Eesti iseseisvuse sünd: ajalugu kui ime
Arvamus 27 Feb 2009 Jüri KivimäeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kui imeliselt kõlavad veel tänagi sõnad Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu manifestis 24. veebruaril 1918, mil kõigile Eestimaa rahvastele kuulutati – „Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokraatliseks vabariigiks.“ Küllap oleme seda teadmist noist ammumöödunud aegadest harjunud pidama enesestmõistetavaks tõsiasjaks ning kordame vähimagi kõhkluseta, et Eesti riik sündis 91 aastat tagasi, et nii pidi see juhtuma, et nii on see alati olnud ja et nii jääbki igavesteks aegadeks.

Eesti iseseisvuse sünd on kuldsete tähtedega kirjutatud meie ajalooraamatutesse ja kooliõpikutesse. Kuid ometi polnud iseseisvusmanifesti ja Eesti riigi sünnilugu sugugi nii lihtne, nagu see meile täna, aastakümnete pikkuses tagasivaates tundub. Ajaloolasena tahan juhtida tähelepanu unustusehõlma jäävatele asjaoludele, mida iga enesest lugupidav ja haritud eestlane peaks oma riigi saamisloost teadma ja tundma.

1918. aasta saabudes ei võinud Eestis elanud inimesed vaadata oma tulevikku lootusrikkalt ega oodata oma riigi peatset sündi. Meie kodumaa oli raskes olukorras, Eestis valitses enamlaste võim, rahvuslikud poliitikud hoidusid avalikest väljaastumistest. Euroopas aga polnud I maailmasõda veel lõppenud.

Kuid 1. jaanuaril 1918 (vana kalendri järgi, edaspidi vkj) kinnitati Eesti Maanõukogu ja kõigi rahvuslikult meelestatud poliitiliste rühmade nõupidamisel, et iseseisvuse väljakuulutamine on tungivalt vajalik. Poliitiline otsus iseseisvuse kohta eelnes 24. veebruari manifesti tekstile, kus ju seisab, et iseseisvas Eesti Vabariigis on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol. Poliitikud ja õigusteadlased on juba 1930. aastatest peale vaielnud selle üle, kas lugeda Eesti Vabariigi sünnimomendiks 24. veebruari või 28. novembrit ning need vaidlused pole tänini lõplikku selgust toonud.

Vene tsaaririigi kokkuvarisemise järel ja Vene revolutsiooni tekitatud võimuvaakumis oli 1917. a. loodud Eesti Maanõukogu ehk Maapäev, mis 1. juulil esimest korda Tallinnas Toompeal kokku tuli ja mis rajas esimesed teetähised valitsemise ja võimu ülevõtmiseks Eestis. Kui pealetungivad Saksa väed vallutasid oktoobri algul Saare-, Muhu- ja Hiiumaa, oli Eesti küsimus muutunud rahvusvaheliseks, karta oli, et sakslased tungivad edasi mandrile.

Kui Venemaa pealinnas Petrogradis toimus 1917. a. oktoobri lõpul enamlik riigipööre, võttis Eestis üha enam maad soov Venemaast lõplikult lahku lüüa. Eestlaste lähitulevikku ahistas dilemma – kas langeda keiserliku Saksamaa saagiks või jääda punase Venemaa osaks. Ma näen selles olukorras Eesti iseseisvuse idee loogilist esiletõusu. Maapäeva koosolekul, 28. novembril 1917 (vkj. 15. novembril) esitas Jaan Tõnisson resolutsiooni, mida ta palus kohe maksma panna ja mida koosolek ka tegi. Selle ajaloolise otsuse kõige tähtsamas osas oli selgelt kirjas: „Eesti Maanõukogu tunnistab ennast Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks, kelle määruste ja korralduste järele kõikidel Eestimaal tuleb käia, kuni Maanõukogu poolt demokraatlise valimisseaduse põhjal viibimata kokku kutsutav Eesti Asutav Kogu kokku astub, et Eestimaa riiklist korda kindlaks määrates maal lõpulikku seadusandlust ja valitsuslist võimu luua.“

Tuntud riigimees Ants Piip kirjutas hiljem, et sellest ajast peale võime kõnelda Eesti riigist kui tegurist rahvusvahelises elus, kelle staatus esialgu märkimata, kelle sihtki esialgu ei ole küllalt välja kujunenud, kuid kes on oma kübara visanud rahvaste võitluse areenile.

Ado Anderkopp arvas, et Maanõukogu otsusega pandi alus Eesti riigi juriidilisele olemasolule. Ta rõhutas kolme riigi tunnust selles otsuses – rahvast, maad ja võimu. Tartu Ülikooli õigusteaduse professor Kliimann tähendas 1938. a., et 28. novembri otsus kõrvaldas Eestis riigiõiguslikult Vene riigi põhiseaduse, Eesti senine pindala muutus riigi pindalaks ja selle pindala kodakondne rahvas muutus automaatselt riikkondseks rahvaks, s.o. riigirahvaks. Järelikult tähendab 28. novembri otsus, et faktiliselt ja õiguslikult katkes senine riiklik ühendus Venemaaga. Kuid seda ajaloolist otsust polnud võimalik 1917. a. lõpukuudel ellu viia. Puhkes võitlus rahva poolt valitud demokraatliku Maanõukogu ja enamliku Eestimaa nõukogu vahel võimu pärast Eestis. Maanõukogu aeti enamlaste poolt novembris jõuga laiali, kuid ta jätkas tegevust salaja.

Kui 18. veebruaril 1918 algas Saksamaa üldpealetung Idarindel, moodustas Maanõukogu Vanematekogu Eesti Päästekomitee, kuhu kuulusid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms. Eesti iseseisvuse väljakuulutamine oli muutunud edasilükkamatuks ülesandeks. Päästekomitee ülesandel valmis iseseisvusmanifest, mille teksti põhiautoriks oli Juhan Kukk. Manifesti väljakuulutamise üheks poliitiliseks eeltingimuseks oli, et Eesti sõjaväeüksused pidid Vene-Saksa sõjas jääma erapooletuks. Iseseisvusmanifest oli küll valmis, kuid äärmiselt keerulises olukorras ei õnnestunud seda Tallinnas trükkida, misjärel otsustati manifesti käsitsi kirjutatud koopiad saata laiali teistesse linnadesse.

23. veebruaril jõudis Eesti Maapäeva Vanematekogu asjadevalitseja Pärnusse, kaasas Iseseisvusmanifesti tekst, mis kohe ka trükiti ja linnas üles pandi. Nii kuulutati Eesti iseseisvus esmakordselt välja Pärnus 23. veebruaril 1918. Pidulik sündmus toimus õhtul kell 8 „Endla“ teatri ees, kus Maapäeva liige Hugo Kuusner luges kokkutulnuile ja Eesti pataljoni sõduritele teatri rõdult ette Iseseisvusmanifesti. Lauldi „Mu isamaad“ ja järgnes saluut, järgmisel päeval toimus Pärnus esimene Eesti sõjaväeparaad ning manifest saadeti Pärnumaa kirikutesse ettelugemiseks rahvale. Ajalugu järjekordselt üllatav ja vastupidine rahvalikule arvamusele Eesti Vabariigi avalikust väljakuulutamisest Tallinnas 24. veebruaril 1918. Manifest suudeti küll trükkida ja levitada, aga midagi sellist nagu Pärnus või järgnevail päevil Viljandis, Paides ja Rakveres, paraku Tallinnas ei toimunud.

Kuna manifest kandis 24. veebruari kuupäeva, siis tunnustame ka seda päeva Eesti iseseisvuse väljakuulutamise päevana ehk iseseisvuspäevana ja Eesti Vabariigi sünnipäevana. Ajaloolasena tahan toonitada, et iseseisvuse manifest on Eesti riigi õiguslik akt, mida toetavad asjaolud, et Tallinnas Riigipanga hoones moodustati pühapäeval, 24. veebruaril Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts ja sellega seoses loeti ette ka manifest.

Kuid kas Eesti riik ka sündis ja jäi püsima tegelikult 23./24. veebruaril 1918? Reaalselt kestis iseseisva riigi võim pealinnas vaid ühe ööpäeva. 25. veebruaril marssisid Saksa sõdurid Tallinna, algas Saksa okupatsioon ning Saksa sõjaväejuhtkond Eesti iseseisvust muidugi ei tunnustanud.
Me ei tea milliseks oleks kujunenud Eesti riigi ja rahva saatus, kui 1918. a. novembris poleks kaugel Euroopas toimunud ootamatud arengud – Saksamaal puhkes revolutsioon, keisririik varises kokku ning ühes sellega ka Eesti- ja Liivimaa rüütelkondade plaan Baltikumis hertsogiriiki teha.

Dramaatiliste sündmuste tagatipuks sõlmiti Saksamaa ja Entente’i riikide vahel vaherahu, mis tähistas I maailmasõja lõppu. Just nüüd lahvatasid suured lootused Eesti Vabariigi tegelikuks sünniks. Kas me leiame selle lootuse kohta ka konkreetseid sündmusi? Tõepoolest leidsid Riias 1918. a. novembri keskel aset Eesti valitsuse esindajate läbirääkimised Saksa valitsuse peavoliniku Winnigiga, mille tulemusena sõlmiti poolte vahel 19. novembril nn. „Üleandmise leping“. Me oleme vast seda riigiõiguslikku akti alahinnanud, ent selle lepingu 1. punkt kõlab järgmiselt: „Ülemat riigivõimu Eesti etnograafilises piirkonnas käsitseb Eesti ministeerium Ajutise Valitsuse kujul, kes on Eesti Maapäeva ees vastutav.“ Näiliselt kuival sõnastusel on siin iseäraline kaal, sest see tähistas Eesti riigi reaalse tegevuse algust. See oli Eesti Vabariigi esimene leping välisriigiga, pealegi Saksamaaga, kes oli selle aktiga tunnistanud Eesti Vabariigi olemasolu.

Kuid ikkagi polnud Eesti rahva ja riigi tulevik garanteeritud, Eesti iseseisvus tuli kätte võidelda. Algas Vabadussõda, mis tähendas ennekõike raskeid heitlusi Nõukogude Vene vägedega, kuid juba iseseisvuse esimesel aastapäeval veebruaris 1919. oli Eesti Vabariigi territoorium vaenlastest vabastatud. Kuulsust tõi eesti sõjameestele võit Balti Landeswehr’i ja Rauddiviisi üle 1919. a. suvel Lätis, kuid kõige suuremaid ohvreid kandis Eesti rahvavägi liitriikide toetusel toimunud Vene valgete sõjakäikudel Petrogradi vastu, mis päädisid sangarlike Narva kaitselahingutega sügisel 1919.

Taas kord ei saa varjata imetlust ajaloo ees, mõeldes neile meestele ja naistele ning lausa koolipingist tulnud õppursõdureile, kes andsid oma elu Vabadussõja lahingutes. Eestlaste ühine ajaloomälu ei saa neid mitte kunagi unustada. Eesti vabadus ega oma riik poleks jäänud püsima ilma Vabadussõja võitmiseta. Mulle meenuvad oma ammu manalasse varisenud vanaisa Gustav Steinbergi jutud, kui raske oli maalt tulnud meestel, kel seljataga rängad kogemused I maailmasõja lahingutest Vene tsaariarmee ridades, nüüd uuesti sõtta minna, kuid nad läksid ja võitsid. Neid oli innustanud Maapäeva ja Asutava Kogu antud kindel lubadus, et „vahvatel sõjameestel, kes iseseisvuse ja maa puutumatuse eest on verd valanud, on esimeses reas õigus maast osa saada“.
Võib olla peame nägema Eesti iseseisvuse sündi veel ühes tähtsas sündmuses ja nimelt Eesti Vabariigi ja Nõukogude Vene vahel 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingus. Meenutagem Eesti rahudelegatsiooni juhi Jaan Poska sõnu oma delegatsiooni liikmeile, kui lepingu allakirjutamine oli lõppenud: „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos – täna esimest korda määrab Eesti ise oma tulevikusaatust.“

Need on ülevad sõnad, ja nüüd oli Eesti Vabariik tõepoolest sündinud, teda oli tunnustanud lõpuks ka Venemaa. Niiviisi pani Tartu rahu kinnitava pitseri Eesti iseseisvumisele ja selle üle hõiskasid noored ja vanad üle kogu Eesti. Minu tädi Juuli Kristal armastas meenutada, kuidas tema lapsepõlves oli ühel talvisel päeval Pärnu jõe ääres talust tallu levinud kauaoodatud uudis – sõda on lõppenud ja rahu saabunud.

Nagu võisime tõdeda, on Eesti iseseisvuse sünd üks dramaatiline ja imepärane sündmuste rida ja me peame aukartust tundma oma rahva ajaloo ees neil pöördelistel aegadel. Mis õigupoolest ei vähenda sugugi 24. veebruari 1918. a. Iseseisvusmanifesti kordumatuid sõnu, kuulakem seda üleskutset, millega ajalooline manifest lõpeb – “Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus