Eesti: Arvamuslugu tõsielust - Intervjuu taksojuhiga
Eestlased Eestis 28 Nov 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/11/48763_001_t.jpg
Intervjuu taksojuhiga.
Tere.
Tere, meeldiv, et mind meeles pidasite.


Leppisime kokku selle vestluse, sest meie taksosõidu ajal rääkisite huvitavaid fakte taksondusest ja omasite huvitavat nägemust teenindussektorist kui valdkonnast üldse. Olen Teie jaoks ette valmistanud mõned suunavad küsimused ja nagu kokku leppisime võiksite, vabas vormis rääkida oma tööst ja nägemusest. Kui tohib salvestaksin meie vestluse diktofonile, sest sellisel juhul läheb kiiremini ja tulemust on kergem konspekteerida.

Aga palun, mul ei ole midagi selle vastu, aeg on raha ja raha ei tule kergelt.

Mulle jäi eelmisel kohtumisel mulje, et olete oma ala profesionaal?! Kui kaua olete olnud taksojuht?

No, õnneks mitte kaua, kuid paraku juba viimased 5 aastat, aeg ja aastad mööduvad lennates. Arvan, et minust on saanud profesionaal omal alal, sest kogemustest tulevad teadmised ja teadmistest veendumused ja arusaamad. Omal ajal ma ei osanud oma halvimas unenäos ette kujutada/näha, et hakkan/minust saab taksojuht, sest selle ameti puhul eksiteeris minu jaoks negatiivne foon.

Kas kavatsete oma erialal jätkata, milline on teie nägemus taksojuhi kui teenindaja rollist, töö/ameti hetke staatusest tänapäeva Eestis?


Vabandage, aga taksojuhi amet ei ole minu erialaga kuidagi seotud kuid varem õpitust, omandatud haridusest on olnud kasu. Mulle pigem tundub, et olen jäänud loksuma n.n. mugavusmulli, oleks äärmine aeg ja hädavajadus midagi muuta, oma eluga edasi minna, tõusvas suunas ja kiire tempoga. Selles valdkonnas on vist juba kõik võimalik omandatud, arenguruumi ei ole enam kuigi palju. Vastasel juhul minust saabki ja ma jäängi taksojuhiks, paigalseisu tulemusena isiksus /inimene degradeerub.
Meil Eestis on taksojuhi amet olnud ja on üheks osaks valdavalt domineerivast teenindussektorist. Üldjuhul, teenindajat ei väärtustata ja ei osata hinnata, nende tööd käsitletakse kui tarbimise protsessi vahetut ja lahutamatut osa. Teenidaja peab ja loob lisaväärtust kuid tarbimisbuumis on jäänud see enamjaolt, pahatihti tähelepanuta, sest selle loodav osakaal on väike.
Ei ole sisulist vahet taksojuhil ja kaubandustöötajal, kellel on osa vahetul kauba või teenuse müümisel või ka juuksuri osa juukselõikusel, olenematta tema oskusest või oskamatusest kaupa, teenust presenteerida, oma tööd teha, tulemust luues lõppeb see kauba, teenuse eest tasumisega üldjuhul läbi panga makseterminali, virtuaalsel moel. Selle põhiselt jääb teendajale hinnang andmata või ka soovitud ja oodatud tänu või rahulolematus edastamata.
See protsess ei lähenda ega seo osapooli, vastastikusest stimuleerimisest rääkimata, pigem tõukab eemale ja teeninduskultuuri osa protsessist jääb vajaliku tähelepanuta või hinnanguta. Hinnang antakse enamjaolt negatiivsete emotsioonide korral tagantjärgi ning läbi kolmandate isikute, kaebuse vormis.

Miks te valisite siis just taksojuhi kui teenindaja ameti (rolli) kui seda ei väärtustata ja selles eksteerib Teie jaoks negatiivne foon?

Selgitan, minu jaoks oli omal ajal taksojuht isik, kes üritas saada/teenida hõlptulu küsides oma osutatud teenuse eest põhjendamatult kõrget hinda. Eks minu jaoks kujunes see arvamus eelmise sajandi 80/90-ndatel ja käesoleva aastatuhande esimese kümnendi alguses, kus sageli oli teenuse hinda sisse programmeeritud arusaamatus, valskus või pettus. Taksojuhil oli /on praegugi/ „turu kaupmehe” imago, keda ei saa või ei ole põhjust usaldada. Turu kaupmees müüs/b oma kaupa iga hinna eest, pööramata tähelepanu oma käitumisele ja välimusele, kasutades enamjaolt vigast keelt, kohatut, sobimatut leksikat.

Palun põhjendage seda usaldamatust mõne näite põhiselt!


No, millise näite võiksin Teile tuua!? Näiteks sõitsin alatasa Tallinna Lennujaama ja koju, enamjaolt kasutasin sama taksofirma teenuseid, sõit maksis alates 150.- nest kuni 500.- EEK-ini olgugi, põhjusel, et vahemaa oli alati sama, süvendas see minu usaldamatust taksojuhi kui isiku vastu.

Kas Selline usaldamutus taksojuhtide vastu oli Teil ainult Eesti kogemuste põhine?

Ma ei ütleks, et see kogemus on ainult Eesti põhine, olen sõtnud ka Londoni Heathrow lennujaamast Londoni kesklinna ja tagasi kordades erinevate hindadega kasutades tuntud nn. Musta Takso teenuseid. Inglismaal müüb „Black Cab” usaldust.

See tähendab, et usaldamatus taksojuhtide vastu eksisteerib igal pool maailmas?


Võin öelda, et meie põhjanaabritel, Soomes on kõige läbipaistvaim, ausam ja kvalteetsem taksoteenus, olgugi, et see on kallis, kuid reeglid on selged ja arusaadavad, klient saab aru, mille eest ta peab maksma ja taksojuht teab mille eest ta saab täiendavalt raha küsida.

Aga palun täpsustage siiski oma elukutse, töö valikut!


See, et minust taksojuht sai, oli tingitud peamiselt tollasest, hetke elu situatsioonist ehk halbade asjaolude jada kokkulangemisest.
No, selle ameti valimiseks said oluliseks faktorid nagu; vabalt valitav ja paindlik tööaeg, mul oli vajadus /missioon/ hooldada oma voodihaigeid haigeid vanemaid, sellest tulenevalt ei saanud ma pidada kellast-kellani töökohta, või võtta ka vastutust tööandjana, sest igal hetkel võis esineda ettenägematuid hädavajadusi, samal ajal olid seatud piirangud ka minu varale seoses pikajaliste kohtuvaidlustega. Taksonduses liigub sularaha mis tagas mulle antud hetkel hädavajaliku sissetuleku. Taksojuhina oli võimalik tööle asuda kiirelt ehk kohe.
Õnneks või pigem ka sügavaks kurbuseks mõnedest probleemidest olen suutnud vabaneda või nad on seoses möödunud ajaga ära langenud, kuid majanduslik seisak jatkub tänaseni.

Kas teie ametis ja sellega sonduvas on ka midagi positiivset ja arendavat?

Jah, taksojuhi töös on ka palju positiivset ja arendavat! Taksojuhina on Sul võimalik suhelda väga paljude erinevate, huvitavate inimestega, keda sa oma tavaelus ei kohtaks. Igapäevaselt saada keelepraktikat, arendada oma võõrkeelte oskusi, samas väljendavad muukeelsed inimesed vabamalt oma mõtteid, arvamusi, kogemusi, sellega seonduvalt on võimalik saada, kogeda palju positiivseid emotsioone. Taksojuhil on enamjaolt vabalt valitav tööaeg, ehk sul on võimalik töötada efekiivsemail perioodil, siis kui see töö on paremini tasustatud ehk teenistus on parim .
Taksojuhil on võimalik suhelda erineva tausta, harjumuste ja kommetega inimestega, kliente on seinast-seina, see arendab kannatlikust, suhtlemisoskust, õpid kuulama ja mõistma, üles ehitama vestlusi erinevate inimestega erinevates valdkondades.
Peamine, et saad olla oma mõtetes, otsustes ja tegudes vaba, iseseisev ning sõltumatu.

Kuidas Teie oma ametiga seonduvalt toime tulete, kas olete saadava sissetulekuga rahul?


Tahan, Teile öelda, et taksojuhina on võimalik tänases Eestis/Tallinnas isegi ära elada kuid ei enamat, midgi üleliigset endale lubada ei saa. Selleks, et saaksid midagi endale lubada tuleb ebamõistlikult/liiga palju tööd teha. Olen oma kogemuste põhiselt veendunud, et keskmine taksojuht töötab igakuiselt kindlasti üle 200 tunni. Need ületunnid tulevad tervise ja perekonna arvelt. Inimene kulub, nii visiuaalselt kui ka moraalselt. „Hambutu Eesti” on sellekohane hea ajakirjanduslik termin.
Taksondus on muutund äriks sotsiaalses valdkonnas. Arvestades eksisteerivat suurt töötute armeed, madalat miinimumpalka on töökohtade ja lisateenistuse leidmise võimaluste osas suur nõudlus. Valdavas enamuses on taksofirmad oma äri orjenteerinud sellele, „õnnetute” sihtgrupile, kes on nõus iga hinna eest ja alati midagi „fiktsiooni” põhiselt teenima. Taksofirmad viivad läbi võimalikult kiire koolituse, rendivad sulle sõiduki koos taksovarustusega, lepingu põhiselt võimaldavad taksojuhile töö taksopeatuste ja tellimuste põhiselt. Taksojuhi ainsaks ülesandeks on „kliente teenindada” ja küsida/saada selle eest tasu/raha, tankida ja puhastada oma kasutuses olevat sõidukit ja kanda sõidukile ning taksofirma mainele oma tegevusega või tegevusetusega tekitatud kahjud.
Taksofirmad, sõidujagamisteenuse jagamisele põhinevad äpid kasseerivad veel täiendavalt raha tellimuste saamiste, lennu-, bussijaama- ja sadamate terminalide juurde sisenemise eest. Kõik see raha mis üle jääb, ongi taksojuhi teenistus.
Taksojuhid on väikeettevõtjad, kes eksisteerivad FIE-de, OÜ-dena või töötavad käsunduslepingute alusel, tasudes riigile arvestuse põhiselt iseseisvalt makse. Taksofirmad ja ka äpi vahendajad on ennast vabastanud kohustustest, vastutusest ja maksudest.
Ehk mida rohkem taksosi, seda lahjem supp, mida lahjem supp, seda rohkem peab taksojuht töötama. Mida väsinum taksojuht, seda halvem teenindus, mida halvem teenindus, seda suurem rahulolematus j.n.e.

Aga mida saaks väljakujunenud olukorras muuta, parendada?

Takso on ühistransprodi süsteemi lahutamatu osa. Sellest tulenevalt pean ma oluliseks, et taksojuht peaks omama litsentsi, mille omamine eeldab, et ta läbinud ka ametipõhise „hea” koolituse, tõestades eksamineeritavana oma nõuetele vastavaid oskusi.
Taksodel on ka ühistranspordi süsteemis oma roll, näiteks, lennujaama, sadamatesse j.n.e teistest ühistranspordi sõlmpunktidest edasi ja/või neid omavahel ühendades.
Igasugune innovaatilisus selle protsessi hõlbustamiseks on loomulikult teretulnud kuid sõidujagamisteenus praegusel kujul on lõhkunud toimiva ühistranspordi süsteemi, selles mõttes, et ta loob skeemi väliseid pretsedente, vähendades oluliselt nn. taksojuhtide profesionaalsust, osatähtsust, pigem pärsib n.ö. taksojuhtide/sõidujagajate toimetulekut ja ka teenuse kvaliteeti selle sõna otseses mõttes ja tähenduses.
Momendil on taksondust hägustamas sõidujagamisteenuse osutajad, kellel puudub fikseeritud ja konkreetne staatus ja kes tänu staatuse puudumisele ei vastuta ei millegi ega kellegi eest/ees.
Nõuded taksojuhtidele peaksid olema munitsipaliteedi põhised, ehk Tallinnas võiks olla oluliselt kõrgemad/erinevad nõudmised kui Paides, Elvas või Narvas. Munitsipaliteedis peaks olema fikseeritud/piiratud litsentside ja taksode arv. Kui taksoteenust ei ole majanduslikel kaalutluste mõistlik osutada, sellisel juhul võiks alles kaaluda sõidujagamisteenuse osutamise lubamist.

Mida peaks taksojuht tegema, et rohkem teenida või oma tööst rahuldust tunda, mida Te ootate kliendilt?

Taksojuhil ja taksojuhil on samuti oluline vahe, ehk alati on võimalik oma tööd paremini ja efektiivsemalt teha. See oleneb inimese haridusest, haritusest, kogemustest, suhtumisest ja ka isikuomadustest. Sedagi tööd on võimalik planeerida ja paremini korraldada.
Tallinnas kui turismilinnas on väga oluliseks faktoriks hea võõrkeelte oskus ja Tallinna/Eesti ajaloo, kultuuri tundmine.
Eelkõige eeldan, et taksojuht peaks tundma ka linna ümbrust ja üha enam ka liiklusolusi, sest enamjaolt kasutab klient taksoteenust olukorras kui tal on kiire, tal puudub muu mugavam liikumisvõimalus, ta on linna külaline või/ja ta ei tunne linna või tal on hädaolukord. Hädaolukorra toon kui näitena kliendi sõitmist näiteks haigla vastuvõtuosakonda või miks mitte, ka joobes inimest. Sellest tulenevalt väidan, et taksojuhil on olemas ka vastutus.
On väga oluline, et sõiduk ja sõiduki interjöör on puhas ja auto heas tehnilises seisukorras, neutraalne, vajadusel maitsekas vaikne taustmuusika ehk miljööl ja esteetikal on väga suur tähtsus.
Korrektsus välistab, kahandab ka võimalust, et kilent käitub ebaväärikalt, näiteks autosse istudes raputab oma jalatsitelt lume või muda.
Lisaks taksomeetri põhiselt tasutavale arvele on ka teenistuse oluliseks osaks jootraha, mida paremini suudad oma teenust osutada, seda suurem on ka jootraha osakaal. Jootraha võibki nimetada teenindaja täiendavaks „stiimuliks”.
Tahan sellega öelda, et lisatasu on vaja esmalt välja teenida ja teisalt on ka kliendil võimalus seda väga hea teeninduse eest maksta/pakkuda, väljendades sellega oma rahulolu.
Klient peaks võtma taksosõitu, suhtuma sellesse kui personaalsesse teenindusse, sest teeninadaja tõstab üldjuhul ta reisikohvrid pagasiruumi, avab ukse, vajadusel suhtleb, pakub välja kliendi soovipõhiseid teadlikke, parimaid ja optimaalsemaid lahendusi. Taksosse jäävad ka kõik jutud ja arutelud millest on räägitud ning mida kuuldud, teod mis tehtud või tegematta jäätud. Ehk taksojuht on konfedentsiaalne ja lähtub teenuse osutamisel headest tavadest nagu advokaat või meedik.
Tahan väita, et taksosõit ja selle põhine teenindus ei ole ainult sõit punktist A punkti B, klient peaks soovitavalt seda mõistma ja eeldatavalt sellest aru saama.

Millisena näeksite taksonduse kui teenindussektori lahutamatu osa tuleviku visiooni?

Arvan, et tulevikus ja ka tänapäeva Eestis võiks olla/sobida taksojuhiks pensioni ikka jõudev või pensioniealine nii mees kui ka naine, ka piiratud töövõimega inimene kes sooviks ja võib/ja saab oma tervislike parameetrite põhiselt olla sotsiaalselt kasulik ja omab soovi panustada täiendavalt ühiskonda, olla aktiivne, teenides endale pensioni- või toimetulekulisa, töötades vastavalt oma vajaduse põhilisele võimekusele ja vajadusele.
Eeldan seda põhjusel, et mõistlikum oleks noorematel rakendada ennast majanduslikult mõistlikumas ja perspektiivikamates valdkondades loomaks ühiskonnale vajalikke majanduslikke väärtusi. Üks töökoht tootmissektoris loob tavaliselt 1,5 töökohta teenindusfääris. Võin Teile tuua näite Tokyost kus taksojuhtideks on enamjaolt eakad vanahärrad.
Eeltoodu kõlab paljudele ilmselt „sõnumina kosmosest” kuid vananeva elanikonnaga ühiskonnas oleks mõistlik prioriteedid ümber jaotada, ehk keskenduda rahvusliku koguprodukti kasvatamisele ja taastoot
misele.

Tänan Teid siiralt oma nägemuse esitamise ja küsimustele vastamise eest. Kas saaksite veel täpsustada, milline on teie omandatud eriala, hariduslik taust?

Palun, see ei ole küll oluline kuid olen õppinud õigusteadust ja tööstuse planeerimist, mul on „juriskonsuldi” ja „ökonomisti” diplom, oli rõõm kohtuda, jõudu edaspidiseks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus