Eesti Elust 4.apr.2014
Eestlased Kanadas 04 Apr 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Keiu Kullesega rahvuslike ehete radadel
Kasvav osavõtt Eesti Korporatsioonide Liidu aastapäeva tähistamisest
Pakri poolsaare paepealse parimad palad (ja labad)
Esinejast loova tantsuõpetajani
Hopelessness and enduring hope
in escape to freedom 70 years ago (VI
)



Keiu Kullesega rahvuslike ehete radadel

Birgit Podelsky

Ehtemeister Keiu Kulles pidas 25. ja 26. märtsil kahepäevase seminari/loengu Tartu College’is, kus tutvustas õhinas daamidele Eesti rahvuslike ehete pärusmaid. Keiu on väga kütkestatud 18.-19. sajandi kihelkondlikest ehetest ja tegi kuulajaile põneva ülevaate nii nende ajaloost kui ka filigraantehnika hetkeolukorrast Eestis. Tähelepanelik kuulaja sai ka mõne õpetuse kaasa, kuidas rahvuslikke ehteid õigesti kanda. Nimelt on Keiu täheldanud tihti, et ilusate rahvarõivaste juurde valitakse ehteid üsnagi kaootiliselt.

Keiu Kulles on veel ainuke kunstnik Eestis, kes valdab peent filigraantehnikat. Mainitud tehnika nõuab palju kannatlikkust ning on äärmiselt keeruline. Nimelt hõbedast traat joodetakse metallalusele, millele on purustatud metallupuru ning traadist ja metallipurust hakatakse seejärel väga täpse käega punuma ehteid. Eesti kuulsaim filigraankunstnik Ede Kurrel pälvis selle tehnika eest 1937. aastal lausa hõbemedali Pariisi maailmanäitusel. Keiu aga hakkab unustustehõlma vajunud tehnikat õpetama Viljandi Kultuurikolledžis.


Keiu Kulles ehteid demonstreerimas. Foto: Taavi Tamtik - pics/2014/04/41842_002.jpg
Keiu Kulles ehteid demonstreerimas. Foto: Taavi Tamtik

Keiu kõneles kihelkondlikest ehetest suure õhinaga. Nimelt on ehetel olnud läbi sajandite Eesti naise seas väga tugev roll. Neid on kantud kurjuse eemalepeletamiseks ning sotsiaalse staatuse näitamiseks. Väidetavalt oli 18. sajandi jõukatel emandatel kuskil 9 lehma väärtuse jagu ehteid alati olemas. Igale sündmusele oli oma tavapärane ehe ette nähtud. Kujude ja mustrite põhjal võis nii mõndagi inimese kohta öelda - tema päritolu ja staatust näiteks. Seetõttu on tänapäevalgi oluline teada rahvuslikke ehteid kandes nende tähendust. (Pikemalt 4.aprilli Eesti Elu paberlehes)

Kasvav osavõtt Eesti Korporatsioonide Liidu aastapäeva tähistamisest

AR
 - pics/2014/04/41842_003_t.jpg

Eesti Korporatsioonide Liit Kanadas pidas möödunud laupäeval oma 99. aastapäeva veelgi suurema osavõtuga kui eelnevatel aastatel, suundudes seejuures vastuvoolu kogukondlikule käigule, millel eestlased võõrsil ettevaatlikult silma peal hoiavad.

Aastapäevapidustus Tartu College’is oli, nagu ikka, tseremoniaalne, rahvuslik ja hoogne. Seda tiivustab juba ette nähtud vorm sõnavõttude ja laulude näol. Kui öelda, et reeglipärane lavastus, siis teisest küljest ülimalt siiras elamus, mida iga nädalavahetus ei suuda pakkuda.

Kui korporatsioonid eraviisil tähistavad oma aastapäevi, sarnaneb nende tseremoniaalne osa küll EKL-i ajalooliselt hilisematele kommetele. Puudub aga see pilt, mida pakuvad eri värvides kaasvennad erinevatest organisatsioonidest. Kui osalejate hulgas on aeg ajalt uusi nägusid, toovad need sündmusele elevust ja värsket vaimu. (Pikemalt Eesti Elu 4.aprilli paberlehes)


MÄRKMIK
Pakri poolsaare paepealse parimad palad (ja labad)

Foto 1: Matkajad ja metski on tuulegeneraatorite varjus kääbused. Paldiski tuulepark sai valmis 2012. a. oktoobris ja seal kõrgub nüüd 18 elektrituulikut 125 hektari suurusel alal. Pikniku pidamine otse 85 m kõrguse tuuliku jalamil, pea kohal vuramas 100 meetrise läbimõõduga rootor, oli uudiskogemus.
 - pics/2014/04/41842_004_t.jpg


Foto 2: “Veeretan kasvõi kivi kukilt, aga siit pean ma tõusma!” hüüab paiseleht (coltsfoot), kelle kollaseid õisi tihti ekslikult võililledeks peetakse. Lähim vaatlus kinnitab, et taim ei ole sugugi võilille moodi, tal puuduvad esialgu lehedki. On vaid lihavad varred ja õied, mille kadudes jäävad vaid hiljem ilmuvad lehed ja siis kaob see taimeke pea tundmatult üldrohelusse. Praegu on aga paiselehe lühike, kuid kuldne tähetund. Imeilus erekollane kaunistab eelkõige vaese pinnasega jäätmaid, mis särtsu vajavadki. Fotod: Riina Kindlam
 - pics/2014/04/41842_005_t.jpg



Esimene tänavune avastusretk tasatärkavasse loodusesse viis Tormilinnu lipkonna hundude ja skautide pered 30. märtsil pealinnast Pakri poolsaarele, mis on vana ja uhke ning hiljem ka keerulise ja traagilise ajalooga paik. Me ei peatunud Paldiski linnas, vaid sõitsime sellest läbi ning tegime ca 8 km ringi, matkates jalgsi ümber Pakri neeme ehk poolsaare Soome lahte ulatuva tipu. Alul kõndisime mööda vana raudteetammi, kus kohati kahurite sihtimise ehk “pöördepunktid”. Seal tulid vastu ka otsitavad ja oodatud esimesed sinililled. “See pole mingi sini-, vaid lillalill!” täheldasid tüdrukud. Eks nende õitevärv veidi küsitav ole. Järgmised teele jäänud tärkajad olid paiselehe kollased õied ja üheksavägise (great mullein) esimesed tagasihoidlikud valgeviltjad lambakõrva-sarnased lehed. Teatavasti kasvab see kollase hiiglasliku õienuiaga taim suve lõpuks kuni 140 cm kõrguseks nii Eestis kui Põhja-Ameerikas. (Pikemalt Eesti Elu 4.aprilli paberlehes)



Esinejast loova tantsuõpetajani

On loomulik, et eestlaste kogukondadest võõrsil võrsuvad inimesed, keda võiks kutsuda artistideks, seejuures hõlmates tegevust väljaspool Eestit. Üle kümne aasta oleme kuulnud balletitantsija Järvi Raudsepa õpingutest ja esinemistest, olgu see siis intervjuu või nädala portree näol.
 - pics/2014/04/41842_006_t.jpg

Vahepealse vaikuse vältel kohalikus eesti ajakirjanduses on Järvi tegevus tegelikult muutunud intensiivsemaks. Möödunud kuu keskel toimus taas mitmekesine õpilasõhtu, tulvil liikumist, saatemuusika võimendatud kõla ning säravaid kostüüme, milles võis nautida Järvi koreograafiat nii õpilastele kui ka enesele kui kohalik ,,külalisesineja”.

Edasiviiv iseloomustus Järvi arengust balletitantsus, sel puhul küll vaid tantsuõpetajana, leidis aset kaks nädalat hiljem, st. märtsikuu lõpul, kui kümne tantsukooli vahelisel võistlustel mitmekümne etteaste reas saavutasid Järvi suuremad balletitrupid teise ja kolmanda koha, võisteldes erinevates suurustes esinemisgruppide vastu.

Kui küsida, kuidas hakkas ta ise tantse looma, siis ta selgitab, et koreograafia kuulub tantsuõpetaja tegevuse juurde, eriti kui töötada võistlustantsukoolis nagu Auroras asuv A2Y Dance. Inc. Kaks ja pool tundi kestev suurlavastus 17. märtsil avaras Markhami teatris sisaldas ka viis Järvi seatud balletitantsu suurematele gruppidele, nii noortele kui ka vanematele balletiõpilastele. Pikem tants, mis iseloomustas mõndagi balletiainelist Degas’ maali, eriti ilmekate kostüümide kaudu, tõi lavale 17 tantsijat ja tõepoolest jättis mulje, et 19. saj kunst on elustunud 150 aastat hiljem. See oligi üks kujund-tantsudest, mis sai auhinnatud võistlusel paar nädalat hiljem.

Tantsukooli noored direktorid on palunud Järvit esinema suuremail õpilasõhtuil juba kooli asutamisest peale. Ilmselt oligi tema imponeerivalt täpne esinemine kunagisel ,,Luikede järve” esitusel, mis innustas neid Järvile pakkuma töökohta nende uues tantsukoolis.

Seekordsed Järvi etteasted olid enda poolt seatud tants Uinuvast kaunitarist (muusika - Tšaikovski) ja Alberto Alonso koreograafia Carmeni süidist (loodud Kuubas kuulsale Alicia Alonsole).

Järvi Raudsepa lugu kanada-eesti ajakirjanduses võiks alata ühe esinemisega ajakirja ,,Triinu” lõpetamise pärastlõunal Peetri kiriku seltskondlikus saalis 14–15 aastat tagasi, kui ta ise oli 14-aastane. Publiku hulgas viibis ka Roman Toi, kes pärast esinemist väitis:,,See oli päris!” Mida võis see tähendada? (Pikemalt Eesti Elu 4.aprilli paberlehes

Hopelessness and enduring hope
in escape to freedom 70 years ago (VI)



Laas Leivat


(In marking the 70th anniversary of the 1944 flight from the Red Army in Estonia, this column continues its series covering the many aspects of refugee life and the fate of those who were cajoled/coerced/tricked into returning to Estonia, people to whom writers have devoted little attention.)

After the death of Stalin in 1953, the KGB relaxed only slightly its suspicions of the repatriated. The pastor of the Holy Ghost church in Tallinn, Hebert Stillverk, who had repatriated in 1948 continued to be an object of major interest to communist authorities. He was considered to be in contact with British intelligence and a formal dossier was opened, recording the ongoing surveillance /investigation of the subject. The dossier has not been preserved in Estonia but extensive references to it in the KGB’s annual reports make the contents an interesting open secret.

Of special concern for the KGB was Stillverk’s correspondence with Alma Aulio in Helsinki, whose husband was known to have been a counter-intelligence operative for Finland during WWII and who was suspected of still working for various Western intelligence agencies. Compounding this was information from the KGB agent “Saar” who was known to be Alma Aulio’s cousin, that Finnish diplomats regularly deliver letters by hand-mail to Stillverk. Surveillance was intensified to include physical surveillance, intercepting of mail, electronic surveillance both at home and his workplace. He was also followed on his trip to Leningrad and Moscow in 1968.
(Pikemalt Eesti Elu 4. aprilli paberlehes)

 - pics/2014/04/41842_007.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus