26.05.13 Harri Kiviloo
e-postiga headele lugejatele lugemiseks, levitamiseks
ja allpool lisana esitatud üleskutse täitmiseks

Aastal 1918 loodud Eesti Vabariigi edasikestmist on tunnustanud ÜRO, EL, NATO ja paljud teised riigid. Kuna riikide tunnustamist rahvusvahelised konventsioonid ei nõua, siis ei muutu Eesti olukord maailmas, kas Vene Föderatsioon tunnustab või ei tunnusta Eesti iseseisvuse järjepidevust. Pealegi teame et Venemaa on räigelt eiranud kohustusi, mis ta on endale võtnud Eestiga sõlmitud lepingutes. Viimane kokkulepete vastane tegu on Eesti-Vene piiri ühepoolne demarkeerimine joonel mis eraldas ENSV-d ülejäänud Nõukogude Liidust.

Ilmselt paljud enam ei mäletagi et aastal 1975 toimus Helsingis konverents millest võtsid osa Euroopa riigid, Kanada ja Ameerika Ühendriigid – kokku 35 riiki. Konverentsi lõplik akt allkirjastati 1. augustil 1975 ja selles kinnitasid kõik osalenud riigid austada ja rakendada omavahelistes suhetes väga mitmeid erinevatesse valdkondadesse kuuluvate tegevuste aluspõhimõtteid. Kolmandas põhimõttes nõustusid osalenud riigid nüüd ja tulevikus ühepoolselt mitte muuta oma ja kõigi teiste Euroopa riikide vahelisi piire ning mitte hõivata teise osalenud riigi territooriumi. Eesti allkirjastas tagant järele selle akti 14. oktoobril 1991. Vene Föderatsioon võttis üle Nõukogude Liidu kohustused 7. jaanuaril 1992. Eespool selgitatu põhjal on Eesti igati õigustatud suhetes Vene Föderatsiooniga võtta arvesse kõiki tagajärgi, mis saavad tekkida kui Venemaa otsustab taas Eestiga sõlmitud lepinguid või Helsingi lõpliku akti mõnd põhimõtet tühiseks pidada.

Eestis on põhiseaduse alusel rahvas kõrgeima võimu kandja – sellest tulenevalt peab rahva tahtega arvestamine olema riigi nimel toimijate esmane kohutus. Ent ometi on riigivõim asunud Tartu rahulepingusse ja aastal 1992 vastuvõetud põhiseadusse sissekirjutatud Eesti ja Venemaa vahelise piiri paiknemist muutma ilma pädevalt tuvastamata kas rahva enamus seda soovib või mitte. Venemaa nõuete kohaselt piiri paiknemise muutmine on selle mõtte eestvedajate, Marko Mihkelsoni, Urmas Paeti ja Lauri Mälksoo, arvates Eestile niivõrd kasulik et sellega seondava Eesti riigi maa-ala ühekahekümnendiku võib midagi vastu saamata Venemaale kinkida – ja seda samuti ka ilma küsimata kas rahvas seda suuremeelsust õigustatuks peab.

Suuremeelsuse aate nimel toimijad on siiski hakatud tajuma et rahva enamus pigem lepib praeguse olukorraga kuni Venemaa on nõus kõigis valdkondades suhtlema Eestiga mitte oblasti vaid kui iseseisva riigiga. Kartuses et loomult aeglaselt reageerivad eestlased suudavad siiski korraldada üsna varsti suurema meeleavalduse uue lepingu ihalejate - ülimalt ülbete, ennast kõike etteteadjaks pidavate isikute - tegevuse hukkamõistmiseks, on otsustatud leping kiiremast kiiremini allkirjastada. Kiirustamise põhjus: kui meie seda kähku ei tee, siis võibki see leping sõlmimata jääda. Ilmselt kiirustajad kardavad et nad järgmisse riigikogusse ei pääse.

Keskendumine millega on püütud õigustada Eesti-Vene riigipiiri paiknemise muutmist võimaldab oletada et suusõnaliselt on seda juba ammu Venemaale lubatud. Sellele et Venemaale võiks veel heatahtlikkust osutada, viitab Marko Mihkelsoni väide et „Protsess, mida me näeme praegu Eesti-Venemaa suhetes, on positiivne, aga minna on veel pikk tee.” („Postimees” 24.05.13). Ilmselt on heatahtlikule naabrile ehk veel muudki lubatud. Venemaale mõtlematult varem lubatu õigustamiseks on sõnapidavad aumehed kirjutanud raamatugi, mis lubab põhiseaduse sätteid kirjutatust vastupidiseks tõlgendada - tajumata et ENSV territooriumi Eesti Vabariigi territooriumiks muutev leping võib osutuda oluliseks teguriks taotlusel, mis nõuab vene keele teiseks Eesti riigikeeleks seadustamist.
Siinsete venelaste teise riigikeele nõudmise aitamine ühtib hästi Vene Föderatsiooni doktriinidega. Aastal 2008 avaldatud tegevuskava neljas põhimõte kohustab riiki vaieldamatult esmatähtsana kaitsma Vene kodanike au ja vara ükskõik kus nad elavad. Viienda põhimõte kohaselt tuleb erilist tähelepanu osutada piirkondadele mille suhtes on Venemaal eelistatud huvid. (Center for European Policy Analysis, January 28, 2013; Analüüs 34 ühe lõigu tõlge).

LISA
Kõik, kes soovivad et riigivõim ei hakkaks Tartu rahulepingut osade kaupa tühistama – uue lepinguga tekkiva pretsedenti alusel - peaksid kohe võimalikult paljude kaasamõtlejate poolt allkirjastatud avaldusega pöörduma kõigi riigivõimu esindajate poole nõudega peatada uue idapiiri lepingu sõlmimine kuni piiri paiknemise muutmiseks ja maa-ala vähendamiseks on rahvahääletusel luba saadud. Oluline on meeles pidada et siseriikliku elu ei korraldata rahvusvahelise riigiõiguse vaid riigi enda põhiseaduse kohaselt – ning ilma uskumata ülimalt nurimeelseid selgitustusi et põhiseaduses sätestatut suudavad ainult õigusteadlased tõlgendada. Ja ka seda et Eesti-Vene riigipiiri paiknemine oli täies ulatuses määratud Tartu rahulepingus kui rahvas võttis vastu põhiseaduse 28. juunil 1992. Piiri paiknemist ei ole vaja muuta – rahva soovil võib seda teha aga ainult põhiseaduse paragrahv 122 muutmisega.

Harri Kivilo

Märkmed: