliseks kaaslaseks on vaid ta südamelähedane tegevus. 2003. aastal vääristas EV president Arnold Rüütel teda kui eestluse hoidjat Austraalias Valgetähe V klassi teeneteristiga.
Soodsa hilissuvise ilma tõttu leiab meie vestlus aset pargis, kus pikad käänulised rajad meelitavad jalutama. Kuigi vestluskaaslane on minust vaksavõrra noorem, püüan oma kärsitut loomust talitseda ja võtan tavalisest lühema sammu. Nii jutt kui jalutuskäik kujunevad üsna pikaks, kuid mu nooruslik kaaslane ei ilmuta väsimuse märke. Kui talle selle eest komplimenti teha üritan, saan vastuseks: „Oh, tegelikult on selline lonkimine küllaltki väsitav. Üksi käies astun palju kiirema sammuga.“ Oota sa, sindrinahk! Tule järgmisel aastal uuesti, siis vaatame...
