Eesti: Jaan Männik: olen rahvusriigi pooldaja, fundamentaalselt EPLO
Eestlased Eestis 02 May 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Märt Kivine EPLO

Olen tõsiselt kaalunud, et mul pole Rootsi kodakondsust vaja ja ma võin selle ka vabalt ära anda. Kohe, kui mind valitakse Eesti presidendiks, ütleb Jaan Männik.

•• Jaan Männik, teie kabineti aknast avaneb panoraamne vaade Vabaduse väljakule, Harju mäele ning Toompeale. Millist Eestit te siit aknast näete?
Ma olen ju sündinud Rootsis ja olin kakskümmend seitse aastat vana, kui esimest korda Eestis käisin. Kakskümmend seitse esimest eluaastat tutvusin Eestiga pildiraamatute kaudu. Kodus rääkisime me perekonnaga alati eesti keelt.
Ja kui ma nüüd istun siin kabinetis – varsti juba kuus aastat –, siis see on selline tunne, mida ei suuda kellelegi ära seletada. Et tuled igal hommikul tööle ja arutad igasuguseid küsimusi, aga nagu sa kirjutuslaualt pilgu tõstad, näed Pikka Hermanni ja Eesti lippu. See tuletab kogu aeg midagi meelde – kui satud detailidesse või kõrvalistesse asjadesse, siis meenutab see alati midagi suuremat või tähtsamat.

•• Kuidas siiski iseloomustada praegust Eestit, mida te ei pea enam sugugi pildiraamatust vaatama?
Põhimõtteliselt väga positiivselt. Enne 1991. aastat oli mul suur mure, mis Eestist ja eesti rahvast saab. Kas me võime üldse eesti rahvast rääkida? Ja kui Nõukogude Liidu okupatsioon oleks veel kakskümmend-kolmkümmend aastat kestnud – kas eesti rahvas oleks suutnud Eestit sellest olukorrast üles tõsta?
Aga mul on äärmiselt hea meel, et enam ei pea selle üle mõtlema. Me hakkasime 1991. aastal Eestit arendama. Seda uut Eestit. Olen varem öelnud ja ütlen endiselt, et kuulun nende inimeste hulka, kes leiavad, et Eesti on väga hästi arenenud, väga kiiresti sellest olukorrast välja tulnud.
Oma töö poolest olen välismaaga seotud sedakaudu, et Eesti Telekom on börsifirma, mis on registreeritud Londoni börsil. Telekomi aktsia hind otsustatakse suurel määral väljaspool Eestit. Ja see mõõdab ettevõtte edukust. Niikaua kui olen olnud Eesti Telekomi juhatuse esimees, on Eesti telekommunikatsiooni kiiret arengut välismaal väga kiidetud. Ja seega üldisemalt ja laiemalt ka Eestit.
Ehk on isegi natuke ebaviisakas nii öelda, aga Eestil on minu meelest välismaal palju parem maine kui Eestis. Me oleme tihtipeale liiga enesekriitilised, et oleme mingi banaanivabariik ja postsovetid jne. Selle jutu peaksime nüüd lõpetama – meil on läinud hästi. Telekommunikatsioonis oleme me alustanud olukorrast, kus meil olid vanad telefonijaamad ja 200 000 inimest telefonijärjekorras. Kaksteist aastat hiljem vaatame me mobiiltelefonist olümpiamänge. Seda arengut tunnustatakse välismaal väga.
•• Kas ja mille poolest erineb Eesti praegu Rootsist ja kas erinevusi on rohkem kui sarnasust?
Ma ütleksin, et on nii erinevusi kui ka sarnasust. Me oleme Rootsiga sarnasemad kui Põhja-Ameerikaga – ma olen elanud kaks aastat ka Põhja-Ameerikas. Ka oleme me Rootsiga sarnasemad kui Lõuna-Euroopaga. Aga mõnes mõttes oleme Ungariga sarnasemad kui Rootsiga, sest meil on ühine taust.
Eesti võlu on Eesti inimese initsiatiivikus ja tahtejõud edasi areneda. Eesti rahvas ei identifitseerinud ennast nõukogude ideoloogia kaudu, vaid suhtus sellesse väga kriitiliselt, ja me suutsime ennast sellest olukorrast välja rabeleda. Kui tulin 1990. aastate alguses siia, siis nägin, et siin on väga haritud inimesed. Olen lõpetanud tehnikaülikooli, mul on magistrikraad, aga siinsed inimesed ei jäänud minust hariduselt maha. Oli tahtejõudu midagi ära teha. Ei olnud nii, et inimesed ei osanud, vaid eeldused puudusid. Ja kui need tulid, siis me arenesime väga kiiresti.
Ma ütleksin, et Rootsi ja mõned Lääne-Euroopa riigid on mõnes mõttes stagneerunud – nad on alles nüüd hakanud rääkima, et peab majanduslikult kasvama. Nad on ka ehitanud mingid heaolusüsteemid, millest meie Eestis väga palju räägime, aga neis riikides on inimesed sellega passiivseks tehtud. Tähendab, kui sa ei tee tööd ja jääd haigeks, siis sa saad umbes sama palju palka kui tööd tehes. Kui sa kaotad oma töökoha, siis saad toetust, mida makstakse umbes sama palju, kui oli sinu palk. Ja nii edasi. Ja kui juurutada sellist mentaliteeti pikka aega, siis tekitab see tunde: kas ongi vaja tööd teha? Muidugi, ma natuke liialdan, kuid liialdus toob vahe esile.
•• Erinevalt enamikust kandidaatidest, kes on Eestis ennast näidanud ning on nii heas kui ka halvas mõttes kõigiti läbi katsutud, ei tea me, mis on Jaan Männiku maailmavaade. Kui te paigutate ennast Eesti poliitilisele maastikule, siis kuhu?
Ma ei ole ühegi erakonna liige. Aga loomulikult on mul maailmavaade ja minu prioriteet on see, et ma olen rahvusriikide pooldaja. Me näeme tendentse, et Euroopas ja Põhja-Ameerikas hakkavad ka rahvusriikides tekkima multikultuursed ühiskonnad. Kui kaua on Ameerika Ühendriigid veel ainult ingliskeelne riik? Hispaania keel tuleb sinna tugevalt sisse.
Kui me kõnnime ringi Pariisis, Londonis, Amsterdamis ja teistes suurtes Euroopa pealinnades, siis tänavapilt erineb oluliselt Tallinna, Varssavi, Praha tänavapildist. Ja mina olen rahvusriigi pooldaja, see on minu fundamentaalne tõekspidamine. Võib-olla tuleb see sellest, et olen ise pidanud võitlema, et oma rahvust alles hoida. Olen väga palju elanud võõrsil, eri riikides, kus pole võimalik ühegi inimesega eesti keelt rääkida.
Kui rääkida teistest väärtustest, siis ma toetan poliitikat, mis toetab seda esmast väärtust. Usun, et me peame tegema kõik, et Eesti majandus kiiresti kasvaks, sest suur vahe meie ja naaberriikide vahel – ostujõu vahe – tähendab, et inimesed kolivad sinna, kus on parem. Olen kasvanud üles põgenikelaagris, meie vanematel võttis aega, enne kui nad said majanduslikult jalad alla. Olla vaene, see mõjub inimesele psühholoogiliselt halvasti. Sa ei pea olema väga rikas, aga minu meelest oleks meie rahvale psühholoogiliselt tähtis, et meil oleks sama ostujõud kui enamikus Euroopa riikides. See oleks väga tähtis.
•• Isegi kui te ei soovi ennast erakondlikult määratleda, siis kuulates seda, kuidas te hindate majanduskasvu ja rahvuslikkuse väärtusi, väidan mina küll, et te olete traditsioonilise parempoolse poliitiku mõõtu. Vaevalt te Rootsis sotsiaaldemokraate valisite?
(Naerab.) Lepime siis kokku, et mina räägin, mida ma arvan, ja teie panete mind kaardile, mul pole selle vastu midagi. Aga ma ei taha veel öelda, milline erakond seisab mulle kõige lähemal, sest seda hakatakse siis kogu aeg kordama. Hea meelega räägin väärtustest, mis on minule tähtsad.
Majanduskasvust räägivad ju mitmed erakonnad, kuid ei öelda, miks on see tähtis. Me peame eesti rahvale rääkima, et kui me ei panusta majanduskasvule, siis noored inimesed lähevad siit ära. See on oht meie rahvale. Arstid lähevad ära, ehitajad lähevad ära. Ja toome siis vaesematest riikidest tööjõudu? Praegu on meile eestlasi kaks kolmandikku, iive on madal. Toome veel inimesi juurde? Mina näen selles kõige suuremat väljakutset.
Kui me räägime Eestis presidendivalimistest, siis räägime riigi ja rahva presidendist. Mina näen tõsist ohtu, et kui praegused trendid jätkuvad, siis meil ei olegi riiki ega olegi vaja presidenti. Kõige tähtsam eesmärk on ellu jääda, kõik muu on selle kõrval õieti ükskõik. See on väiksele rahvale suur ja tähtis küsimus. Kõik muu lähtub sellest. Mulle pole tähtis, kas mind paigutatakse vasakule või paremale.
•• Eks see paigutamine on pigem analüütiline kui hinnanguline tegevus, et aru saada, millest inimene ikkagi lähtub – rääkides eriti presidendist kui väärtuste kandjast ja sõnastajast. Aga majanduspoliitika kujundamine on Eestis valitsuse ülesanne, selles presidendil rolli ei ole. Küll on presidendil roll ja täpselt nii suur roll, kui ta ise võtab, välisküsimustes. Kuidas teie presidendina selgitaksite, kas Eestil on vaja kiiresti ratifitseerida Euroopa põhiseadusleping ja miks?
Tähtis on see, et me oleme osa Euroopa Liidust, ja veel tähtsam, et me oleme osa NATO-st, mis on seotud meie julgeolekuga. Euroopa Liidus käivad protsessid viivad riikide separatsiooni poole. Mina tervitaksin Euroopa integratsiooni – just julgeoleku aspektist, ja sellepärast, et ma olen ka juht ning struktuur vajab juhtimist. Kui juhtimine jääb nõrgaks, siis struktuur kannatab. Sellepärast ma toetaks seda.
Aga Euroopa Liidus paistavad puhuvat sellised tuuled, et prioriteet ei ole ühtne juhtimine, vaid prioriteet on siiski vana mudeli juurde tagasiminek, kus rahvusriigid ise otsustavad, mida nad teevad. Ma toetan integratsiooni, aga näen, et kandepinda sel hetkel ei ole.
Oleks tervitatav, kui Euroopa Liit näitaks, et tal on ühtne välispoliitika. Ühtsem kui täna, kui sakslased ajavad oma välispoliitikat, inglased ja prantslased midagi muud.
•• Räägime siis ka eurole üleminekust, mis on sisuliselt tehniline tegevus. Rootsi jättis omal ajal täitmata võetud kohustuse võtta kasutusele euro. Kas Eesti peaks sama tegema?
Seda peaks arutama Eesti Panga ja teiste inimestega, aga minu arust peaks Eestil olema tugev ambitsioon eurole üle minna. See oleks rahvale psühholoogiliselt väga tähtis, et me oleme Euroopa Liidus ja meil on ka ühine raha. See annab meile rohkem Euroopa identiteeti, ja seda on meil vaja. Oleme alati tahtnud olla eurooplased ja julgeoleku aspektist on see tähtis.
Samas on ju viimasel ajal juttu olnud, et inflatsioon on liiga kõrge ja kas peaks midagi ette võtma, et seda alandada ja majanduskasvu pidurdada. See on keeruline küsimus, aga minu arust on majanduskasv Eestis tähtsam kui eurole üleminek.
•• Kas Eesti peaks ka järgmisel korral pikendama oma välismissiooni Iraagis ja Afganistanis?
Jah.
•• Kas põhiseadusleping, euro ja välismissioonid on teie meelest teemad, milles presidendil on sünnis või suisa kohustuslik sõna võtta, kui rahva arvamus pöördub vastaliseks, nagu on euro puhul praegu?
Ma usun küll, et president peab võtma sõna, aga sõna võib võtta mitut moodi. Võib võtta nii, et ta räägib sellest 24. veebruaril vabariigi aastapäeva aktusel, aga ka nii, et kutsud erakondade juhid ja spetsialistid enda juurde ja arutad need küsimused läbi. Vabariigi presidendi ülesanne on ju kaitsta Eesti riiki ja olla riigipea. Ta ei saa jääda kõrvale üheski väga olulises küsimuses.
•• Kas meil on vaja Venemaa suunas mingit uut avangut ja mis see võiks olla?
Mis puudutab Vene suunda, siis on minu taustaga inimesel palju vähem kogemusi kui suuremal osal Eesti inimestel. Mul on rohkem kogemusi teises suunas. Ma ei räägi näiteks vene keelt. See tähendab, et sellises küsimuses arutaks ma kõige paremate spetsialistide ja poliitikutega, kel on selles asjas suured kogemused. Ma hoiduks väga midagi kohe välja pakkumast. See on väga oluline küsimus, kuidas arendada suhteid suure naaberriigiga.
Minu meelest on meie välispoliitika suund olnud see, et kuulume Euroopasse. Ja see on meil väga hästi läinud. Venemaaga on asi keerulisem, sest Venemaa arengut on raskem prognoosida.
•• Rootsis eksiilis eestluse hoidmine oli raske töö, rääkisite te ennist. Kas Eesti väärtustab seda praegu vääriliselt, kas või teenetemärkidega, ja kas nendega väärtustatakse üldse õigeid inimesi?
(Muheldes.) No mina pole mitte ühtegi märki saanud. (Naerab.) Võib-olla see ongi vastus. Ütleksin küll, et ei ole mul seda märki vaja, sest Eestis on nii palju inimesi, kes on samas olukorras nagu mina, aga kes on teinud siin palju väärtuslikku tööd, kuid kellest keegi ei tea. Minule teeb head meelt, et me ehitame Eestit oma lastele. Minu lapsed on Eestis üles kasvanud. Mul on kaheksa-aastane poeg ja kümneaastane tütar. Kui ma koju jõuan ja räägin oma tütrega ning kuulan, kui ilusat eesti keelt ta räägib, siis see ongi see märk – et ma olen õigel teel.
•• Kas teil lisaks Eesti kodakondsusele on alles ka Rootsi kodakondsus?
On küll.
•• Miks te pole pidanud vajalikuks sellest loobuda?
Nõukogude Liidul oli ju selline erakordne komme, et ta hoidis rahvust ja kodakondsust eraldi. Minu rahvus on eestlane. Ma võin kodakondsuse vabalt ära anda.
On ehk kaks põhjust, miks ma pole seda ära andnud. Nõukogude Liit pidas Eestit endale kuuluvaks alates aastast 1940. Minu vanemad lahkusid siit luba küsimata aastal 1944. Rootsi tunnustas Nõukogude Liidu anneksiooni, sealsed ametnikud ütlesid minu vanematele: teie ja teie lapsed olete juriidiliselt Nõukogude Liidu kodanikud. Mina olen olnud sünnist saadik Nõukogude Liidu kodanik. Seepärast muretsesime Rootsi kodakondsuse.
Rootsi kodakondsusel on olnud ka praktilised eelised. Reisin palju, mul on vaja töö pärast käia Ühendriikides, Kanadas ja mujal. Nüüd on asi kõvasti paranenud, aga mõni aasta tagasi oli niimoodi lihtsam. Olen tõsiselt kaalunud, et mul pole Rootsi kodakondsust vaja, ja ma võin selle ka vabalt ära anda. Jah, kohe, kui mind valitakse Eesti presidendiks, sest Eesti presidendil saab olla ainult üks kodakondsus.
•• Kuhu võiks presidendina esimesele visiidile minna?
Teeksin esimese visiidi kas Soome või Leetu. Me oleme siin lähestikku kaks soome-ugri riiki ning Euroopas on vaid Viin ja Bratislava kaks teineteisele lähemal asetsevat pealinna. Ma pean Soomet väga oluliseks. Leian, et soomlased näitasid väga suurt lugupidamist, kui tulid kolme presidendiga Lennart Meri matustele.
Leeduga on mul olnud väga vähe kontakti, olen vaid kaks korda seal käinud. Aga ma olen tahtnud tänada leedu rahvast väga sirgeseljalise hoiaku pärast, ma mõtlen aastaid 1988–1991. Leedus voolas ka verd. Leedus oli ka oma Lennart Meri, Vytautas Landsbergis. Minu arust on leedu rahvas talle tänu võlgu.
•• Kas on nii, et sünnilt mulk, alati mulk?
Ja-jaa, olen oma päritolu üle õieti väga uhke. Minu isa oli agronoom, tema sündis vanaisa talus. Vanaisa talu oli Rühke talu, Abja raudteejaamast kolm kilomeetrit. Isa poolt on kõik Abja kandis elanud. Ma olen neljas Jaan ja mu poeg on viies, ja igaüks neist Jaanidest on midagi arendanud: talu vabaks ostnud, ise lina kasvatanud.
Ma olen oma päritolu üle uhke. Ja mulle tundub, et maarahvas kannab rahvust intensiivsemalt edasi kui linnarahvas.

Männik suurendas telefoniarveid

•• Jaan Männiku ülesanne on muuta kahe aasta jooksul oluliselt, just nimelt oluliselt, Eesti Telefoni tariifipoliitikat.
•• Esimese osa tariifimuutmisest moodustab alates 1. maist kehtestatav kõne alustamise tasu, mis peaks suurendama telefoniarveid.
•• Äriliselt on selle tasu sisseviimine õige. Kuid viis, kuidas isand Männik seda põhjendas, osutus valeks.
•• Ta tegi avalduse, et alla 150 krooni suurused kuumaksud on Eesti Telefonile kahjulikud. “Eesti Telefonil on see probleem, et 300 000 klienti maksab meile vaid 20 protsenti tuludest,” seletab Männik. Lobisege vähemalt 150 krooni eest kuus, siis on asi OK, on peadirektori sõnum.
•• See on marketingi ja PR aps, sest kui sa tahad rohkem saada, siis pead midagi vastu andma. Vastuandmise pool ei tulnud aga Männikul välja.
Eesti Telefoni niigi habras maine kukub veelgi.
Samas on selge, et kui Männik ei saa hindade muutmisega hakkama, lüüakse ta kohalt minema.
•• Männik ütlebki, et Eesti Telefoni peadirektori koht on “küllalt tuuline”.
Sulev Vedler
Eesti Ekspress, 25. märts 1999

Eesti Päevaleht
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus