Maailma tulevikule mõeldes päästkem vihmametsad

Lea Kreinin

Šotimaal Edinburghis elav eestlanna Tiiu-Imbi Miller pühendab kogu oma aja, sissetuleku ja energia Aafrika vihmametsade kaitsmisele. Ta on ülemaailmse heategevusorganisatsiooni Rainforest Saver põhiline eestvedaja. Organisatsioon toetab Aafrika väikepõllupidajate ja koolilaste harimist jätkusuutliku põllunduse alal, õpetades kasvatama ingaube. Praegu on projektid käimas Kamerunis ja Hondurases. Vihmametsad on maailma olulisim ja ohustatuim ökosüsteem – maa „kopsud“, mille hävitamisega kaasneb ülemaailmne ökoloogiline katastroof.
Tiiu tuli Suurbritanniasse lapsena koos perega pärast Teist maailmasõda Saksamaa kaudu (tema isa oli maailmakuulus astronoom Ernst Öpik). Tiiu sai doktorikraadi psühholoogias Belfasti ülikoolis ning hiljem kolis perekond Edinburghi. Vihmametsade juurde viis Tiiu üks tema neljast lapsest, kes asutas juba algkoolis vihmametsade päästmise klubi. Vanemate kaasabil korraldasid lapsed üritusi ja näitusmüüke, viie aasta jooksul koguti heategevuseks tol ajal üsna suur summa – üle 2500 naela. Üha enam tuli agaral emal lugeda bioloogia-alast kirjandust ja viia end kurssi vihmametsade probleemidega. Tänaseks on sellest ettevõtmisest kasvanud välja veebipõhine klubi – Rainforest Saver. Liikmed töötavad tasuta, kogutud raha aga suunatakse projektidesse. (Pikemalt Eesti Elu 20. juuni paberlehes)




Ebaõnnestunud hüpe muutis kogu elu
Ille Grün-Ots

Ratastool ei tähenda maailma lõppu – 500 000 inimest maailmas ei saa selleta läbi. Ratastoolis olid ka USA president Franklin Roosevelt ja näitleja Christopher Reeve. Tuleb lihtsalt leida oma koht siin maamunal! Eesti mees Jüri Järve on üks neist, kes saatusele alla pole vandunud.


”Siin olen!” hõikab Jüri Tallinnas Endla ja Mooni tänavate nurgal asuva maja esimese korruse ühe toa avatud ukselt ja palub edasi astuda. Maja, mida nõuka ajal kõik tehnikahuvilised jõmmid teadsid. Õuel asfaltplatsil töristasid "võrrid" ja kardid, sees nokitsesid õliste näppudega vennikesed igasugu mootorite kallal, vähem õlised näperdasid mudellennukeid ja muud sellist. See oli Noorte Tehnikute Maja.

Tuba, kus Jüri koos kaaslastega tegutseb, on Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu oma. Majas tegutsevad Eesti Puuetega Inimeste Koda ja kümned selle liikmesühingud.

Jüri Järve (52) juhib juba mõnda aega Tallinna ühingu tegevust. Jüri on ratastoolis.

36-aastaselt ratastooli

Oli aasta 1998, Jüri oli siis 36. „Juuni alguses oli Tallinna lähedal üks väike pidu töökaaslastega. Õues oli soojendusega välibassein. Ega ma mingeid imehüppeid varem teinud olnud, sealgi sukeldusin niisama. Siis, ei tea, miks, ütlesin töökaaslasele, et nüüd tuleb superhüpe. Tahtsin saltot teha, aga hüppasin peaga vastu põhja,” räägib Jüri täiesti rahulikult. (Pikemalt Eesti Elu 20. juuni paberlehes)


ABIELURAND

Foto: Stephen Dominick Photography

Lehti Mairike Keelmann (28) ja Dane Michael Wiebe (28) abiellusid 17. augustil 2013. Laulatus toimus Saint Mark's anglikaani kirikus Niagara-on-the-Lake linnakeses Ontarios ja pulmapidu sama linnakese Grand Georgian Ballroom & Atrium's, Queen’s Landing Inn'is.
Lehti on pärit Torontost ja Dane White Rock’ist, B.C.'st. Lehti vanemad on Anne Liis ja Väino Keelmann, elavad Torontos ja talvel Juno Beach’is, Floridas. Lehti emapoolsed vanavanemad Helmi ja Vilbert Tüll Torontost olid mõlemad pulmas (90-aastastena!). Kuldsete kätega vanaisa Vilbert lahkus siit ilmast märtsis ja kallis vanaema Helmi tema kannul maikuu viimasel päeval. Vilbert ja Helmi (neiuna Üksik) olid eeskujuks igale abielupaarile. Pärit samast Harju (Rätsepa) külast Emmaste vallas Hiiumaal, nad armusid juba noortena ja olid abielus 68 aastat.
Lehti isa Väino poolsed vanavanemad on lätlanna Anita Matuzelis, kes elab Sydney’s Austraalias ja kadunud vanaisa Meeme Keelmann, kes elas ka Austraalias.
Dane’i vanemad Linda ja Leonard Wiebe elavad White Rock’is, B.C’s ja La Charite-sur-Loire’is, Prantsusmaal. Dane’i vanavanaema Anne Wiebe elab Surrey’s, B.C.’s, kadunud vanavanemad Peter Wiebe ning Irene ja Vernon Smith elasid kõik B.C.’s. Dane on saksa, inglise ja ukraina päritolu. Tema vanaema Anne Wiebe, kes oli ka pulmas, on Ukrainas sündinud ning valmistab kodus ikka perogie’sid.
Noorpaar kohtus 2005 a, kui mõlemad õppisid esimest aastat Queens’i Ülikoolis Kingstonis. Lüliks oli ühine sõbranna. Nad elasid samas üliõpilasühiselamus. Dane õppis Civil Engineering'ut ja Lehti kunstiajalugu ning ajalugu. 2006. a. nad reisisid koos läbi Euroopa, külastades ka Eestit. Pruutpaari elust saab lähemalt lugeda : www.lehtianddane.com
(Pikemalt Eesti Elu 20. juuni paberlehes)

Keiu Kulles: „Soovin, et iga inimene tunneks ära oma eluraja“

Kevadel Torontot külastanud ja siin huvitava eheteteemalise töötoa ning loengu läbi viinud ehetemeister Keiu Kulles ütleb, et inimene peaks tundma ära nii oma eluraja kui selle, kus ta kõige õnnelikum on. Tema enese südamesoov on täitunud: olla pikka aega sellisel tööl, mis pakub rõõmu ja rahulolu. Ainult üks kord elus on ta enese sõnul tundnud, et tahab veel midagi teha, midagi juurde õppida — ning läks õppima jaapani massaaži shin-do, saavutades ka sertifikaadi shin-do assotsiatsioonilt. See õpetus puudutab inimese energiakanaleid ning nende mõjutamist — et inimese keha hakkaks õiges rütmis liikuma. Nagu Keiu märgib, on tal nüüd aimu shin-do olemusest ning oma lähedasi, nende vaevusi saab ta kindlasti oma oskustega aidata. Massaažiga tegelemine on siiski tema töös teisejärguline — põhirõhk on ehetekunstil ja kihelkondlikel ehetel, mille osas on ta Eestis vaieldamatult oma ala meister.

Keiu sõnul on terve elu talle tööalast rahuldust pakkunud: ta on käinud spontaanselt seda rada pidi, millega on rahul. Ta on leidnud head meistrid, oma ala õpetajad ning saanud teha talle meeldivaid töid — suuri takistusi pole tal selles ette tulnud.

Keiu sattus ehetetööle juba 1979. a peale keskkooli lõpetamist, tollasesse kunstikombinaadi ARS metallehistööde ateljeesse. Ta hakkas teostama kunstnike kavandeid ning sai meistrite juures ülihea karastuse. Majas oli siis kuus filigranisti, kellelt ta sai perfektse väljaõppe ning on oma oskustega väga rahul. Keiu sõnul võibki praegu öelda, et on Eestis vast ainuke filigraan-ehtekunsti meister; ta oskab vana Eesti filigraanehtekunsti, mille õitseaeg oli möödunud sajandi 20.-30-ndatel aastatel. „Õnneks on Viljandi kultuuriakadeemias metallehistöö osakond, kuhu mind õpetama kutsuti,“ märgib Keiu. Nii on talle tulevikus ehk järelkasvu loota.
(Pikemalt Eesti Elu 20. juuni paberlehes)

Märkmed: