Eesti ja maailm lahkuval aastal - 50:60
Arvamus 26 Dec 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Marko Mihkelson
Viimastel aastatel on saanud juba tavaks, et kujuneda võivate olukordade hindamisel kasutatakse sageli terminit 50:60. Enamasti räägime siis küll tuleviku äraarvamisest, kuid ega mööduvagi tähendus pole sageli silmale selge. Ja seda väga lihtsal põhjusel - juba ammu, võimalik et mitte kunagi varem, pole maailma ajaloos olnud korraga sündmuste mõjutajaks nii mitmeid eritasandilisi tegureid, et ükski tavavalem või teoreetiline hindamismudel ei kipu päris hästi töötama.

Seda põnevam on mõistagi maailm meie ümber ning seda väljakutsuvamad on otsused, mida riigid peavad tegema oma välispoliitikat kujundades. Ilmselt oleks kõike seda mugavam analüüsida naljaga pooleks umbes samalt kõrguselt ja kauguselt, mida hiljuti tunnetas Austria imemees Felix Baumgartner. Ometi eelistan siiski maalähedasemat horisonti - teen seda eeskätt läbi Eesti prisma.

Eesti välispoliitilise positsiooni tugevuse määrab ära meie kodune eesmärgiselgus ning võimekus kõige paremal viisil oma mõjuhoobasid kasutada. Kirjutasin mõni aeg tagasi Postimehe arvamusloos (“Eesti välispoliitika võrgustunud maailmas”, 5.11), et kiire dünaamikaga ning võrgustunud maailm sunnib meid eemalduma mugavustsoonist ja selgemalt määratlema, mida me oma piiratud ressurssidega tegema peame või teha saame.

Eesti lähtekoht on ajalooliselt mõistetav – meie tänaseks peamiseks välispoliitiliseks keskteljeks on oma liitlaste ja sõprade ringi hoidmine ning kasvatamine. Põhimõte - mitte kunagi enam üksi, on tagatud meie kuulumisega eeskätt Euroopa Liitu ja NATOsse. Seepärast on arusaadav, mis on meie välispoliitiliste püüdluste esirinnas – Euroopa ühtse tuleviku kujundamine ja püsivate üleatlandiliste suhete tugevdamine.

Sellest vaatevinklist omandab Euroopas täna toimuv meile erilise tähenduse. Euroopa Liit on olnud oma aja kestel pidevas muutumises ning kriisid on olnud justkui lahutamatuks osaks kontinendi rahumeelsel eemaldumisel suurtest sõdadest. Ometi on just viimastel kuudel arenev senisest põhimõttelisem, sügavamate juurte ning kaugemale etteulatuva mõjuga debatt.

Paadunud optimistid ütleksid selle peale, et Euroopas asjad nii käivadki. Pidev kompromissiotsing on siiani toonud lahendusi. Siiski pole tänane olukord varasemaga päris hästi võrreldav ning siit ka põhjus, miks Euroopa Liidu positsioonid maailmas on hakanud murenema.

Kui Euroopa varasemate sisekriiside ajal oli läänemaailm laiemalt globaalpoliitika konkurentsitu mõjukeskus, siis eriti viimase kümnendiga on Hiina, India, Brasiilia, Mehhiko, Pärsia lahe äärsete riikide ja teiste esiletõus löönud maailma poliitilise kaardi segamine.

Just seepärast nõuavad Euroopa Liitu akuutselt painav võlakriis ning ajale jalgu jääva populistliku hoolekanderiigi kulukus põhimõttelist valikut – kas olemasolevat iga hinna eest säilitades marginaliseeruda ja väliste mõjude tõttu fragmenteeruda või kiirendada sisemist lõimumist läbi demokraatliku föderaliseerumisprotsessi ja konkurentsivõime reaalse suurendamise.

Sõja-eelset Euroopat hästi tundnud ameerika kirjanik ja kunstnik Henry Miller pani juba 1934. aastal tähele, et “Euroopas harjub inimene mitte midagi tegema. Sa kükitad päev läbi ühel kohal ja halised. See nakkab. Määndab.” Millery arvamus võib pahandada ja ehk ongi veidi utreeritud, sest pelgalt must-valge pole “vana maailm” kunagi olnud. Ometi saab tänase tarkuse pinnalt öelda, et Ameerika Ühendriikide laia selja taga on Euroopa riigid viimase poolsajandiga muutunud enesega petlikult rahulolevateks. Heaoluriigi mudel on nakkav, kuid selle pidamine on kallis ning peab tulema millegi arvelt. Täna teame, et selleks on konkurentsi- ja kaitsevõime.

Mida aeglasem on Euroopa just nüüd otsuste langetamisel, seda suurem on eelis uutel kasvavatel turgudel ja mõjukeskustel oma reegleid peale suruda. Viimati oli Euroopa ehk võrreldavas olukorras vahetult pärast Teist maailmasõda. Veel enne ilmasõda Euroopa suhtes tõrjuv olnud Winston Churchill muutis kontinendi varemetel oma meelt ning kuulutas 9. septembril 1946 Zürichis peetud kõnes: “Me peame looma miskit Euroopa Ühendriikidele sarnast. Üksnes nii võivad sajad miljonid töötajad tagasi võita lihtsad rõõmud ning lootused, mis teevad elu elamisväärseks”.

Suure poliitikuna tunnetas Churchill tookord ettenägelikult, et vaid suurem ühtsus annab Euroopale võtme oma ajas kahaneva ressursi paremaks rakendamiseks ning sisemiste ja välimiste väljakutsetega toimetulemiseks. Euroopa majandusühenduse teke oli suur samm edasi, kuid poliitilise liiduni jõuti alles sajandi lõpul. Sellega kaasnes ka Euroopa ajalooline ühinemine.

Kogu lahkuva aasta on küpsenud debatt Euroopa tuleviku üle. Seejuures on see ehteuroopalikult ettevaatlik ning teravaid nurki vältiv. Samas on selge, et ilma põhimõttelisema otsustamiseta varsti enam edasi ei saa. Nii ei varja Euroopa Komisjoni president Jose Maunel Barroso enam seda, et lahenduseks saab olla euroala riikide suurem lõimimine eeskätt rahandus- ja majanduspoliitika valdkonnas.

Barroso võib küll unistada ja ettepanekuid teha, kuid kas liikmesriigid tulevad kaasa? Arvan, et vaikselt tulevad, sest alternatiivid on veelgi hapumad. Igatahes veensid eriti Hollandi hiljutised parlamendivalimised, et Euroopa debatis on populistidel siiski pigem marginaalne roll. Kõige selle juures ei maksa unustada, et eurotsooni ühe tervema majandusena on Eesti täna parimal võimalikul positsioonil mõjutamaks vahetult Euroopa Liidu edasist käekäiku. Ja seda tuleb meil parimal viisil kasutada.

USA presidendivalimised jätsid neljaks järgmiseks aastaks Valge maja peremeheks Barack Obama. Kuigi valimiste lõppfaas pakkus lootust ka vabariiklastele, andsid kiigeosariikide tulemused Obamale ikkagi kindla võidu.

Eestis küsiti valimiste eel sageli – kumb kandidaatidest oleks parem meile? Vastus sellele triviaalsele küsimusele oli siis ja ka nüüd lihtne – Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhted on sedavõrd kindlal strateegilisel alusel, et demokraatlikud valimised meil või neil ei mõjuta kahepoolsete suhete seisu. See mõistagi ei tähenda, et maailmapoliitika nüansid või ka suuremad hoovused ei mõjutaks USA enda peamisi prioriteete.


Washingtonil on viimase aastaga väljakutsete hulk suurenenud. Esimene ja peamine küsimus president Obamale on ikkagi kodumaine rahandus- ja majandusseis, kus endiselt kollitavad püsivalt kasvav võlakoorem (üle 100 protsendi SKPst ehk praegu üle 16 triljoni dollari) ja eelarve puudujääk (ka see on astronoomilised üks triljon dollarit).

Vabariiklaste ja demokraatide järsult lahknevad seisukohad olukorrale lahenduste leidmisel ei tee Obama elu sugugi lihtsaks ning annab pigem vihje sellele, et kurnav parteidevaheline lõhe USAs kipub pigem edasi süvenevat. Viimaste valimiste järel püsib Kongressi mõlemas kojas sama seis – Esindajatekoda kontrollivad vabariiklased ning Senatit omakorda demokraadid.

Samas näitas presidendivalimiste välispoliitiline debatt ning näiteks niinimetatud Magnitski seaduse vastuvõtmine Esindajatekojas häältega 365 poolt ja 43 vastu, et vaatamata pingetele on konsensust siiski võimalik leida. Viimast on mõistagi vaja, kui maailmapoliitika tulipunktid nõuavad Ameerika Ühendriikide erakorralist tähelepanu.

Lahkuva aasta sündmused Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas summutasid optimismi, mida eriti läänemaailmas 2011. aastal üles köeti. Petlikud lootused “Araabia kevadele” kui “Berliini müüri langemisele araabia maailmas” pole ennast õigustanud ning pigem on täkke läinud nende ennustused, mis rääkisid sellest, et poliitiline ärkamine Tuneesiast Süüriani on loonud islamistlikele jõududele juurdepääsu võimule. Halvimal juhul, nagu seda näeme Süürias, on riik langenud täielikku kaosesse.

Aasta olulisemad valimised regioonis toimusid mõistagi Egiptuses, kus suvel tõusis presidenditoolile Moslemi vennaskonna esindajana Muhammad Mursi. Araabia maailma mõjukama riigi uue põhiseaduse koostamine on jõudnud lõppfaasi ning selle ellurakendamisest võivad sõltuda edasised sisearengud ka teistes riikides.

Mursi on suutnud murda armee rõngaskaitse ning laiendanud oma võimuvolitusi. See on esile kutsunud eeskätt liberaalide pahameele ning protestimeeleavaldused Kairos ei kipu vaibuma. Hetkel on veel vara hinnata, kas Mursi sammud on olnud ettenägelikud ja tema võimu kindlustavad, või murendab turbulents presidendi jalgealust.

Igatahes on rahvusvaheline kogukond huvitatud teatud stabiilsuse tekkest ja püsimisest Egiptuses, sest sellest sõltub nii riigi majanduse käekäik kui ka regionaalne julgeolek. Mursi peamureks on vaieldamatult riigi kiirelt kasvava elanikkonna töö ja toiduga varustamine. Igal aastal tuleb tööturule üle miljoni noore egiptlase, kuid nendest saab rakenduse vaid veidi üle poole. Rahulolematus tööpuuduse pinnalt võib aga eelolevatel aastatel veelgi tugevdada salafistide ja teiste äärmuslikemate islamirühmituste positsioone.

Hiljutine Iisraeli ja Hamasi konflikt Gaza ümber näitas, et president Mursi suudab keerulises rahvusvahelises pingeseisundis toimida usaldusväärse partnerina. Egiptuses on viimasel aastal silmnähtavalt jõudu kogunud arvamus, et aeg oleks üle vaadata või koguni tühistada 1979. aastal sõlmitud rahuleping Iisraeliga. Samas on Mursi suutnud survele vastu seista, sest selle hind on väga kõrge – miljarditesse dollaritesse küündiv USA sõjaline abi.

Egiptuse naaberriigis Liibüas toimuv on ehk isegi ilemkamaks näiteks sellest, kui keeruline on kauaaegse diktatuuir alt väljumine. Liiati siis veel islamiäärmusliku surve tingimustes. USA suursaadiku Chris Stevensi ja tema kolleegide ettekavatsetud tapmine Benghazis 11. septembril oli šokeeriv sündmus.

Olgugi, et Liibüas on suudetud hõimude vahelist vastuolusid ohjeldada ja vältida sisemise konflikti laienemist, on Liibüa just see, kust on viimase aasta jooksul liikvele läinud väga suur hulk kolonel Qaddafi varutud relvastust. Need on otsaga jõudnud nii Mali mässuliste, Hamasi raketiründajate kui Vaba Süüria Armee käsutusse.

Suur hulk vabalt liikvel ja heal tasemel relvastust on võimaldanud ka al Qaeda harurakukestel tõsta oma aktiivsust Malist Süüriani. Viimastel andmetel on Süüria mässulistest peaaegu kümnendik ehk umbes 10 000 meest al Qaedaga lähedase rühmituse Jabhat al Nusra võitlejad. Üksi see tõdemus paneb tõsiselt mõtlema, mis saab Süüriast siis, kui see konflikt lõpuks läbi saab. Hetkel pole aga verevalamise lõppu ega lõpplahendust näha.

Süüria režiimi üks suurimaid toetajaid Iraan on jätkuvalt kogu laiema Lähis-Ida üks npingetekitajaid. Euroopa Liidu poolt selle aasta juulist kehtestatud laiaulatuslikud sanktsioonid on küll avaldanud Iraani majandusele piiravat mõju, kuid ametlik Teheran ei ole oma tuumaprogrammi suhtes vähimalgi määral meelt muutnud. See aga tähendab, et Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu poolt ÜRO Peaassambleel tõmmatud punane joon tiksub iga päev lähemale.

Mööduva aasta arengud maailmamajanduses (Euroopa tardub, Hiina tõuseb) ning ka rahvusvahelises poliitikas (USA tähelepanu ülekandumine Euroopast Aasiasse) vaid kinnitavad, et Aasia ja Vaikse ookeani piirkond on muutumas üha enam käimasoleva sajandi peamiseks mõjukeskuseks. Aasia sajandist pole seetõttu sugugi ennatlik rääkida.

Euroopa Liidus kurdetakse, et USA on üha enam pööramas selga “vanale maailmale” ning suurendamas oma kohalolekut Aasias. Paraku näitab see vaid Euroopa hajaliolekut. Küsimus ei ole ju selles, et Ühendriigid oma vahetus naabruses strateegilisi eesmärke taotlevad, vaid Euroopas endas, kes peaks samuti ühispoliitika kaudu Aasias nähtavam olema ja samas kodus tõsisemalt kaitsekulutustele tähelepanu pöörama. USA osakaal NATO kulutustes küünib täna juba nelja viiendikuni, mis pole pikemas perspektiivis alliansile kuigi tervislik.

Eesti Aasia-suunalises välispoliitilises mõtlemises ning ka valitsuse reaalsetes sihiseadmistes toimus lahkuval aastal oluline muudatus. Riigikogu väliskomisjon koostas ja tutvustas oma Aasia strateegia raportit aastani 2025 ning valitsus kiitis novembri algul heaks esimese Aasia programmi.

Aasia suund on Eestile oluline eeskätt välismajanduspoliitika seisukohalt. Tänased turismi- ja kaubandussuhted Aasia riikidega on meil veel väga algelised, kuid üleilmses konkurentsis püsimiseks on peaaegu möödapääsmatu meilgi omada uutel kasvuturgudel paremaid positsioone.

Aasia uue tõusu südameks on eriti viimasel kümnendil olnud Hiina. Lahkuv aasta valmistas seal ette uue presidendi – Xi Jinpingi võimuletuleku. Ametlikult vormistatakse võimuvahetus tuleva aasta kevadel ning siis on ka paremini tajutav, millise suuna Peking uue liidri juhtimisel võtab. Rahvusvaheliselt on esmaküsimuseks, kuidas Hiina käitub Lõuna-Hiina mere territoriaalvaidlustes ning laiemalt, milline saab olema kiirelt enesekindlust koguva suurriigi vastutustunne globaalsetes sõlmküsimustes.

Sama küsimus kehtib juba ammu ka Venemaa kohta, kes on oma iseseisvust tagaajavas välispoliitikas olnud sageli etteennustamatu või vanade mallide kütkeis olev partner. Eriti puudutab see Moskva tegevust Lähis-Idas, aga ka sügavat umbusku Lääne, eriti NATO ja USA suunal.

Vladimir Putini naasmine presidendiametisse ei toonud oodatult kaasa muudatusi Venemaa sise- ega välispoliitikas. Kodus jätkub opositsiooniliste liikumiste tasalülitamine, välispoliitikas aga on endiselt esil lääneriikide huvide tõrjumine Venemaa piiridelt. Seejuures on kõigi huvide keskmes Venemaa energiajulgeoleku tagamine, mis on jätkuvalt moderniseerumisega viivitava naaberriigi majanduse tuiksoon.

Eestile on mööduv aasta toonud pisukese elavnemise suhetes Venemaaga. Jõudsalt on kasvanud kaubavahetus ja turism, samas on mõlemad riigid alustanud üle aastate taas konsultatsioone lahenduste leidmiseks piirilepingute lõplikuks jõustamiseks. Kas ja millal võiks piirikonsultatsioonid tulemusi anda, on hetkel veel vara öelda. Samas on meie väikeste sammude taktika suhetes Venemaaga ennast senini õigustanud. Kui suudetakse seada prioriteedid ning keskenduda konkreetsete mõlemat poolt huvitavate teemade lahendamisse, siis on oodata ka tulemusi.

Nagu viitasin, on Venemaa välispoliitika üheks keskmeks integratsioonitõmbe suurendamine endise Nõukogude Liidu territooriumil. President Putini eesmärk on käivitada 2015. aastaks Euraasia Liit, mis kujuneks omamoodi vastukaaluks Hiina ja Euroopa Liidu vahel. Moskva surve oma naabritele on seeläbi kasvav ning eriti puudutab see Euroopa Liidu ja NATO suunaliste lõimimiste takistamist. See omakorda viitab, et Euraasia Liit pole sedavõrd atraktiivne ning ei paku seal osalevatele riikidele võrdse kohtlemise võimalust.

Sisemised arengud Ukrainas ja vähesel määral ka Gruusias viitavad üleminekuperioodi raskustele, kuid mõlemas riigis on endiselt peaeesmärgiks tihedam lõimimine euroatlandi ruumiga. Moldova on idapartnerluse riikides olnud ehk edukaim, kuid nemadki peavad veel tõsiselt pingutama, et aasta pärast Vilniuses toimuval tippkohtumisel loodetud vilju lõigata. Euroopa Liit ja NATO peavad olema aga suutelised nägema eeskätt oma tegevuses pikaajalisi strateegilisi eesmärke suhetes idapoolsete naabritega ning suutma vältida blokeerimispoliitikat. Viimane töötaks vaid Moskva huvides.

Lõpetuseks ei saa üle ega ümber võrgustunud maailma üha enam siduvast teemast – digitaalruumi kasvust ja seeläbi küberturvalisuse olulisest. Mõlemal juhul on ka Eestil täita oma arvestatav roll.

Lahkuv aasta pakkus minu arvates kolm märgilise tähendusega sündmust, mis pikemate kommentaaridetagi viitavad suurtele käimasolevatele muutustele. Esiteks teatas entsüklopeediakirjastus Britannica, et lõpetatakse 244 aastat kestnud trükiversioonide väljaandmine. Sellel aastal oma 80ndat tegevusaastat tähistav nädalakiri Newsweek teatas, et alates uuest aastast pakutakse lugemist üksnes online-versioonis. Augusti keskel tabas aga maailma ühe mõjukama kompanii – Saudi Aramco enam kui 30 000 arvutit massiline küberrünnak. Õnneks jäi naftatootmine püsti ning maailmamajandus šokeerimata. Selleks korraks. Kas järgmine kord on võimalus 50:60?

Artikkel ilmus ajakirjas Diplomaatia, 14.12.2012
(Allikas: autori ajaveeb http://markomihkelson.blogspot... )
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus