Metsarahvale sipelgapesatort
Nägin seda imeasja esimest korda alles hiljuti oma lähima kodupoe, leedu keti Maxima kondiitriletis. Igati uhkete lihvitud tortide vahel, kus iga läikiv sõstrake sätitud, järsku selline kuhila! Ja selgus, et nimeks sipelgapesatort. Ega ta veetlev välja ei näe, KUI sa pole vastaval metsalainel. Aga kui soovid midagi erilist, suisa eestipärast... siis mina näiteks pakuksin oma prantsuse keele õpetajale Élodie'le küll just seda, eestlaste huumorimeelt ja väärtushinnanguid (mine metsa) peegeldavat maalähedast maiust vabariigi aastapäevaks.
Stopp! Ja ärge nüüd pettuge, kuid avastasin, et kook ei olegi eestlaste väljamõeldis. Tema lihtsad koostisosad: või, jahu, suhkur, hapukoor, söögisooda, äädikas, kondenspiim või "iirise" (karamelli) kommid ja piim olid saadaval kõikjal Nõukogude ikke all elavates riikides, koogi retsept oli lihtne, kiiresti valmiv ning seega laste lemmik. Kui segu pikemalt (üleöö) külmas settib, mõjuvad imbunud maitsed jõudsalt. Tainas aetakse hakklihamasinast või jämedast riivist läbi. Pärast küpsemist segatakse ribad kreemiga kokku ja laotakse sipelgapesa kujuliseks.
Ma ei ole seda veel maitsnud, kuid ühes ukraina-kanada kokandusblogis on selle maitset kirjeldatud kui "karamelliküpsis, kohvikeeks, (briti) scone ja (itaalia) biscotti – all in one" (kõik korraga). Antud kokk lisas veel muna, röstitud sarapuupähkleid ja mooniseemneid. Kokandus ei tunne piire, eriti mitte riigipiire, kallid rosolje- ja kapsarullisõbrad!
Sipelgatordi (Anthill cake, Muraveynik) retsepte leiab internetis ja ühe firma toodet müüakse ka Selveris. Nii et ronigem uuesti oma mätta otsa seda pesa vaatama. Eestis on sipelglasi 54 liiki ning eriti kuklasi (wood ants) ja nende võimsaid pesakuhilaid on meie esivanemad aastasadu imetlenud, hoidnud ja töökuse mõttes lausa eeskujuks võtnud. Veidi tahumatu see tort küll on, nagu paras rändrahn ja värvilt igavalt beež, aga kõik muu – sööjate pidulik riietus või roa esitlus (eine särav-lumisel metsavälul) – võib ju seda korvata.
Järgmisel võimalusel tutvustan üht sarnast maiust, mida eesti lapsed täiesti omaks peavad: kass Arturi kook. Minusugused, kes siin 1970ndatel ja 80ndatel ei elanud-kasvanud, ei tunne ei kass Arturit ega tema nimelist kooki ja tõenäoliselt ka mitte maiuseid Kirju koer, Kräsupea ega ka küpsisetorti, mida iga eesti laps tänapäevalgi tõenäoliselt esimese koogina valmistab, kuna siiamaani on olemas vastavad kergesti laotatavad (ja leotatavad) ruudukujulised "Selga" küpsised Lätist.
Elagu eesti töölismesilad ja pesaehitajad, kokad ja rändrahnudel ronijad, saunamaratoni pidajad ja suusalume otsijad; kõik, kes uuele avatud minevikku hoides. Head Vabariigi aastapäeva!
Foto ja tekst: Riina Kindlam, Tallinn
