„Eesti etnoloog number üks“ Ants Viires 90
Eestlased Eestis 30 Jan 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
23. detsembril pühitses Eesti esietnoloogiks nimetatud Ants Viires oma 90. juubelit. Lehelugejatele on tuttav Antsu „suur vend“ Kalle Viires (1912—2006), tuntud Montreali ja hiljem ka Toronto eestlane.


Ants Viirese suurjuubeliks ilmus sobivalt suurteose „Eesti rahvakultuur“ uus väljaanne, mille eestvedaja ta oli. Raamatu esimene variant ilmus kümme aastat tagasi, samuti Ants Viirese koostamisel ja toimetamisel. „Aeg läks edasi, rahvakultuuri tuli uusi ilminguid ja nii tuli raamatut täiendada,“ kirjutati Eesti Rahvaringhäälingu uudistes. „Seda raamatut ei oleks täna ega kümme aastat tagasi ilmunud, kui mitte lugupeetud Ants Viires seda ette poleks võtnud,“ rääkis Entsüklopeediakirjastuses osakonnajuhataja Toomas Tamla. „Tema nägi, et eelmises on midagi puudu, tema kutsus kaasa noori toimetajaid.“

Ajaloodoktorina lõpetanud Ants Viires ei plaaninudki etnoloogiks, vaid pigem keeleteadlaseks õppida. Alles 1942. aastal Eesti Rahva Muuseumis tööle hakanult mõistis ta, kui huvitav ja paljutahuline on rahvakultuur. „Hakkasin mööda maad ringi käima,“ rääkis juubilar. "Tore oli see, kui hästi inimesed mind vastu võtsid. Kultuur on ju igal pool meie ümber.... rõõmsad rännakud need olid.“ Sõja ajal tegeles ta aktiivselt ka muuseumikogude päästmise ja säilitamisega. „Terve elu on ta põhjalikult ja laia haardega uurinud kogu eesti kultuuri ja toonud välja selle soome-ugri aluse. Ta on uurinud selle valdkonna ükskõik millist teemat,“ ütles etnoloog, Ajaloo Instituudi teadur Igor Tõnurist.


Ajaloo Instituudis töötas Ants Viires 1956—1997, alustades kuulsa Harri Moora kõrval arheoloogiasektoris ja lõpetades etnoloogia ja kunstiajaloo osakonna etnoloogia sektori kohusetäitjana. Enne seda oli ta aastaid etnoloogiasektori juht. 1996. aastal sai ta Eesti etnoloogia edendamise eest Riigivapi IV klassi teenetemärgi. Oma põlvkonna mehena tundis ta omajagu okupatsiooni ja poliitilist survet, näiteks, kui algas äge „kodanlike natsionalistide“ vastu suunatud kampaania ja meenutati tema sõjaaegseid „patte“ (Saksa okupatsiooni ajal mobiliseeriti Viires sõjaväe politseipataljoni tõlgiks), ent ta ei astunud iialgi NLKP-sse. „Põhimõttekindel ja täpne uurija ning nõudlik õpetaja on ta aga kogu elu olnud.“

Isiklikult mäletan meie Kotkajärve suvila riiulis teost „Puud ja inimesed“ (Valgus, 1975). Ka selle teose andis kirjastus Ilmamaa taas välja 2000. aastal. Veel on temalt ilmunud: „Eesti rahvapärane puutööndus“, 1960, kordustrükk 2006; „Talurahva veovahendid“, 1980; poeem „Seitsme maa ja seitsme mere taga“, 1991; „Eesti rahvakultuur“, 1998 ja 2008; „Eesti rahvakultuuri leksikon“ (koostaja ja üks autoritest), 2000; „Kultuur ja traditsioon“, 2001; „Meie jõulude lugu“, 2002; „Vana eesti rahvaelu“, 2004. Viirese viljakas teadlasetöö on jätkunud ka edaspidi, viimastelgi aastatel on ilmunud tema artikleid eesti kultuuriajaloo kohta. Parafraseerides Kadi Alatalu: „Tänu auväärt Ants Viiresele jõudis tema juubeliks eesti rahvakultuur nüüd meie taskutelefoni- ja internetikultuurini.“

Õnnelikku Antsu ümbritseb suur ja huvitav naispere. Abikaasa kunstnik Evi Tihemetsaga on neli tütart: Tallinna Loomaaia raamatukogus töötav tütar Tiiu Viires on ka raamatuid inglise keelest tõlkinud, Eesti Keele Instituudis töötav Mai Tiits tegutseb murrete erialal, Liina Viires töötab televisioonis ning tõlgib ka raamatuid inglise keelest ning noorim tütar Epp on ema jälgedes kunstnik. Peres on neli lapselast ja neli lapselapselast.

Kalle sündis Valgjärve vallas praegusel Põlvamaal aastal 1912 ja Ants Tartus aastal 1918. Vennad kasvasid üles Tartus, kuid enamjao elust pidid paraku veetma lahus. Alati rõõmsameelne näitlejapisikuga nakatunud Kalle elas abikaasa ja tütrega Montrealis 1951—1983, Torontos abikaasa Haldiga tema lahkumiseni 2003 ja naasis seejärel tütre Hille ja tema poja Allan Sutti lähedusse Montreali.

Eesti Entsüklopeediast selgus, et pere kandis varem nime Veber, mis 1938. aastal eestistati kauniks linnunimeks. Viires on inglise keeles tern, kajakaliste perre kuuluv väiksem väle merelind. Vägagi sobiv ereda vaimuga väledatele vendadele. Jõudu Antsule edaspidiseks!


P.S. 29. jaanuaril avati Tallinna Vabaduse väljakul asuvas Vabaduse galeriis juubilari abikaasa Evi Tihemetsa graafikanäitus "Islandi kivid". Kunstnik külastas Islandit 2007 hilissügisel ja sestsaadik on põhjamaise vulkaanilise saare energiad tema loomingut oluliselt ajendanud. "Evi Tihemets on Eesti üks silmapaistvamaid graafikakunstnikke, kes vabagraafikuna ja raamatukunstnikuna on mõjutanud eesti graafika arengut kõigil sõjajärgsetel modernismi aastakümnetel," kirjutab näituse tutvustuses galerist Juta Kivimäe.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus