Eesti Arhivaaride Ühing tähistas oma 70. asutamise aastapäeva 13. novembril Ajalooarhiivis Tartus. Arhivaaride ühingu asutamise mõte kerkis esile 1938. aastal Tartus toimunud I Eesti Arhivaaride Päevadel. Ühingu põhikirja väljatöötamiseks ja ühingu kokkukutsumiseks moodustati komisjon. Ühingu põhikiri kinnitati siseministri otsusega 9. märtsil 1939 ja seda kuupäeva peetaksegi ühingu sünnipäevaks. Kui Eesti okupeeriti ja annekteeriti Nõukogude Liidu poolt, siis paljude teiste kodanikeühenduste hulgas sunniti 1940. aasta detsembris oma tegevust lõpetama ka Eesti Arhivaaride Ühing.
Ühingu tegevus taastati 14. märtsil 1989 Tallinnas toimunud koosolekul, uus põhikiri kinnitati 12. juunil. Järgmise aasta septembris korraldati Tartus II Arhivaaride Päevad, sedapuhku juba rahvusvahelise üritusena, kus oli osavõtjaid Soomest, Rootsist, Saksamaalt, Lätist, Leedust ja Valgevenest. Ühing on tegevuse taastamisest alates korraldanud üsna mitmeid rahvusvahelisi seminare ja konverentse, eriti tihe koostöö on olnud naabermaade arhivaaridega. Samuti on korraldatud õppematku nii kodumaal kui ka väljaspool. Seni on käidud tutvumas arhiivide tööga Soomes, Rootsis, Saksamaal, Ungaris, Belgias, Lätis, Leedus ja Venemaal.
Alates 1998. aasta lõpust on Eesti Arhivaaride Ühing koostöös arhiiviasutustega andnud välja kord kvartalis ilmuvat ajaloo-kultuuriajakirja „Tuna“, üks „Tuna“ number on ilmunud ka vene ja üks inglise keeles. Viimane anti välja käesoleval aastal nime all „Past“ ja sisaldab valiku artikleid Eesti ajaloost. Eesti Arhivaaride Ühing on ka Rahvusvahelise Arhiivinõukogu (International Council on Archives) professionaalsete ühenduste sektsiooni (Section of Records Management and Archival Professional Associations) täisõiguslik liige.
Praegusesse Eesti Arhivaaride Ühingu juhatusse kuuluvad: esimees Margus Maiste, sekretär Tiina Hirv, laekur Lea Kõiv ja liikmed Liivi Uuet, Arvo Pesti, Kalev Jaago ning Margus Lääne. Kuigi riiklike arhiivide ja neis töötavate arhivaaride arv näitab viimastel aastatel pidevat kahanemise tendentsi, on Eesti Arhivaaride Ühingu liikmete arv kasvanud ja ulatab hetkel 138-ni. Võrdluseks võib tuua, et 1989. aastal oli ühingu liikmeid vaid 42 ja 1996. aastal 69. Ühingu auliikmeteks on Vello Helk (Taani), Helmut Piirimäe ja Raimo Pohjola (Soome), varem on auliikmeteks valitud olnud Voldemar Miller, Arnold Kotkas, Epp Siimo, Hugo Salasoo ja Kalju Lepik.
Arhivaar muutuvas ajas Eesti Arhivaaride Ühing tähistas oma 70. aastapäeva Tartus Ajalooarhiivis konverentsiga „Arhivaar muutuvas ajas“. Sellise teema valiku tingis asjaolu, et juba aastaid räägitakse ainiti elektroonilistest dokumentidest ja kõigest sellega seonduvast, kuid arhivaari oluline roll on jäänud tahaplaanile.
Kohaletulnuid, keda oli seitsmekümne ringis, tervitas Ajalooarhiivi direktor Indrek Kuuben ja Eesti Arhivaaride Ühingu esimees Margus Maiste. Riigiarhivaar Priit Pirsko avaettekande teemaks oli „Arhivaar päri- ja vastuvoolus“. Ta arvas, et muutuvas ajas peab muutuma ka arhivaar. Huvitav oleks ette näha, mis on muutunud, kui ühing tähistab 30 aasta pärast oma 100. aastapäeva. Sellise ennustuse võtsid ette Kanada arhivaarid 1972. aastal ja nüüd on tagantjärele huvitav vaadata, mis täppi läks. Kõige raskem on ette aimata tehnoloogilisi uuendusi, sest selles valdkondades toimuvad arengud väga kiire tempoga. Nii nagu nähti kanadalaste ennustuses ette Rahvusarhiivi ja -raamatukogu liitumist, mis teostus tegelikkuses küll alles 2004. aastal, võime seda ka Eestis prognoosida. Vaevalt on loota uute hoonete ehitamist.
On selge, et arhivaaridel pole mõtet hakata vastuvoolu ujuma, seda tuleks ikka pärivoolu teha. Tulevik on täis väljakutseid, millega arhivaarid peavad hakkama saama. Endine riigiarhivaar ja praegu eraarhiivi juhtiv Jaak Rand leidis ettekandes „Arhivaari ametist arhivaari pilgu läbi“, et arhivaari amet on hea amet. Peale ülikooli ei tundunud see nii kindel olevat, äratundmine tuli hoopis hiljem. Tänapäeva arhivaari professionaalsus ei põhine keskaegsel diplomaatikal, vaid kaasaegse asjaajamissüsteemi ja dokumendihalduse tundmisel. Arhivaari ei oota uued väljakutsed mitte tulevikus, vaid juba siin ja praegu. Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia dokumendihalduse lektor Veiko Berendsen arvas oma ettekandes „Dokumendihaldur muutuvas ajas“, et dokumendihaldur on saanud levinud erialaks Eestis, mida õpetatakse Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias.
Eesti vajab ligikaudu 800 dokumendihaldurit ja seega on aastas keskmiselt kolmekümne kahe selle eriala spetsialisti väljalase päris paras. Arhiivinduse õppetooli professor Aadu Must jätkas arhiivaaride koolitamise teemaga Tartu Ülikoolis, kus küll õpetatakse arhiivindust, kuid ei koolitata arhivaare. Ajaloolase ettevalmistuse üks osa, kas suurem või väiksem, on arhiivindus. Kavas on luua Tartu Ülikooli infokorralduse ja arhiivinduse instituut, mis loodetavalt võimaldab tõsta õpetamise taset.
Kuigi Rahvusarhiiv ja Tallinna Linnaarhiiv toetasid Eesti Arhivaaride Ühingu juubeliürituse läbiviimist, ei olnud majandussurutise olukorras võimalik kutsuda palju, kaugeid ja kõrgeid külalisi – piirduti vaid lähinaabritest kolleegidega. Läti arhivaaride nimel võttis konverentsil sõna nende ühingu esimehe asetäitja Gatis Karlsons, kes inglise keeles tutvustas olukorda Läti arhiivinduses, mis on nagu kogu riikki langenud kriisiolukorda. 2008. aasta eelarvest on järgmiseks, 2010. aastaks ette näha vaid 40 – 50 %.
Eelkõige tuleb tagada, et dokumendid säiliksid. Teisena on tähtis, et kodanikud saaksid arhiividest vajalikku infot oma õiguste tagamiseks. Siis tuleb alles kõik muu. Erasektori roll arhiiviteenuste pakkumisel tõuseb. Kui Läti Rahvusarhiivis oli 2008. aastal ligikaudu 700 arhivaari, siis tõenäoliselt langeb nende arv 2010. aastal kusagile 420 kanti. 2010. aastal peaks Lätis jõustuma uus arhiiviseadus, mis on paljuski tehtud Eesti arhiiviseaduse eeskujul. Praeguses kriisis ei tohi näha ainult negatiivseid külgi, vaid tuleb säilitada optimism. Kriis paneb inimesed tõsiselt mõtlema ja toimima kõige optimaalsemal viisil.
Soome kolleege esindas nii Soome kui ka Eesti arhivaaride ühingu auliikmeks valitud Raimo Pohjola, kes andis eesti keeles ülevaate maailma arhiivinduse viimaste aastakümnete trendidest, sealhulgas Soomes ja ka Eestis. Ta arvas, et on arhivaare, kes huvituvad dokumentide sünniprotsessist ja arhiivide moodustumisest ehk dokumendihaldusest ja teised, kes tunnevad huvi eelkõige ajaloolistest dokumentide ja arhiivide vastu. Ameerika Ühendriikides ongi need kaks erinevat professiooni: dokumendihaldur (records manager) ja arhivaar (archivist). Väikestes maades ei ole selline spetsialiseerumine alati võimalik ja otstarbekohane. Tänased arhivaarid ja dokumendihaldurid peavad mõlemad olema suutelised koostööks infotehnoloogidega. Üks tähtsamaid faktoreid arhivaari edukaks tööks on seadusandluses arhiiviasutustele antud tegutsemiskompetents ja nende koht avalikus teenistuses.
Konverentsi lõppedes avati Ajalooarhiivi fuajees Tiiu Oja koostatud arhiivinäitus „Kunst olla kutseoskustega. Gildide ja tsunftide dokumentidest“. Ajalooarhiiv oli välja pannud ka valiku dokumente I Eesti Arhivaaride Päevadest, sealhulgas päevade kava ja teesid, mille üheks olulisemaks punktiks oli Eesti Arhivaaride Ühingu ellukutsumine. Muidugi järgnes kõigele veel tähtpäeva vääriv meeleolukas koosviibimine.
